Vene revolutsioon 1905. aastal

  • Miks puhkes Venemaal 1905. aastal revolutsioon?
  • Mida see Eestis kaasa tõi?

Revolutsiooni põhjused ja ajend

1905. aastal puhkes Venemaal revolutsioon, mis laienes kiiresti üle kogu riigi ega jätnud puudutamata ka Eestit. Revolutsiooni peamine põhjus oli Venemaa poliitiline ja majanduslik maha­jäämus Lääne-Euroopast.

Venemaal püsis piiramatu isevalitsus, kus kõige üle otsustas tsaar. Puudusid põhiseadus, parlament ja kodanikuõigused. Iga­sugune poliitiline tegevus oli keelatud, trükisõna üle kehtis range kontroll (tsensuur), inimeste meelsuse järele valvas salapolitsei.

Majandusolud põhjustasid rahulolematust vaesemate inimeste, eriti maa- ja linnatööliste hulgas. Tööpäevad olid pikad, palgad madalad ja elamistingimused viletsad; puudusid sotsiaaltoetused ja vanaduspensionid. Paljud maatöölised unistasid omaenda maa­tükist, kuid vaba maad nende jaoks ei leidunud.

Venemaa vähemusrahvused kannatasid lisaks rahvusliku rõhumise all. Enamik rahvuspiirkondades töötanud ametnikke ei osanud kohaliku rahva keelt, ei tundnud nende tavasid ega hoolinud nende vajadustest. Vene keel valitses nii ametiasutustes kui ka koolides. Rahvuslike seltside, ajakirjanduse ja trükisõna üle kehtisid eriti ranged piirangud.

Revolutsiooni saabumist kiirendas 1904. aastal puhkenud Vene-Jaapani sõda. Venemaa läks sõtta üleolekutundega, pidades Jaapanit sõjaliselt võimetuks. Kuid sõda tõi Venemaale üksnes lüüasaamisi, mis vähendas rahva usaldust riigi juhtkonna vastu.

Revolutsiooni ajendiks sai Verine Pühapäev – tööliste rahu­meelse rongkäigu tulistamine Peterburis 9. jaanuaril 1905. See mõjus niigi ärevas olukorras nagu põleva tiku viskamine püssi­rohukeldrisse. Kogu riigis vallandus protestiliikumine.

Sõdurid tulistavad Peterburis rahumeelseid meeleavaldajaid
Verine Pühapäev Peterburis

Verine Pühapäev Peterburis

1905. aastal ilmus Peterburis töölis­liitu vaimulik Gapon. Neil rasketel sõjalise lüüasaamise ja viletsuse aastatel kutsus Gapon töölisi minema tsaari juurde petitsiooniga, rääkima tsaarile lihtsate inimeste olukorrast, vabrikuomanike kehtestatud kitsendustest. Tööliste rongkäik otsustati korraldada 9. jaanuaril. [---]

Hommikul suundusid tuhanded inimesed Paleeväljakule. Rongkäigu kohal hõljusid tsaari portreed, rahva hulgas oli palju lapsi. Kõige ees sammus Gapon. Väljaku lähedal seisis sõjavägi. Demonstrantidel kästi laiali minna. Kuid inimesed ei tahtnud lahkuda – Gapon oli lubanud, et seal ootab neid tsaar. Nad sammusid väljakule… Kõlasid lasud. Tapetuid oli üle tuhande, haavatuid – kaks tuhat… Laste laibad lumisel väljakul…

Öösel pärast tulistamist pöördus Gapon tööliste poole: „Mu armsad, verega liidetud vennad! Valatud on süütute verd! Tsaari sõdurite kuulid läbistasid tsaari pilte ja hävitasid meie usu tsaari. Makskem siis kätte vihatud tsaarile ja kogu tema ussi­soole, ministritele ja õnnetu Venemaa riisujatele. Surm neile!”

Edvard Radzinski. Nikolai II. Venemaa viimane tsaar. Tallinn, 2001, lk 96–98.

Revolutsiooni algus

Juba 1905. aasta jaanuaris toimusid mitmes Eesti linnas rahva­koosolekud ja tööliste streigid. Tallinnas omandas jaanuaristreik enneolematu ulatuse – selles osales üle 12 000 inimese. Aasta jooksul laienes streigiliikumine kõikidesse linnadesse ja paljudesse mõisatesse. Peale linnatööliste streikisid maatöölised, ametnikud, haritlased, üliõpilased jt. Pea kõigis valdades toimusid rahvakoosolekud, kus arvustati valitsevaid olusid ja otsiti võimalusi ümberkorraldusteks.

