Sibulake ja tema vennad tulid järgmise päeva õhtu hakul. Neil olid Betti ja Lohe jaoks kaasas puhtaks pestud rõivad ja süüa. Vennad Sibulakesed olid tõesti kõik täiesti ühte nägu, aga samas oli hea, et kui Sibulakest kutsuda, siis reageerisid selle peale kõik kolm. Kolm jah, sest ülejäänud kaks olid vahepeal jälle pokri pistetud. „Ega nad kauaks sinna jää,” ütles üks Sibulake. „Ja siis satub jälle keegi meist asemele,” lisas teine Sibulake. „Kui pimedaks läheb, hakkame minema,” ütles kolmas Sibulake. „Meil on kõik kokku lepitud.”
Kui pimedaks läks, asuti teele. Vaikselt nagu varjud. Nuhid olid alati liikvel. Ka nemad liikusid vaikselt nagu varjud.
Sibulakesed viisid Lohe ja Betti hiigelpika rongi juurde. „Kord nädalas lubatakse rongil siit välja sõita,” sosistas Sibulake. „Teie lähete postivagunisse. Peitke ennast sügavale postikottide vahele. Kui rong üle silla jõuab, olete pääsenud. Välja ärge minge enne kui teises peatuses. See on piisavalt kaugel.”
„Sibulakesed,” ütles Lohe, „tulge koos meiega. Ärge jääge siia.”
„Praegu me ei saa. Vennad on vangis ja emal on abi vaja. Võib-olla kunagi,” vastas Sibulake. „Head teed! Ja peitke ennast korralikult ära!”
MÄNGUDE MAA
Rong kolistas pikalt. Postivagun, kus Betti ja Lohe end varjasid, tuustiti läbi, aga õnneks pealiskaudselt. Neil õnnestus end isegi üsna mugavasti sisse seada ja natuke tukastada. Vahepeal käis vagunist läbi Sibulakese onupoeg Sibulake, kes sosistas, et kõik on korras, aga hoidku nad end ikka varju. Lohe ja Betti hoidsid. Ennast varju ja hinge kinni.
Vastu hommikut peatus rong esimest korda. Kostis kõndimise hääli ja natuke kõnekõminat, aga hommik oli varane ja kõik alles unised. Uniseks jäid ka Betti ja Lohe ja kui Sibulake poleks neid üles äratanud, oleksid nad oma peatuse maha maganud.
Kui Lohe ja Betti rongijaamast välja astusid, avanes nende ees tõeline mängumaa. Igal pool olid erinevas vanuses lapsed, kes ei teinud midagi muud, kui mängisid. Siin oli mänguväljakuid, mängumaju, mängupuid, mängustaadione. Eemal ehituse peal mängiti luurekat.
Betti ja Lohe ei jõudnud veel mõtlemagi hakata, kuhupoole minna, kui nende juurde keksisid kaks vanaaegsetes riietes tüdrukut.
„Oi, te olete uued! Tulge meie mängu!” Lohe ja Betti said kiire sissejuhatuse mängukooli.
