Kultuuri mõiste ja kujunemine

Teie uurimisvaldkond on subkultuurid. Mida see täpsemalt tähendab?

Ühest definitsiooni on raske anda, akadeemikud vaidlevad selle üle. Lihtsustatult tähendab subkultuur ühiste arusaamadega inimrühma. Ühe klassi õpilased ei ole veel subkultuur. Olulised on ühised arusaamad elust, kindel stiil, maitse ja tegevus. Näiteks spordis on subkultuurid (nt rulatajad), aga samas ei ole iga lumelauaga sõitja veel lumelaudurite subkultuuri liige. Oluline on seltskonda kuulumine ja teiste endasarnastega koosviibimine ning ühised arusaamad ja väärtushinnangud. Tihti areneb välja oma släng. Grafitijoonistajad ei moodusta oma subkultuuri, see on pigem osa hiphopi subkultuurist, kultuuripraktika, mida harrastatakse eri kontekstis. [---] Inimene on sotsiaalne olend ja vajab ikka kooslust, eriti noor inimene. Samas on ka kriminaalseid subkultuure.

Olete kirjeldanud uusi inimtüüpe, näiteks uusboheemlasi. Mis neid iseloomustab?

Lõin selle mõiste mõni aeg tagasi oma doktoritöös. Uusboheemlane on nädalalõpul boheemlane, igapäevaelus võib aga olla näiteks edukas ärimees. Klassikaline boheemlane vilistab ühiskonna normidele ja elab oma väärtushinnangute järgi, uusboheemlane üritab ka ühiskonna üldiste reeglite järgi olla edukas. Tänapäeval püüab suur osa noori intellektuaale ja loominguliste püüdlustega inimesi neid pooli omavahel kombineerida. Eriti Ida-Euroopas, sealhulgas Eestis. Ülemaailmselt võib uueks inimtüübiks nimetada palju reisivat globaalset eliiti. Mobiilsed inimesed, kes sõidavad ringi ning kel on interneti kaudu tekkinud rohkelt kontakte. Tänapäeval on globaalküsimustes kerge kaasa lüüa. Eesti noorel põhiliselt interneti teel, aga üha enam ka reisides.

Sattusin vestlema ühe 70-aastase soliidse daamiga, kes teatas, et on terve elu jumaldanud hevimuusikat. Tema hing armastab seda siiani, ent ennast ta enam musta naha, neetide ja tanksaabastega ei ehi, need on asendunud pastelsete pükskostüümide, hõbedaste lokkide ja mokassiinidega. Miks on nii, et muusika jääb, ent muusikakeskse elustiiliga raudselt kokku kuuluvatest visuaal-imagoloogilistest sümbolitest loobutakse sageli juba varases keskeas?

Näen seda kõike n-ö elustiiliprojekti valguses, milles keha on omamoodi lõuend. Noore ja rohelisena annavad visuaalsed sümbolid võimaluse ennast leida, endast teistele märku anda, end tõestada, rõhutada subjektsust. Hiljem enese tõestamise ja väljaelamise vahendid ja kanalid muutuvad. Tavaliselt kujuneb selleks karjäär ja/või perekond. Samas ei pruugi ametipostki lubada lõhkiseid põlvi ja musta nahka, teisalt ei väärtustata visuaalset ekstravagantsust mingil hetkel enam ise. Keha kui lõuend hakkab viitama teatud rahunemisele, muusikaarmastus aga jääb. Selline ühine maharahunemise kogemus, ent säilinud muusikaarmastus võib saada seltskonna oluliseks ühtekuuluvustunde aluseks. Koos väärtustatakse muusika kvaliteeti, süvenetakse üksikasjalikult lüürikasse, saundi jms, jätkatakse ka uue muusika otsimist ja avastamist.

Mõned kultuuriteoreetikud peavad kultuuri lähtekohaks religiooni või mängu. Paljud kultuurinähtused (nt kunst, teater, kirjandus) on otseselt religioonist pärit või sellega väga lähedalt seotud. Religioon on teispoolsuse kujutamise ja hingestatud maailmakäsitluse kaudu aidanud ületada inimese hirmu surma ja kannatuste ees. Selle teooria pooldajad, nt egüptoloog Siegfried Morenz (1914–1970), arvavad, et kultuur on religiooni vaimne ja materiaalne väljendus.

Kultuuriajaloolane Johan Huizinga (1872–1945) pidas kultuuri tekkepõhjuseks mängu. Arhailist kultuuri iseloomustavad pea kõik mängule iseloomulikud jooned: illusioon, eemaldumine reaalsusest, dramaatiline esituslaad, sümbolite kasutamine, põnevus ja võistlusmomendid. Arhailine ühiskond mängib nagu lapsed: kultuuri esmalt mängitakse, alles seejärel mõtestatakse. Mängus segunevad müüt ja usk, õigus ja kord, käsitöö ja kunst ning teadmiste omandamine, mängulisus on vaba loominguline tegevus.

Veel hiljuti ei teadnud primatoloogid, et gorillad – erinevalt sellest, mida on teada šimpansite ja orangutanide kohta – on võimelised tööriistu valmistama ja kasutama. Leipzigi instituudi töörühm vaatles ja pildistas 2005. aastal Kongo vabariigis Nouabalé-Ndoki rahvuspargis esimest korda, kuidas gorilla kasutas pulka mõõtelatina: loom kontrollis turvaliselt lombi serval seistes lombi veesügavust. Teine gorilla toetus kepile, et ulatuda soos vaba käega noppima eemal kasvavaid taimi. Tõsi, mitmesuguste standardiseeritud testide puhul on gorillade tulemused šimpansite ja bonobode omast kehvemad. Ometi on inimese hoole all elavate nutikate primaatide hulgas staariks just nimelt gorilla Koko San Francisco loomaaiast. 39-aastase Koko aktiivne sõnavara sisaldab 1000 Ameerika viipekeele märki. Koko moodustab kolme- kuni kuuesõnalisi lauseid, leiutab metafoore. Näiteks nimetab ta sebrat „valgeks tiigriks“ ja defineerib, mille poolest ta ise erineb inimesest: „Koko gorilla.“ [---]

Juba 30 aastat on Kokot õpetatud ja kogutud palju näiteid, mis annavad teavet looma meelelaadi kohta. Näiteks, mida ütlevad gorillad, kui nad rõõmustavad? – „Gorilla kallistama.“ Mida ütlevad gorillad, kui nad vihastavad? – „Sitamaja kurat.“ Ja mida nad arvavad surmast? – „Mugav, koobas. Nägemiseni.“

Zoosemiootika on semiootika haru, mis tegeleb loomade seas kasutatavate märgisüsteemide uurimisega, loomade keskkonnasuhte ja kommunikatsiooni märgiliste aspektidega, inimkeele ja -kultuuri bioloogiliste eeldustega. Zoosemiootika on perspektiivne teadusharu just inimese ja loomade vaheliste suhete uurimisel, samuti selliste hübriidsete nähtuste ja keskkondade kirjeldamisel, kus pole võimalik eristada kultuurilist ja bioloogilist alget.