Oktoobris vallandus kogu Venemaad haaranud üldstreik. Selles osales mitu miljonit inimest, kes nõudsid üheskoos kodaniku­õigusi, parlamenti ja põhiseadust. Võimumehed sattusid enne­nägematust rahvaliikumisest segadusse. Kohati vaadati toimuvat abitult pealt, kohati üritati aga streiki sõjalise jõuga maha suruda. Võimude vägivald leidis aset ka Tallinnas: 16. oktoobril avasid sõdurid Uuel turul (praeguse Estonia teatri juures) tule rahva­koosoleku pihta. Surma sai ligi sada ja vigastada üle kahesaja inimese. See jõhker veretöö suurendas viha valitsejate vastu.

1905. a revolutsiooni ohvrite monument Tallinnas (algselt püstitati Uuele turule, tänapäeval asub Rahumäe kalmistul)

Jaanuaristreigi algus Tallinnas

[12. jaanuari] enne lõunat hakkasid vabrikutorud üürgama ja Dvigateli-mehed tulid nõgiste nägudega Lasnamäelt alla ja käisid Tallinna vabrikud, töökojad järgemööda läbi, võttes töölisi töölt ja neid endaga kaasa kutsudes. Siis kõndis see nõgine töölisteparv ümber linna ja laulis „Priius, kallis anne”, „Mu isamaa armas”. [---] Hulk valgus Koplisse ja peatus viimaks Lausmanni heina­maal. Seal hakkasid nad aru pidama.

Ega nad ise õieti ei teadnudki, mille üle oli vaja aru pidada. Siiski tahtsid nad kõik midagi: nad tahtsid midagi paremat, eelkõige paremat sööki, paremat riiet ja korterit. „Linnas käivad inimesed, kes on nii valged ja peened, prisked ja ilusasti riides – neil on vist palju parem elu, nad on vist palju õnnelikumad. Me oleme virgad, teeme tööd varahommikust hilja õhtuni, aga meile jätkub vaevalt raha söögiks. See on ülekohus!” Ja nad nõudsid natuke palgalisa ja natuke tööpäeva lühendamist. Astus üles kõneleja, kes julges valitsust arvustada ehk haavavalt paar sõna ütelda, siis protesteerisid nad kõik ühel meelel: „Me ei puuduta tsaari ega valitsust, meie nõudmised on ainult majanduslikud – ainult natuke palgalisa. Tsaar on hea, ainult tsaar ei tea, et rahval on halb elu.” See hulk oli kangesti vaikne, vähenõudlik ja leplik. Otsustasin siis ühineda selle nõgise hulgaga, et võidelda kisendava üle­kohtu vastu.

Marta Lepp. 1905. aasta romantika, järellained, lõpp­vaatus. Tallinn, 2010, lk 27–28.
  1. Mida töölised nõudsid?
  2. Kellele olid need nõudmised suunatud?
  3. Kuidas suhtusid töölised tsaarivalitsusse? Kas selline suhtumine oli sinu arvates õigustatud?

16. oktoobri veretöö Tallinnas Uuel turul

A.

Väljavõte Eestimaa rüütelkonna peamehe Eduard von Dellingshauseni mälestustest

[15. oktoobri] õhtul olid viimasedki väeosad tänavatelt kadunud, linnas liikusid tööliste patrullid. Järgmisel hommikul selgus siiski, et mõnel pool eeslinnades oli toimunud kallaletunge ja pärastlõunal kogunesid kesk­linna suured töölismassid, kes korraldasid raekoja ees demonstratsiooni. Nõuti toiduainete jagamist linna kulul.

Vahepeal oli diviisikindral koos salkkonna sõduritega üle Helsingi Tallinnasse tagasi jõudnud. Nõupidamisel kuberneri juures otsustati mitte enam teha järeleandmisi ja ajada sõjaväe abil laiali kesklinna tunginud massid.

Vahepeal olid töölised kogunenud Vene turule, eelmisel õhtul nende poolt tuhaks muudetud saksa teatri varemete ette. Peeti metsikuid ässituskõnesid ja otsustati ette võtta üleüldine linna rüüstamine. Siis ilmus kohale 30-liikmeline sõdurite salk. Kõlas lühike korraldus laiali minna, mida platsil metsikult huilgavad inimesed vaevalt küll kuulsid. Siis kõlas kogupauk õhku, millele järgnesid lasud rahva­hulga pihta. Mõne minuti pärast oli turg töölistest tühi, kuid üle saja inimese lamas veristena sillutisel.

