Selgrootute toitumine

Toitumine on vajalik organismi normaalseks funktsioneerimiseks. Selleks protsessiks on vaja erinevaid orgaanilisi ja anorgaanilisi aineid. Kuid neid ei saa toidust otse, vaid need tuleb lagundada ühenditeks, mida organism suudab omastada. Lagundamise protsessi nimetatakse seedimiseks ning kohta, kus seedimine toimub, nimetatakse seedeelundkonnaks.

  • Kuidas selgrootud toituvad?
  • Milline on seedeelundkonna ehitus?
  • Kuidas toit seeditakse?

Selgrootute toitumine

Seedimine on mitmeastmeline protsess.

Toidu lagundamine toimub seede­protsessi käigus järk-järgult, kui toidu­osakesed mööda seedetoru edasi liiguvad. Seeditud toidu­osakesed kantakse vere abil kehas iga rakuni. Rakkudes kasu­ta­takse toit­aineid kas energia saamiseks või sünteesitakse uuteks aineteks. Kõik tekkinud jääk­ained trans­por­di­takse koos verega tagasi seede­torru, mille kaudu need kehast eemaldatakse.

Erinevatel selgrootutel on erinev toit.

Enamik selgrootuid toitub erinevatest loomsetest organismidest. Nii toituvad ämblikud, mitmed putukad ja koorik­loomad ning ainuõõssed. Kõiki neid nime­ta­takse loom­toidulisteks. Kuid organismid, millest nad toituvad, on täiesti erinevad. Kui ämblikud, putukad ja koorik­loomad toituvad makro­organismi­dest, purus­ta­des need oma lõugade ja sõrgadega suu­päras­teks tükkideks, siis ainu­õõssed toituvad ainult mikro­organismidest.

Taimtoidulisteks nimetatakse üksnes taimedest toituvaid selg­rootuid loomi. Sellised on rida putukaid ning kõik teod. Lisaks eespool nimetatutele on selg­rootuid, kes toituvad nii loomadest kui ka taimedest – need on sega­toidulised. Sega­toidulised on mõned putukad.

Omaette rühma moodustavad selgrootud, kes toituvad orgaani­lis­test jäänusest ehk siis välja­heidetest ja surnud organismidest. Siia kuulub suur hulk putukaid, mitmed rõngussid ja ämbliku­laadsed (lestad).

Teiste organismide arvel elavad loomad on parasiidid. Sellised on rida lame- ja ümarusse ning mõned ämbliku­laadsed ja putukad.

Seedimine ja eritamine

Kõige lihtsam seedimine on käsnadel, kus spetsiaalsed rakud seedivad keha­õõnde sattunud toidu­osakesed. Sellist seedimist nimetatakse raku­seedimiseks. Käsna­õõnes asuvad spetsiaal­sed viburiga varustatud kaelus­rakud. Nende ülesanne on veest toidu­osakesed kinni püüda ning seejärel seedida. Seeditud toidu­osakesed imenduvad edasi teistesse rakkudesse. Sel kombel saavad toituda üksnes vähe­aktiivsed selgrootud (käsnad).

Erinev toit vajab erinevat seedeelundkonda.

Algelisest seedesüsteemist saame rääkida ainu­õõssete ja mõnede lame­usside puhul. See on umbne toru, mis algab suu­avaga. See tähendab, et suuava peab toimima nii toit­ainete sisse­võtja kui ka jääk­ainete väljutajana. Seedimine toimub otse keha­õõnes ning sealt imen­du­vad pooleldi seeditud toidu­osakesed edasi kehaõõnt vooder­da­va­tesse rakkudesse. Lõplik seedi­mine toimub just neis rakkudes. Ühe avaga seede­süsteemi puuduseks on see, et korraga saab seedida vaid ühte toidu­osakest, sest enne jääk­ainete väljuta­mist uut toidupala seedima hakata ei saa.

Erinevad seedesüsteemid

Enamikul selgrootutest on välja kujunenud mõlemast otsast avatud sooltoru, mis algab suuga ja lõppeb pärakuga. Sellises seede­elundis liigub toidu­osake vaid ühes kindlas suunas. See võimal­dab seede­elundi erinevatel osadel spetsia­li­see­ruda ning keskenduda kindlatele üles­annetele. Suust liigub toit edasi neelu ja söögi­torru. Söögi­torule järgneb pugu (mitmetel rõng­ussidel) või kohe magu. Siin toimub suuremate toidu­osakeste seedimine. Edasi liigub pool­seeditud toit soolde, kus toimub lõplik seedu­mine. Toidu seedimisele aitavad kaasa erinevad seede­näärmed, mis on ühenduses seede­elundiga ning toodavad seedi­miseks vajalikke erinevad eritisi. Suuõõnde avanevad sülje­näärmed, maksa toodetud nõred liiguvad soolde jne. Erinevatele looma­rühmadele on olulised erinevad näärmed. Näiteks on putukatel hästi arenenud sülje­näärmed, koorik­loomadel aga maks.

