Euroopa Liidu tegevus­valdkonnad

Euroopa Liit loodi majandusorganisatsioonina ning liikmesriikide majandushuvide edendamine on ka tänapäeval liidu tegevuses olulisimal kohal. Iga liikmesriik eraldi on ülemaailmsetest konkurentidest väiksem, seetõttu tagab liikmesriikide ühtne turg suurema konkurentsivõime. Ühtset turgu toetavad paljud EL-is aastate jooksul välja töötatud õigusaktid. Nendega tagatakse, et turu liberaliseerimisest saavad kasu võimalikult paljud ettevõtted ja tarbijad. Ilma selleta oleks märksa keerulisem ja kallim müüa kaupu teistesse liikmesriikidesse.

Ühtne turg, kus toimub tööjõu, kaupade, teenuste ja kapitali takistuseta liikumine, on loodud poole sajandi jooksul. Sellele pani aluse EL-is 1968. aastast toimiv tolliliit, mille sees tollid puuduvad, kuid need kehtivad mitteliikmesriikidele. Vältimaks liikmesriikide poolt tolliväliste tõkete (nt erinevad hügieeni- ja säilituseeskirjad) kehtestamist, on EL ühtlustanud kaupadele ja nende käitlemisele esitatavaid nõudeid (normid, standardid). Ühtse turu põhimõtetega (v.a põllumajandus, kalandus, väliskaubandus) on ühinenud ka Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riigid Šveits, Norra, Liechtenstein ja Island ning nad järgivad vastavaid EL-i õigusakte.

Liikmesriikidevahelise vaba liikumise põhimõttega seonduvad paljud EL-i algatused, mis suurendavad inimeste õigusi kodanike ja tarbijatena. Näiteks saavad teiste liikmesriikide kodanikud osaleda kohalikel ja Euroopa Parlamendi valimistel võrdsetel alustel kohalike elanikega. Töötamine ja õppimine toimub igas liikmesriigis samuti võrdsetel tingimustel. Oma kodumaal tervisekindlustust omav isik saab reisil tasuta vältimatut esmaabi kõikides liikmesriikides. Vahetusõpilased ja -üliõpilased saavad arstiabi samadel tingimustel vastuvõtva riigi kodanikega. Samuti kehtib ühes liikmesriigis ostetud liikluskindlustus automaatselt ka teistes. Isikute vaba liikumise soodustamiseks tunnustatakse vastastikku haridust ja ametioskusi tõendavaid diplomeid ja dokumente.

Schengeni lepinguga loodi Euroopas piirkond, kus on kaotatud riikidevaheline piirikontroll. Schengeni piirkonda kuulub 27 riiki, mille hulgas on suurem osa Euroopa Liidu riike ja neli Euroopa Liitu mittekuuluvat riiki (Island, Liechtenstein, Norra ja Šveits). EL-i liikmetest ei kuulu viisaruumi Rumeenia, Bulgaaria, Küpros ja Iirimaa, ehkki esimesed kaks on liitumist juba aastaid taotlenud. Kuigi Euroopa Parlament kiitis juba 2011. aastal heaks Rumeenia ja Bulgaaria ühinemise Schengeni piirkonnaga, ei ole EL-i Nõukogu sellega veel nõustunud.

Euroopa Liidu liikmeriikide kodanikel on ette nähtud hüvitised, kui jääb ära kas lennu-, rongi- või bussireis või kui see väga palju hilineb. Reisijate õiguste suurendamine seondub rohkem tarbijakaitse kui isikute vaba liikumisega. Reiside rahvusvahelisuse tõttu ei õnnestuks aga seda valdkonda reguleerida vaid mõne liikmesriigi seadusega. Sellepärast reguleerivad EL-i kodanike õigusi mitmed õigusaktid.

EL-i ühtne kaubanduspoliitika võimaldab liikmesriikide huve paremini kaitsta ning aitab kaubandusläbirääkimistel mitteliikmesriikidega. Hea näide EL-i mõjust kaubandusvaldkonnas on juhtum, kui Venemaa kehtestas 1995. aastal Eestile nn topelttollid ehk tavapärasest kaks korda kõrgemad tollimaksud. Eesti eksport Venemaale vähenes seetõttu peaaegu poole võrra. Kui Eesti ühines Euroopa Liiduga, kadusid topelttollid kohe ning see võimaldas meie ettevõtetel idanaabriga märksa edukamalt kaubelda.

2009. aastal jõustunud Lissaboni leping muutis EL-i õigussüsteemi osaks põhiõiguste harta, mille tõttu inimõiguste kaitse on nüüd EL-i pädevus, kus inimõigusi tõlgendatakse laiemalt kui enamiku riikide põhiseadustes ja seadustes. Euroopa põhiõiguste harta on Euroopa Liidu esimene ametlik dokument, milles kirjeldatakse kõiki väärtusi ja põhiõigusi, mis kehtivad Euroopa kodanikele. Nende õiguste hulka kuuluvad nii majanduslikud, sotsiaalsed, ühiskondlikud kui ka poliitilised õigused.

