Rüütli väljaõpe
Rüütli kasvatamisega alustati varakult. Sageli saadeti juba 7-aastased poisikesed senjööri õukonda, kus nad õppisid ratsutamist, mõõgavõitlust, ujumist, jahipidamist, malemängu ja värsisepistamist. Keskaja rüütlite luustike uurimise põhjal võib öelda, et nende keha oli sama treenitud kui tänapäeva elukutselistel ragbimängijatel. Seega, mitte asjata ei ülistata keskaja kirjanduses rüütlite füüsilist tugevust (laiaõlgne, turske, raskekaaluline). Rüütli eluviis jättis aga jälje tema tervisele. Rasked tingimused, milles tuli rännata ja võidelda, lahingus saadud vigastused, aga ka andumine liigsöömisele ja -joomisele jõudeajal tegid oma töö. Elu lõpul kannatasid kunagised kangelased liigesepõletiku käes, nende selg valutas ja hambad lagunesid.
Teismeeas noorukid tõsteti kannupoisi seisusesse, mis andis neile õiguse päris rüütleid nende retkedel saata ja neid lahingus teenida. Lõpuks, umbes 20-aastaselt, seoti talle vööle isiklik, kiriklikult pühitsetud mõõk ja noormees kuulutati täieõiguslikuks rüütliks. Sel päeval lõppes lapsepõlv: õpiaeg oli läbi, isandal polnud enam kohustust teda toita, noor rüütel saadeti laia maailma õnne otsima. Ühtlasi oli saabunud aeg hakata otsima sobivat kaasat. See ülesanne polnud aga kergete killast ja võis võtta väga kaua aega, sest tulevane naine pidi olema õigest seisusest. Pärast abiellumist riputas rüütel meelsasti oma mõõgavöö, relvad ja kullatud kannused varna.

Algul oli selle talituse keskmeks relvade pidulik üleandmine. Löök mõõga või labakäega rüütlikandidaadi vasakule õlale tuli kasutusele hiljem.
- Kirjelda pildi põhjal, kuidas toimus rüütlikslöömine.
- Kas kunstnikul on õnnestunud ka sündmuse pidulikkust jäädvustada? Põhjenda oma arvamust.
Rüütliseisuse ideaalid
Keskaja rüütlite põhivoorused olid mehisus, vaprus ja jõud. Rüütlid lahkusid isakodust, rändasid mööda maailma koos omaealiste sõpradega, ajades taga kuulsust ja saaki. Nad osalesid turniiridel, kus oli võimalik silma paista, et teenida auhindu ja leida endale vägevaid eestkostjaid. Rüütlite seas olid tooniandjaks noored mehed.
Rüütli põhitegevus oli sõda ja võitlus. See oli miski, mis andis elule maitse – mäng, kus riskiti kõigega, au ja eluga. Ning parimad tulid sõjast tagasi rikka ja võidukana, kuulsusesäras, mis vääris esivanemaid ning kindlustas daamide imetluse. Võidetud vastase röövis rüütel aga armutult paljaks. Sellel tema jõukus enamasti põhineski.
Rüütlielul oli ka teine pool. Täiusliku rüütli ideaaliks oli peale vapruse ja au ka ilu ja head kombed. Heitnud kõrvale agressiivse võitleja maine, istusid peenelt rõivastatud rüütlid õhtuti senjööri õukonnas suursuguste daamide kõrval ning pidasid vaimukaid vestlusi. Hea söök, vein ja tants kuulusid rüütli naudingute ja elumõnude hulka.
Rüütlid pidasid väga oluliseks ka esivanemate mälestust. Esivanemate kuulsus innustas rüütlit kangelastegudele ning iga viimanegi seikleja kuulutas end mõne vapra esiisa järeltulijaks.
Sõja ülistus
Ei maga ma, ei söö, ei joo
nii suures mõnus, usu mind,
kui kuulan hüüdeid „Tapa too!“
nii siit kui sealt, kus üks on ind,
ja hirnumise kaja,
ja hüüdeid „Appi sedamaid!“,
ja vaatan tühje sadulaid
ja vallikraavi raja,
kus loogu maas on võitlejaid,
kes piigi ribidesse said.
- Mis vaimustab rüütlit?
Kangelaslaulud ja kurtuaasne poeesia
Rüütlikultuur on jätnud jälje ka keskaja kirjandusse. Üks esimesi tekste, mis kajastas rüütellikke voorusi, oli „Rolandi laul“. See kangelaslaul pandi kirja 11. sajandi lõpul ja jutustab Karl Suure sõjaretkest Hispaaniasse. 12.–13. sajandi rüütliromaanide keskseks kangelaseks sai kuningas Artur oma ümarlauarüütlitega. Nende elu möödus seiklustes ja otsinguis. Rüütliromaanid ja kangelaslaulud põlistasid vapruse, tarkuse ja truuduse rüütlivoorustena.
