Eelmisest peatükist mäletame, et siristamisega kutsuvad isased ritsikad enda juurde emaseid ritsikaid. Kuid milleks? Eks ikka paljunemiseks. Paljunemine on uute järglaste saamine liigi säilitamiseks. Viise selleks on väga palju.
- Milliseid paljunemise liike on olemas?
- Kuidas selgrootud loomad paljunevad?
- Kuidas toimub selgrootute loomade areng?
Mittesuguline paljunemine
Selgrootute paljunemisviisid on mitmekesised.
Paljunemisviisid sõltuvad palju selgrootute elupaikadest ja ka vajadustest. Selgrootute paljunemise võib jaotada mittesuguliseks ja suguliseks paljunemiseks. Huvitav on see, et mitmed selgrootud paljunevad mingil perioodil aastast mittesuguliselt, aga mingil perioodil suguliselt.
Mittesuguline paljunemine
Mittesugulise paljunemise korral saadakse vanema sarnane järglane. Lihtsaim mittesugulise paljunemise viis on pungumine. Sellisel juhul tekib looma kehale väljakasve, mis üha suureneb ning ühel hetkel saavutab vanemaga sarnase kuju. Mõnedel loomadel jäävad noorloomad vanema külge ning tekib koloonia. Sellistes kolooniates on tihti võimatu vahet teha emasorganismil ja tema järglasel. Pungudes paljunevad käsnad ja polüübid (hüdrad ja korallid).
Veelgi lihtsam mittesuguline paljunemine esineb meriroosidel, kelle emasorganism pooldub. Tekib kaks täpselt ühesugust tütarlooma.
Omamoodi paljunemisviisiks, kuigi mitte tahtlikuks, võib pidada osa selgrootute võimet taastada kahjustada saanud kehaosad (regeneratsioon). Mingi õnnetuse tagajärjel tükeldatud keha tükkidest kasvavad uued organismid. Sellisteks paljunejateks on meritähed, merisiilikud ja mõned käsnadest. Mitmed ussid, näiteks vihmauss, suudavad taastada kaotatud kehapoole: peapool taastab sabapoole, kuid eraldatud sabaosa peapoolt taastada ei suuda.
Suguline paljunemine
Tavaliselt on loomad lahksugulised, s.t sama liiki loomadel on välja kujunenud emas- ja isasloomad. Kui lihtsama ehitusega loomadel on erineva sooga loomad välimuselt sarnased, siis näiteks mõnede putukate puhul esineb välimuse ja ka suuruse erinevus. Mõnedel suurematel mardikatel (põderpõrnikas, ninasarvikpõrnikas) on isased mardikad suuremad ning kannavad suuri sarvi. Mitmetel ämblikel on just vastupidi, isane ämblik on väiksem kui emane.
Sugulise paljunemise aluseks on isas- ja emassugurakkude ühinemine. Seda protsessi nimetatakse viljastumiseks. Viljastumine võib olla kehaväline või kehasisene. Kehaväline viljastumine esineb veeloomadel – ainuõõssetel, käsnadel, okasnahksetel, karpidel ja koorikloomadel. Sellisel juhul juhitakse sugurakud lihtsalt vette, kus nad omavahel ühinevad – viljastuvad. Kehasisese viljastumise puhul peavad isas- ja emasloom (maismaaloomad) omavahel kohtuma. Selle kohtumise tulemusena viiakse isaslooma seemnerakud emaslooma kehasse, kus toimub viljastumine. Sugulise paljunemise tulemusena sünnib järglane, kes ühendab endas mõlema vanema tunnuseid. See loob aluse organismide parimate tunnuste edasiandmiseks.
Vastassugupoole leidmine ei ole lihtne. Mitmed putukad on leidnud probleemile nutikaid lahendusi. Näiteks siristavad isased ritsikad emaste meelitamiseks; emased liblikad toodavad väga tugevaid feromoone (lõhnamolekule), mida isased tunnevad mitmete kilomeetrite kauguselt. Ometi pole sugupoolte kohumine alati ohutu. Näiteks ämblikel võib kergesti juhtuda, et emane ründab isast kui võimalikku toiduobjekti. Selle ärahoidmiseks viiakse emasele näiteks kingitusena kinnipüütud putukaid.
