Püha taevas tungib maasse ning maad haarab soov armastada. Vihm, langedes märjast taevast, viljastab maad ning see sünnitab surelikud ning loomakarjad ja Demeter annab neile elu. Käes on viljapuude ja abielu aastaaeg ning kõiges selles olen mina või osa minust.
Aischylos (u 525 – 456 eKr), lõik Aphrodite kõnest
Aristokraatlik eluviis
Kreeka ühiskonna ülemkihi moodustasid aristokraadid. Aristokraate huvitas ennekõike poliitiline võim. Majanduslikule tegevusele pöörasid nad tähelepanu niivõrd, kuivõrd see oli tarvilik seisusekohaseks eluviisiks ja poliitilise mõju saavutamiseks.
Nii riigimehed kui ka vaimuinimesed kuulusid valdavalt aristokraatide sekka. Rikastel ja suursugustel oli teistest enam aega pühenduda enese igakülgsele arendamisele ja täiendamisele ning oma mõtete ja tõekspidamiste avaldamisele. Seetõttu pärineb peaaegu kogu Kreeka kirjasõna aristokraatidelt. Kreeka tsivilisatsioon avaneb meile eeskätt aristokraatide pilgu läbi ning seepärast teamegi nende igapäevaelust rohkem kui lihtkodanike omast.
Aristokraatia seas kujunesid omavahel konkureerivad sõpruskonnad, mille liikmed veetsid koos aega ja toetasid üksteist ka poliitilises elus. Olulisel määral hoidsid sõpruskonda koos ühised pidusöögid ehk sümpoosionid.
Kreeka aristokraatiat iseloomustas sügavalt juurdunud konkurentsivaim. Igaüks püüdis ületada teisi riigiasjus, lahinguväljal, rikkuses. Aristokraadid olid uhked oma suursuguse päritolu üle ja paljud neist pidasid end muistsete kangelaste otsesteks järglasteks. Neis nähti eeskujusid, kellega aristokraadid sarnaneda püüdsid. Selline ellusuhtumine avaldub nii varases kangelaseepikas kui ka hilisemas kreeka luules.
Sümpoosion
Sümpoosion toimus selleks ette nähtud külalistetoas, mis kandis nime andron. Naised sümpoosionist üldjuhul osa ei võtnud. Mehed külitasid kahe kaupa seina ääres lavatsitel, mille ees olid lauakesed toiduga. Ruumi keskel oli avara suuga veinisegamisnõu – krateer, kust orjad külalistele lahjendatud veini jooginõudesse valasid. Külalised nautisid laulu ja pillimängu, mida nad osalt ise ette kandsid, osalt orjataridel koos tantsuga esitada lasid. Meelelahutusele lisaks vaieldi oluliste küsimuste, näiteks moraali, religiooni, poliitika ja filosoofia üle, kanti ette vastloodud kirjandusteoseid ja sõlmiti poliitilisi kokkuleppeid.
Mehed mängivad pillimängu saatel kottabost – populaarset seltskonnamängu, kus osalejad pidid veinipära enda jooginõust teatud sihtmärgi pihta viskama.
Kohane käitumine sümpoosionil
Nii põrand, kõigi käed kui ka nõud on puhtad. Üks ori paneb meile pärjad pähe, teine ulatab karikas taimejooki. Karikas seisab täis rõõme ja veini on veel rohkemgi valmis pandud. Tõuseb viiruki puhas aroom. Vesi on jahe, värske ja puhas, laual on valge leib, juust ja mesi. Altar on kaetud lilledega. Laul ja rõõm täidavad maja. Esmalt ülistab mõistlik mees jumalat kaunite lugude ja puhaste sõnadega, valades joogiohvrit ja paludes jumalailt õiglast meelt, rahumeelsust. Juua võib nii palju, et jõuaks ilma teise abita koju minna, kui just rauk ei ole. Kiita neid, kes juueski parimad, kes räägivad ja laulavad tublidusest, mitte gigantide võitlustest ega omaenda tülitsemistest – sellest ei tõuseks mingit kasu.
Poeet ja filosoof Xenophanes (6.–5. saj eKr)Abielu ja perekond
Kreeka ühiskond oli patriarhaalne. Naistel puudusid kodanikuõigused ja nad olid oma abikaasa, isa või mõne muu mees-sugulase eestkoste all. Abielu oli sisuliselt leping, mille kohaselt naine siirdus isa käe alt mehe eestkoste alla. Tavaline oli, et umbes 30-aastane mees võttis naiseks vaevalt murdeeast välja kasvanud tüdruku. Abielu võis vastastikusel kokkuleppel ka lahutada. Siis tuli naise kaasavara tema suguseltsile tagastada ja naine läks taas oma isa, tema surma korral aga mõne lähedase meessugulase eestkoste alla.