Eduard von Dellingshausen. Kodumaa teenistuses. Tallinn, 1994, lk 85.

16. oktoobri veretöö Tallinnas Uuel turul

B.

Väljavõte ajalehe Novaja Žizn sõnumist 01.11.1905

[16. oktoobril] kogunes turule pooleteise tuhande pealine rahvahulk, peamiselt töölised, kes peatusid, et kuulata oma delegaate, kes pidid koosolekule teatavaks tegema oma läbirääkimiste tulemused linnavolikoguga. Ka kõne­mehed ilmusid kohale. Äkki juhtus midagi, mis pani kõik, kes olid sinna paika kogunenud, õudusest tarduma. Tugevdatud sõjaväepatrull, 100–120 meest ohvitseri komando all, kes valvas ringkonnakohtu hoonet, tuli ilma ühegi põhjuseta kiirmarsiga rahvahulga peale, rivistus poolringi 30 sammu kaugusele koosolijatest ning avas ühegi hoiatuseta tapva järgutitule otse rahva peale. Üks­teise järel anti 5 kogupauku ning 300 inimest langesid siinsamas pikali, ülejäänud põgenesid paanilises hirmus laiali. Tapetuid oli üle 100, haavatuid kaks korda rohkem. Esimestel minutitel oli hädaohtlik anda haavatutele abi, kuna sõdurid tungisid ka pärast neid kogupauke rahvale kallale ning tulistasid üksikisikuid, siis tegid tääkide ja püssipäradega haavatutele lõpu peale, röövisid tapetud paljaks ega lasknud kellelgi tapatalgu kohale läheneda.

Eesti NSV ajaloo lugemik, II. Tallinn, 1964, lk 374–375.
  1. Mõlemad kirjeldused annavad ülevaate ühest ja samast sündmusest. Mille poolest need erinevad? Milles on autorid ühel meelel?
  2. Arutlege klassis, kumb ülevaade on usaldusväärsem.

Vabaduspäevad

Ülevenemaalise streigi survel allkirjastas keiser 17. oktoobri manifesti. Sellega kuulutati välja kodanikuõigused ja lubati kutsuda kokku Riigiduuma (parlament). Manifesti ilmumisega said alguse nn vabaduspäevad. Inimestele näis, et vana riigikord on kokku varisenud. Kadus tsensuur ajakirjanduse üle, rahva­kogunemisi ei püütudki enam takistada, paljudes ametiasutustes võeti maha keisrivõimu sümbolid, loodi ametiühinguid ja era­kondi. Eestis alustasid esimestena avalikku tegevust liberaalse programmiga Eesti Rahvameelne Eduerakond (ERE) ja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus (ESDTÜ).

Seadmaks ühiseid sihte tulevikuks kutsuti kokku üle-eestiline rahvaasemike kongress. Kuid 27. novembril Tartus alanud kongress lõhenes. Mõõdukad saadikud leidsid, et revolutsioon on oma eesmärgi saavutanud ning kõik edaspidised ümber­korraldused peavad sündima rahumeelsel ja seaduslikul teel. Käremeelsed seevastu arvasid, et revolutsioon kogub alles hoogu. Nad nõudsid isevalitsuse kiiret kukutamist relvastatud võitluse teel, vabariikliku riigikorra sisseseadmist ja kogu maa kuulutamist rahva omandiks. Käremeelsete seisukohad levisid rahva seas kiiresti ja laialdaselt. Paljudes kohtades loodi relvastatud kaitsesalku, tagandati seniseid omavalitsusi, tükeldati mõisamaid, jäeti tasumata riigi- ja kirikumaksud, seati sisse eesti­keelne asjaajamine.

17. oktoober 1905 (Ilja Repin, 1907)
Põlenud mõis
Karistussalklased

11. detsembril toimus Tallinnas linnatööliste ja talurahva esindajate salakoosolek. Sellel peetud ägedates kõnedes kutsuti üles haarama relvi, et vallandada üldine rahvaülestõus. Järgmistel päevadel suundus Tallinnast maale kümmekond relvastatud salka (kokku kuni 150 meest). Need salgad hakkasid koos kohaliku maarahvaga rüüstama ja põletama mõisu, valades sel moel välja ammuse viha baltisaksa mõisnike vastu. Paari nädalaga rüüstati 160 mõisat. Puhkenud vägivallalaine ohjeldamiseks saatis valitsus Eestisse karistussalgad. Lühikese ajaga hukati ilma seadusliku eeluurimise ja kohtuotsuseta kuni paarsada inimest, paljudele sai osaks avalik peksukaristus, suur hulk vahistatuid saadeti aastateks vanglatesse või sunnitööle.