EL on maailma suurim arenguabi andja, näiteks andis EL 2019. aastal 75,2 miljardit eurot abivajajatele. See oli enam kui pool kogu maailma arenguabist. Euroopa Liit ja tema liikmesriigid osalevad võlgade vähendamise algatuses, mis on suunatud suurtes võlgades vaevlevatele riikidele.

Üleeuroopalist seadusloomet on vaja ka keskkonnakaitses. Kui näiteks Valgas kehtiksid teised saastenormid kui Valkas, siis ei saaks rääkida Eesti ja Läti ettevõtete ausast konkurentsist, sest ettevõtted eelistavad riiki, kus leebemate nõuete tõttu tehakse loodushoiule vähem kulutusi. EL on rahvusvaheliselt aktiivne keskkonnapoliitikas, ta juhib üleilmseid läbirääkimisi heitgaaside vähendamiseks, et ära hoida kliima soojenemist. Näidates ise eeskuju, lubasid EL-i liikmesriigid 2007. aastal vähendada 2020. aastaks süsihappegaase 20% (võrreldes 1990. a), suurendada taastuvenergia osa 20%-ni ja kasutada energiat 20% tõhusamalt.

EL-i enim reguleeritud valdkond, mis hõlmab suure osa eelarvest, on põllumajandus. Põllumajanduspoliitika eesmärk on säilitada tootmine Euroopas hoolimata sellest, et tootmistingimused võivad mõnes muus maailmajaos olla soodsamad. Euroopa põllumajanduse kaitsmist peetakse oluliseks nii julgeoleku seisukohalt, et mitte sõltuda toiduainete impordist, kui ka traditsioonilise maaelu säilitamiseks.

Euroopa Liit vajab oma ülesannete täitmiseks igal aastal piisavalt raha. EL-i eelarve otsene tulu tuleb EL-i imporditavate kaupade suhtes rakendatud tollimaksudest, kuid suurem osa tulust saadakse liikmesriikide sissemaksetest ja teatavast osast igas liikmesriigis kogutud käibemaksust.

EL-i viimase laienemise järel langes põllumajandustoetuste osa eelarves teisele kohale ning suurimaks kuluartikliks on kujunenud rikkamate riikide ja piirkondade toetused vaesematele riikidele ja piirkondadele Ida- ja Lõuna-Euroopas (ühtekuuluvuspoliitika). Enamik ühtekuuluvustoetusi on mõeldud toetama taristut, kuid raha saavad ka ettevõtlus, haridus, koolitus ja tervishoid.

Kõige kiiremini kasvavad välismaal õppimis-, koolitus- ja innovatsioonitoetused, viimane on praegu küll veel suhteliselt väike.

Eesti kui suhteliselt vaene liikmesriik on saanud EL-i eelarvepoliitikast suurt kasu. 2007–2013 ulatusid meie sissemaksed 1,11 miljardi euroni ja laekumised 4,90 miljardi euroni. Eesti eelarvest moodustasid EL-i toetused aastatel 2010–2013 keskmiselt 15% ning enamik infrastruktuuriinvesteeringuid tehti EL-i eelarveraha toel. Viimastel aastatel on välistoetused moodustanud riigieelarvest 9-12% ning oodata on toetuste mahu suhteliselt samal tasemel püsimist. Pikemas perspektiivis on Eesti eesmärk jõuda Euroopa Liidu keskmise tasemeni, kus eurotoetusi enam ei tule.

Strateegia „Euroopa 2020“ on Euroopa Liidu kümne aasta majanduskasvu strateegia.

Muutuste elluviimiseks on EL-ile seatud viis peamist eesmärki, mis tuleb saavutada kümnendi lõpuks. Need hõlmavad tööhõivet, haridust, teadusuuringuid ja innovatsiooni, sotsiaalset kaasatust ja vaesuse vähendamist ning kliimamuutusi ja energeetikat.

Viie eesmärgi täitmiseks on palju üleeuroopalisi algatusi, liikmesriigid esitavad oma asjakohase tegevuskava igal aastal.

Riigikantselei

1. 75% elanikkonnast vanuses 20–64 aastat peab olema tööga hõivatud.
2. Investeerida teadus- ja arendustegevusse 3% SKP-st.
3. Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine 20% võrra võrreldes 1990. aastaga; taastuvenergia osatähtsus tõstmine 20%-ni energia lõpptarbimisest, energiatarbimise efektiivsuse suurendamine 20% võrra.
4. Madala haridustasemega ja õpinguid mittejätkavate noorte osa viimine alla 10% ning vähemalt 40% uuest põlvkonnast peab omandama kõrghariduse.
5. Vaesuse ohus inimeste arvu vähendamine 20 miljoni võrra.