Koos seedeelunditega on arenenud ka eritussüsteem.

Seedimisel tekkinud jääkained tuleb kehast eemaldada. Ka selle jaoks on kõrgematel selg­rootutel välja kujunenud spetsiaalsed elundid. Kõige lihtsamal kujul on eritus­elundiks torukesed, mille kaudu jääk­ained kehast eemal­da­takse. Torukesed avanevad otse keha pinnale. Keeruka­ma­tel juhtudel on eritus­elundid siiski seotud otseselt seede­elunditega. Kõige arenenum eritus­süsteem on putukatel. Nende soole kesk­osale kinnituvad umbsed jätked – Malpighi sooned. Need asuvad kimbuna ümber sooltoru ning kannavad sinna kõik kehas tekkivad jääk­ained.

Toidu hankimine

Enne söömist muudetakse toiduained suupäraseks.

Erinevad selgrootud käituvad oma toiduga enne söömist erinevalt. Käsnad filtreerivad oma toitu passiiv­selt kehast läbi voolavast veest. Tegemist on nii väikeste toidupalakestega, et neid kuidagi suu­pära­se­maks muutma ei pea. Ainuõõssed surmavad või uimastavad oma saagi kombit­sa­te­ga ning juhivad selle tervelt keha­õõnde, kus toimub seede­protsess. Parasiitsed ussid elavad oma toidu sees ning toit imendub otse läbi nende keha pinna. Seetõttu on seede­elundid neil väga vähe arenenud.

Mais­maa­limused hõõruvad hõõrlaga taime­osakesi ning suunavad need seede­elundisse. Seevastu mere­limused – kalmaarid ja kaheksa­jalad – peavad aktiivselt jahti ning rebivad oma saagi teravate konksjate lõugadega väikse­maks ja peenestavad enne söögi­torusse jõudmist ka hõõrlaga.

Skorpion hoiab oma saaki sõrgadega.

Vähid ja skorpionid kasutavad saagi püüdmisel sõrgu (skorpionid enne seda ka oma mürgi­astelt) ning rebivad saagi nende abil tükkideks. Tükel­da­tud toit liigub edasi suhu.

Krabiämblik ei kasuta saagi püüdmiseks võrku. Ta ootab putukaid õielehtedel.

Ämblikel on osaliselt keha­väline seedimine. Nad süstivad ohvrisse koos mürgiga ka seede­mahla­sid, mille toimel muutub saaklooma keha seest pool­vedelaks. Ämblik imeb vedeliku oma kehasse ning seedimine jätkub soolestikus.

Putukad rebivad oma saagi lõug­kobijatega tükkideks. Haukamis­suiseid kasutavad ka taimsest materjalist toituvad putukad. Mitmed putukad aga on kohastunud erinevate keha­vedelike imemiseks. Sääsed imevad verd, lehetäid taime­mahla, liblikad õie­nektarit jne. Mitmete taimedest toituvate putukate seede­elundites elavad mitme­sugused algloomad, kes aitavad seedida raskesti seeditavat tselluloosi.

Liblikal on taimemahla imemiseks pikk imilont.
Suurem kiilivastne on veekogus rünnanud väiksemat liigikaaslast.

Oluline

  • Selgrootud loomad toituvad väga erinevatest toiduainetest.
  • Seedeprotsess toimub mitmeastmelises seedeelundkonnas, kus iga osa vastutab kindla ülesande eest.
  • Seedeelundkond võib olla umbne või mõlemast otsast avatud.

Küsimused

  1. Võrdle selgrootute erinevate rühmade seedesüsteemide ehitust.
  2. Kuidas selgrootud loomad toituvad?
  3. Milliste teiste kehasüsteemidega on seedeelundkond seotud? Miks?
  4. Kuidas toimub selgrootutel jääkainete eraldamine?
  5. Kuidas muudavad selgrootud oma toidu selliseks, et see saaks liikuda seedeelundkonda?