Kuna samalaadseid vägivaldseid väljaastumisi esines üle kogu Vene riigi, otsustas keskvalitsus rahutused jõuga maha suruda. Verine terror tegi revolutsioonile kiire lõpu.

Mõisate põletamine

A. Mõisapõletajad Vändras

Just parajasti sellel ajal, kui vallaisad vallamajas nõu pidasid, sõitsid Tallinna mässulised läbi metsade, tulles Laupa mõisast röövitud hobustega vallamaja lähedusse Uue-Vändra mõisa. Oli neid mõni­kümmend meest regedel ja ratsa, pea­laest jalatallani sõjariistus. [---] Kodu poole minnes nägin Uue-Vändra poolt paksu suitsu tõusvat, heledal talvisel õhtul oli kuulda, kuidas mõisa aknad klirinal sisse löödi, inimeste õudne kisa ja hurraa – hüüded kajasid, kui tulekuma paisus.

[Järgmisel hommikul] oli kiriku juurde määratu rahvahulk kogunud. Mässulised nõudsid kiriku võtmeid, et kirikus koosolekut pidada, kuid jätsid selle nõu mõne taluperemehe nõu­andel, kes ütlesid, et niisugune püha­koja teotus rahva peale paha mõju saaks avaldama. Mässulised näitasid siin kaunis head distsipliini, mis rahva peale võluvalt mõjus. Et iga­suguseid märatsemisi ja ootamatusi ära hoida, piirati kroonu monopoli­kauplus oma suure viinatagavaraga ümber ega lastud rahvast ligi. Paar mässulist raudkangidega läksid sisse ja peksid kõik viinapudelid riiulitelt puruks, nii et viina üksvahe toas poole sääreni olnud, mis aga laiali jooksis ja õue lumme läks, nii et keegi peatäit ei saanud. [---]

Kui kõned peetud, mindi Vana-Vändra mõisa, kust kõik mööbel, mida vanas härrasmajas lõpmatu hulk oli, välja lasti kanda ja rahvale ära jagati. Siis pisteti härrasmajale ja valitseja hoonele tuli otsa. [---] Terve pühapäeva õhtupoole venisid mõisa kraamiga laetud voorid koolimaja akende eest mööda proletaarlaste saunadesse.

Anton Jürgenstein. Minu mälestused. Tallinn, 2011, lk 150–152.

Mõisate põletamine

B. Mõisapõletajad Lelles

Lelle mõisas valitses rõhutud meele­olu. Igal õhtul paistis üle raba mitme tulekahju kuma, 15. dets. õhtul lugesin seitse tulekahju – Tallinnamaal põletati mõisasid… Lelle rahval oli kindel teadmine, et ka Lelle mõis põletatakse maha. Keegi ei teadnud, kes seda teeb, kuid kõikidel oli kindel, et mõisa saatus on otsustatud ja mõisa ei saa enam päästa keegi. [---] Mõisaomanik – parun Huene oli juba paari-kolme kuu eest terve oma pere­konnaga elama asunud Riiga. Mõisa­teenijad ei julgenud enam ööbida mõisa härrastemajas, olid kolinud kogu oma varandusega Pori kooli­majja. Tühjalt ja mahajäetult seisis uhke loss mäeveerul.

[---] Mõisa põletamist oodati juba mitu päeva, imestati, miks viivitatakse sellega nii kaua. Siis 16. detsembril pärast lõunat kihutas mõisa teomeeste ehk moonakate maja juurde tundmatu mees hobuse ja reega. Mehel kaks püssi üle õla, revolver vöö vahel. “Mis teie, kuradid, ootate, et mõisa põlema ei pane!?” käratanud tundmatu teomeestele. Süüdlastena seisnud need võõra ees, pole osanud midagi vastata. „Ma panen ta üksipäinis põlema,” öelnud võõras mees ja astunud kiirel sammul üles mõisa poole, üks püss laske­valmis käes, teine rihmaga üle õla. Mõisa juures saanud ta kokku toa­poiss Jaaniga, käsutanud tema endaga kaasa, läinud mõisa kontorisse, mis asus keldrikorral. Siin käskinud võõras Jaani mõisa raamatud, aktid ja rendilepingud kokku panna ning põlema süüdata. Värisevate kätega teinud seda toa­poiss Jaan. Alguses loitis ainult väikene tulelõke, kuid leek roomas edasi põrandale, laua, toolide ja kapi kallale ning kitsast puutreppi mööda üles teisele korrale… Varsti tõusis paks must suits alumise korra akendest, välkus punane leek.

