Globaliseeruv majandus

Üha kasvav rahvusvaheline kaubandus ja aina tihenev kultuurivahetus muudavad maailma majandust ja ühiskonda: kultuurid ja majandus ühtlustuvad. Seda protsessi nimetatakse globaliseerumiseks ehk üleilmastumiseks. Majanduse globaliseerumine on seotud kaupade, teenuste, kapitali ja tehnoloogia laialdase levikuga. Selles on tähtis osa rahvusvahelistel firmadel ja riikidevahelisel kaubandusel.

Globaliseerumine on pikk protsess, see on kulgenud läbi aastatuhandete. Saksa majandusajaloolane Andre Gunder Frank on väitnud, et globaliseerumise algeid oli märgata juba 3000 a eKr, kui Sumeri riikide ja tänapäeva Indias asunud rahvaste vahel toimus kaubavahetus. Globaliseerumise pioneerid olid varauusaja kuulsad maadeavastajad ja kaugetelt merereisidelt kaasa toodud kaubanäidised olid esimesed globaliseerumise produktid. Põhimõtteliselt toimis Kolumbuse ja Siiditee aegadest pärit majanduslik suhtlemine veel kuni 19. sajandi viimaste kümnenditeni. Majanduslik globaliseerumine tänapäevases mõttes sai alguse pärast Teist maailmasõda ja on eriti hoogustunud 1970. aastatest alates. Majanduse globaliseerumisega kaasnevad ka probleemid. Näiteks süveneb vahe maailmamajanduse tugevamate ja nõrgemate piirkondade vahel: mõned regioonid saavad globaliseerumisest suurt kasu, mõned on endiselt vaesed.

Kultuuri globaliseerumine tähendab ühe kultuuri ülevõtmist teise kultuuri, seetõttu kultuurid segunevad ja rahvaste omanäolisus väheneb. See on kultuuri globaliseerumise üks negatiivseid külgi.

Avatud majandusega on riik, mille kodanikud, organisatsioonid ja ettevõtted osalevad aktiivselt rahvusvahelistes majandussuhetes ja kus piirangud kaupade, teenuste, tööjõu ja kapitali vabale liikumisele puuduvad või on minimaalsed. Suletud majandusega riik on eelkõige orienteeritud siseturule.

Valitsuse eesmärk on väliskaubandust (eksport, import) reguleerides toetada rahvusvahelist konkurentsivõimet ning aidata seeläbi kaasa riigi majandusliku usaldusväärsuse kasvule rahvusvaheliste ettevõtete ja organisatsioonide silmis. Ühtlasi püütakse vältida olukorda, kus muutused rahvusvahelise kaubanduse mahtudes mõjuksid hävitavalt siseriiklikule tootmisele ja suurendaksid tööpuudust.

Välismajanduspoliitilised vahendid

• Tollimaks – imporditavatelt kaupadelt nõutav maks.
• Kvoodid – imporditavatele kaupadele kehtestatud mahupiirangud.
• Standardid – imporditav kaup peab vastama kindlatele nõuetele.

Välismajanduspoliitiliste vahendite kasutamise üldine eesmärk on suurendada kodumaiste kaupade ja teenuste konkurentsivõimet. See tagab kodumaistele tootjatele kasumi ja säilitab töökohad, mis omakorda tähendab stabiilset maksuraha laekumist riigikassasse. Samal põhjusel toetab valitsus omamaiste kaupade ja teenuste eksporti.

Rahvusvahelise õiglase kaubanduse (Fair Trade) liikumise eesmärk on tagada arengumaade väiketootjate kaupadele õiglane hind. Selleks sõlmitakse pikaajalised partnerlussuhted, makstakse arengumaade tootjatele maailmaturu kokkuostuhinnast veidi kõrgemat hinda ja välditakse turustamisel arvukaid vahendajaid. Samuti jälgitakse, et tootmises poleks kasutatud lapstööjõudu ega raisatud loodusvarasid. Õiglase kaubanduse süsteemis tegutsevad tootjaühistute liikmed teevad otsuseid demokraatlikult ja investeerivad saadud kasumi kogukonna arengusse. Süsteemis osaleb üle 1 500 000 arengumaa taluniku ja töölise, Fairtrade’i logoga tooteid müüakse Euroopas, Põhja-Ameerikas, Jaapanis.

Riikide majanduslik integratsioon tagab piirkondliku majandusarengu stabiilsuse ning suurendab liikmesriikide mõjukust kolmandate riikidega suheldes. Majanduslik koostöö võimaldab efektiivsemalt ressursse kasutada: liikmesriikide vahel liiguvad senisest vabamalt investeeringud, tooraine, teadmised ja tööjõud.

Maailma Kaubandus­organisatsioon (World Trade Organisation, WTO) on rahvusvahelist kaubandust reguleeriv ÜRO tütarorganisatsioon, mis kasvas välja 1947. aastal Genfis juhtivate tööstusriikide vahel sõlmitud üldisest tolli- ja kaubanduskokkuleppest (General Agreement on Tariffs and Trade, GATT). WTO alustas tegevust 1995. aastal, Eestist sai WTO liige 1999. aastal.

WTO eesmärk on vabakaubanduse edendamine ja ühtsete kaubandusreeglite kehtestamine maailmas. Selleks korraldab WTO oma liikmesriikide läbirääkimisi, vahendab kokkuleppeid ja lahendab liikmesriikide omavahelisi vaidlusi. WTO liikmesriik peab samadel alustel suhtlema kõigi teiste liikmesriikidega, eelistamata (st soodustusi tegemata) seejuures üht riiki teisele.

Rahvusvaheline Valuutafond (International Monetary Fund, IMF) loodi 1945. aastal Bretton Woodsis, Ameerika Ühendriikides. IMF-i eesmärk on tagada rahvusvahelise rahasüsteemi stabiilsus. 1970. aastateni oli esiplaanil rahvusvahelise kullastandardi säilitamine. Praegu on Valuutafondi prioriteetideks jätkusuutlik ja stabiilne majanduskasv ning finantskriiside ärahoidmine ja ületamine. Valuutafondil on kokku 189 liikmesriiki, Eesti on liikmesriik alates 1992. aastast. IMF teostab liikmesriikide majanduspoliitika järelevalvet ning abistab neid vajaduse korral laenude ja oskusteabega.