Vähese liikuvusega või kinnitunud loomade puhul on vastassugupoolega kohtumine raskendatud. Probleemi lahendamiseks on sellised organismid arenenud liitsugulisteks. See tähendab, et neil on olemas nii emas- kui ka isassuguorganid. Liitsugulised on mitmed ussid ja enamik tigusid. Põhimõtteliselt saavad sellised liigid esineda vastavalt soovile kas isase või emasena. Kuid iseviljastumist tavaliselt ei toimu. Erinevate loomade kohtumisel vahetatakse seemnerakkusid, mis säilitatakse spetsiaalsetes hoidlates ning viljastumisel kasutatakse ikka ainult partneri seemnerakke.
Mõnedel selgrootutel loomadel võib esineda ka sigimist ilma viljastumiseta. Sellist paljunemist nimetatakse neitsissigimiseks. Seda esineb mõnedel vähilaadsetel ja putukatel. Kuid kõik nad paljunevad ka suguliselt. Näiteks suvel, kui taimede kasv on kiire, arenevad viljastamata munarakust üksnes emased lehetäid. Sügise saabudes arenevad munadest isasloomad, kes paarituvad emastega ning seejärel valmivad talvituvad munad.
Osa selgrootuid paljuneb munadega (koorikloomad, putukad, ämblikud). Muna eest üldjuhul ei hoolitseta. Need munetakse sobivasse kohta, lehe alla, kooreprakku või veetaimede lehestikku, kivi alla jne. Järglaste eest hoolitsevad näiteks jõevähid. Oktoobris munetud munad kinnitab emane oma saba alla ning kannab neid seal järgmise kevadeni, kui munad kooruvad. Esimesed paar nädalat kinnituvad ka noored vähid ema sabale.
Järglaste eest hoolitsevad ka ämblikud. Püünisvõrku ehitavad ämblikud valmistavad munade ja poegade jaoks spetsiaalse võrgust kookoni. Vabalt jahti pidavad ämblikud kannavad kookonit tagakeha all kaasas.
Putukatest hoolitsevad järglaste eest üksnes kõrvahargid. Nad ehitavad munadele spetsiaalse pesa, mida puhastavad ja valvavad. Hiljem hoolitsevad nad ka pisikeste kõrvaharkide eest.
Vaegmoone ja täismoone
Selgrootud arenevad moondega.
Munadest kooruvad vastsed, kes erinevad oma vanematest päris palju. Vanematega sarnasemaks muutuvad nad kasvades. Samuti erineb vanemate omast vastsete elupaik ja eluviis. Mitmed vabalt elavate putukate vastsed elavad näiteks puidus. Erinev eluviis ja elupaik on kasulik, sest nii ei teki vanemate ja järglaste vahel konkurentsi ühiste elupaikade ja toidu pärast.
Putukate moonet on kahte tüüpi. Vaegmoonde puhul on munast koorunud vastne täiskasvanuga – valmikuga – väga sarnane. Rohutirtsu vastne on näiteks täiesti äratuntavalt rohutirts, kuigi väiksem, ja kõik tema kehaproportsioonid ei ole veel täiskasvanule omased (puuduvad ka näiteks tiivad). Vastsed kasvavad ja kestuvad, kuni saavutavad vanematega sarnase välimuse. Vaegmoondega paljunevad lisaks rohutirtsudele ka lutikad ja prussakad.
Täismoondega areneva putuka munast koorub vastne, kes ei ole üldse oma vanematega sarnane. Liblikate puhul nimetatakse vastset röövikuks, mardikate puhul tõuguks, mõnedel kiletiivalistel ebaröövikuks, kahetiivalistel vakladeks jne. Vastne kasvab ja nukkub. See on putuka arengustaadiumi puhkevorm, kus toitumist ja tavaliselt ka liikumist ei toimu. Liikumise osas on erandiks näiteks sääse nukud, kes käivad regulaarselt veepinnal hingamas. Nuku kesta all toimub putuka organite ümberorganiseerumine ning nukust väljub juba vanematega sarnane valmik. Täismoondega arenevad näiteks liblikad, mardikad ja kahetiivalised.
Oluline
- Selgrootud paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt.
- Mittesuguliselt paljunevad selgrootud punguvad või poolduvad. Neist osa liike võib paljuneda ka suguliselt.
- Sugulise paljunemise aluseks on viljastumine.
- Viljastumine võib olla kehaväline või kehasisene.
- Selgrootud arenevad moondega.
- Putukate arenemine võib toimuda vaegmoondega või täismoondega.
Küsimused
- Mille poolest erineb mittesuguline paljunemine sugulisest paljunemisest?
- Kuidas toimub selgrootute mittesuguline paljunemine?
- Mis iseloomustab sugulist paljunemist?
- Milline paljunemisviis on sinu arvates efektiivseim? Põhjenda.
- Kuidas nimetatakse täismoondega arenevate putukate vastseid?