„Mõis põleb!” seda nähti ligidal ja kaugel. Mõisarentnikud, teomehed, moonakad, käsitöölised, kes seda ammugi olid oodanud, ruttasid põleva mõisa juure. Kaugemalt inimesed panid hobused ree ette ja kihutasid nelja ajades kohale… „Mõisapõletaja” ise oli aga juba ammugi läinud. Saanud mõisale tule otsa, käsutanud ta tallipoissi hobuse ree ette rakendada ja end sõidutada Kärusse. Kes ta oli, seda ei teadnud keegi…

Põleva mõisa esine mustendab inimestest, kuid keegi ei tee katsetki kustutada tuld. See oli nagu mingi ohvrituli, mida ei tohtinud kustutada. Vaikse ilma tõttu levines tuli pikkamisi, loomulik saagiahnus ajas inimesi põlevast hoonest ühte ja teist päästma – endale… Mõisa tagumisest küljest tassiti ühte ja teist välja. Keegi moonamees oli saanud kätte pehme plüüžiga kaetud tugitooli [---] Üks moonamehe naine oli saanud purgi­täie moosi, sõrmega proovib ta magusat keedist, küll see aga maitseb hea. „Mõisa antvärgid” kui „asja­tundjad” olid külastanud paruni veinikeldrit ja jõid kruusidega šampanjat – mõisa hävinemise liikudeks…

Ernst Tetsmann. Mälestusi punastest aastatest Vändras. – Uus Eesti, 10.–11.12.1935.
  1. Kes korraldas mõisate põletamist?
  2. Millega hävitustööd põhjendati?
  3. Kuidas kohalik rahvas sellesse suhtus?
  4. Kas selline käitumine oli sinu arvates õigustatud? Põhjenda oma arvamust.

Revolutsiooni tulemused

1905. aasta revolutsioon oli osaliselt edukas. Senine isevalitsus asendati piiratud monarhiaga, kutsuti kokku parlament (Riigi­duuma), rahvale anti põhilised kodanikuõigused, mõnevõrra parandati tööliste olukorda ja leevendati talurahva maapuudust. Eestlaste jaoks oli oluline ka võimalus anda edaspidi lastele ema­keelset kooliharidust. Kuid revolutsiooni ajal esile kerkinud uued eesmärgid – vabariiklik riigikord, põhiseadus, demokraatlik valimissüsteem, Eesti autonoomia – jäid saavutamata ning revolutsiooni eelduseks olnud rahulolematus hõõgus rahva seas edasi.

Eestimaa rüütel­konna sekretäri reaktsioon

Punane laine ei olnud enam murda. Eestlus pidi sellesse hukkuma! Minul aga oli veel üks lootus: vastu pidada veel mõned aastad! Siis peab lõpuks pööre tulema, mis kisub Saksamaa tema unenägudest: kaugetest maadest, palmidest, vabadest meredest, kallitest kaupadest, rahulikust edust, – ja teda surub ida poole, Saksa kolonisatsiooni muistsele teele, piki rannikut, kuni üles Narvani.

E. v. Stackelberg. Ühe baltlase võitlustee. Püüdlused. Võidud ja kaotused. Tallinn, 2010.
  1. Mida nimetas von Stackelberg „Saksamaa unenägudeks”?
  2. Kes pidi tema arvates baltisaksa aadlikele appi tulema?

Küsimused

  1. Mille poolest erines Venemaa 20. sajandi algul enamikust teistest Euroopa riikidest?
  2. Miks puhkes Venemaal 1905. aasta revolutsioon? Mis oli selle sündmuse otsene ajend?
  3. Mida rahvas valitsuselt nõudis?
  4. Miks nimetatakse 17. oktoobri manifesti järgseid päevi vabadusepäevadeks?
  5. Millega revolutsioon lõppes?