11. sajandi lõpul ilmusid Prantsusmaa õukondadesse luuletajad, kes ülistasid oma värssides rüütlivoorusi ja õukondlikku armastust. Neid poeete kutsuti trubaduurideks, Saksamaal nimetati neid aga minnesingeriteks. Trubaduurid ja minnesingerid ülistasid armastust, mille kutsus esile rüütli südamedaami ilu ja peenekombelisus. Ihaldatu pidi olema suursugune, õilis, arukas, armastusväärne, seltskondlik jms. Õukondlik armastus oli mäng, milles rüütel teenis oma daami, tundes rõõmu tema tahtele allumisest. Tavaliselt oli armastatu kõrgemast soost ja abielus, jäädes rüütlile tegelikult kättesaamatuks. Kuid tema auks võis sooritada kangelastegusid, näidata vaprust turniiridel ja lahingutes. Sama oluline oli rüütlile lasta oma daami ja nende armastust luules ülistada.
Lamburitants
Kuula keskaegset laulu „Lamburitants“ Hortus Musicuse esituses.Trubaduur ülistab oma daami
Et ilusaim ja parim just
mu armsaim on, tõejutt on see;
suur arm toob silmist välja vee
ja ohkeid toob ja kurvastust.
Sest arm on mind ju vangitsend
ja vangla võti peos on tal.
Kui süda veel mu armsamal
eal vangi oleks haletsend!
Hea daam, kui tahaksite must
vaid teenri saada endale,
senjöörina siis nõudke te
mult ükstakõik mis teenistust.
Te alla heidaksin ma end
truul kombel, rõõmsal, kombekal:
te pole lõukoer, kelle all
peaks kartma surma vaene vend.
- Kellega trubaduur oma daami võrdleb?
Turniirid
10.–13. sajandil kujunes välja uus sõjaline ja rüütellik pidustus – turniir. Keskaja kirik mõistis turniirid hukka, sest need olid eluohtlikud nagu sõjakäigudki. Kirik tahtis, et rüütlid võitleksid pigem kristlaskonna vaenlaste ja uskmatutega, kui katsuksid jõudu omavahel.
Suurtele rüütliturniiridele kogunes tohutu rahvamass, mõningate ajaloolaste arvates kuni kümme tuhat inimest. Noortele rüütlitele, kel sõjalised kogemused üldiselt veel puudusid, pakkusid turniirid head võimalust oma oskusi lihvida ja vaprust näidata. Kõikjal võis näha rüütliembleemide ja -vappide toredust. Lisaks sõjameestele ja kõrgemast soost publikule saabus võitluspaigale hulganisti päevavargaid, hobuseparisnikke, lõbutüdrukuid, rahavahetajaid.
Turniiri juhtisid ja võitlust kommenteerisid heeroldid, kes suutsid rüütleid heraldiliste märkide järgi ära tunda. Ühtlasi valdasid heeroldid värsside sepitsemise ja ettekandmise kunsti. Turniiridel peeti võitlusi mees mehe vastu, kuid võideldi ka meeskonnaga. Iga turniiripäeva lõpuks järjestati osavõtjad selle päeva kangelastegude põhjal. Võitjaid ootas vääriline tasu. Turniir oli rüütlite jaoks pidu, mis lõppes nagu peod ikka varanduse muretu pillamisega.
Rüütlite ihalust seikluste, põnevuse ja ohtude järele rahuldas peale turniiride ka jahipidamine. Kütiti suuri ulukeid: karusid, põtru, metssigu. Uhkeid jahilkäike tavatseti korraldada kirikupühade ajal.
Kirjeldus Lagny turniirist 12. sajandil
Kõrvulukustav lärm.
Kõik püüdsid hästi võidelda.
Seal oleksite kuulda võinud, kuidas
piigid pilbasteks lendasid, pilpad
nii tihedalt maha pudenesid, et
takistasid hobuseid rünnakul.
Rüselus väljal oli äge.
Kumbki leer karjus oma võitlushüüdu...
Siis nähti, kuidas rüütleid haarati tiivalt
ja teised neile appi tõttasid.
Kõikjal oli näha jooksmas
hirmuhigiga kaetud hobuseid,
iga mees pingutab nagu suudab,
annab endast parima,
sest just siin avaldab ja ilmutab end kangelasmeel.
- Pane kokku oma lugu rüütliturniirist ja seal toimunust.
Heraldika
Heraldika ehk vapindus tekkis 11.–12. sajandil praktilisest vajadusest lahingus võitlevaid rüütleid eristada. Erilise tõuke andsid sellele ristisõjad ja turniirid, kuhu kogunes korraga palju rüütleid. Algul kasutati eristamiseks rüütli kilbipilti. Hiljem kujunes see pilt omaette sümboliks, vapiks, mida anti edasi isalt pojale. Vapi kujutis lisati rüütli pitsatile, vapilt pärinevad värvid ja sümbolid kaunistasid rüütli lippu ja muud sõjavarustust. Varustuse dekoreerimine oli õuekunstnike tähtis ülesanne.
Mõisted
- turniir – rüütlite omavaheline jõukatsumine, kahevõitlus
- trubaduur – rüütlisoost poeet, kes ülistas rüütlivoorusi ja armastust
- heraldika – vapiteadus, vapindus
- heerold – valitsejate jt ülikute eriline käskjalg, rahvale ametlike teadete väljakuulutaja; rüütliturniiride juht
Küsimused
- Milline oli rüütlite väljaõpe?
- Mis oli rüütli põhitegevus?
- Millistes kirjandusteostes kajastati rüütellikke voorusi?
- Kuidas suhtus kirik rüütliturniiridesse?
- Miks osalesid rüütlid turniiridel?
- Kirjelda rüütliturniiri.