Abielu põhieesmärk oli soetada seaduslikke järglasi. Aristokraatlikes ringkondades lisandus sellele ka poliitiliste sidemete sõlmimine. Abikaasade vastastikused tunded ei mänginud kuigi olulist rolli. Ka abielu kestel ei tarvitsenud mees ja naine teineteisega kuigi palju kokku puutuda. Rikka ja suursuguse mehe elu möödus suuresti kodust väljas – nõukogus, rahvakoosolekul, sümpoosionidel jne. Naine seevastu korraldas kodus majapidamist ja kasvatas lapsi. Naised ei osalenud enamasti isegi omas majas toimuvatel sümpoosionidel. Naistelt nõuti ranget monogaamsust, kuid mehed võisid luua suhteid ka väljaspool abielu. Paljudel aristokraatidel olid püsivad abieluvälised suhted mõne hetääriga.
Lihtrahva puhul pidid mees ja naine igapäevases elus ja töös teineteisega loomulikult märksa rohkem kokku puutuma. Selge on seegi, et vaesemaid naisi ja tüdrukuid viisid asjatoimetused sageli majast välja, mis omakorda tingis tihedama läbikäimise nii sookaaslaste kui ka vastassoo esindajatega. Kuid ka lihtrahva seas oli mees majas kindel peremees ja naine tema eestkostealune.
Muistsed kreeklased ei kandnud tänapäevasel moel väljaõmmeldud rõivaid. Kõige tavalisem oli napilt põlvini ulatuv, õlgadelt kinnitatud ja sageli vööga kokku tõmmatud kitoon, mida kandsid nii mehed kui naised. Külmema ilma puhul lisati sellele paksem mantlitaoline himation, mis võidi aga panna ka palja ihu peale. Pükse kreeklased ei kandnud, seda peeti barbarite kombeks. Jalatsitena olid kasutusel peamiselt sandaalid.
Naised | Mehed | |
Õigused | ||
Kohustused |
Kasvatus ja haridus
Polised hoolitsesid oma tulevaste kodanike, seega poiste, kasvatamise eest. Tüdrukute kui mittekodanike kasvatamine oli seevastu iga pere enda asi. Tavaliselt piirdus see majapidamis- ja käsitööalase ettevalmistusega. Kuid näiteks Spartas tegelesid ka tüdrukud kehaliste harjutustega.
Ateenas saadeti poisid seitsmeaastaselt kooli, kus õpiti lugema ja kirjutama, kuid ka muusikat ning tähtsamaid luuleteoseid tundma. Kirjutamiseks kasutati vahatatud puutahvleid. Rikkamates peredes seevastu õpetas lapsi kodus haritud majaori või saatis ori last kooli ja koolist koju. Selline ori oli tuntud kui pedagoog. Hariduse hulka kuulusid ka sportlikud harjutused ehk gümnastika. Enamiku kodanike haridus piirdus väheste kooliaastatega, kuid jõukamatest peredest noored jätkasid sageli enda täiendamist mõne tuntud õpetlase käe all. Õpiti eriti kõnekunsti, mida vajati poliitilises elus ja kohtutes.
18–20‑aastased Ateena noormehed olid piiriteenistuses ja said sõjalise ettevalmistuse. 18-aastaselt loeti neid täiskasvanud kodanikeks ja nad said õiguse osaleda rahvakoosolekul. Nõukogusse, riigiametitesse ja kohtunikuks pääsesid ateenlased nagu teistegi linnriikide kodanikud alles kolmekümneaastaselt.
Homoseksuaalne armastus
Aristokraatlikes ringkondades oli tavaline, et täiskasvanud mees võttis seisusekaaslasest nooruki oma erilise hoole alla, jagades talle tarvilikke näpunäiteid ja andes edasi oma elukogemusi. Kuid sageli kaasnes sellega ka erootiline kiindumus. Vana-Kreeka luules tuleb sageli ette kirge noorte sookaaslaste vastu ja ka vaasimaalid ei jäta kahtlust, et kujutatud on erootilist stseeni. Samas ei kaotanud suhe pedagoogilist alust: armastatud noorukit püüti kasvatada tubliks ja lugupeetud meheks. Suhet vanema eestkostja ja noorema hoolealuse vahel nimetasid kreeklased pederastiaks. Rollid olid selgelt määratletud: mehele kuulus initsiatiiv, nooruk pidi aga vastama üksnes tõsise ja väärika mehe lähenemiskatsetele.
Sarnased suhted kehtisid ka naiste ja tüdrukute vahel. Et see ilmneb kõige paremini Lesbose saarel elanud poetessi Sappho (7.–6. saj eKr) luulest, sai naistevaheline armastus tuntuks lesbilise armastusena.
Loomulikult ei tähenda ülalöeldu, et suursugused kreeklased poleks tundnud huvi vastassoo vastu. Kreeklaste meelest ei välistanud homo- ja heteroseksuaalne armastus teineteist. Noorukitega suhtlevad mehed olid samal ajal enamasti abielus.
Pederastia oli peamiselt aristokraatlik tava. Lihtrahva hulgas levis see nähtavasti märksa vähem ja oli koguni taunitav. Kindlasti loeti häbiväärseks vabade noormeeste homoseksuaalset prostitutsiooni, mille eest võidi karistada kodanikuõigustest ilmajätmisega.
Sappho ümber koondus 6. sajandil eKr Lesbose saarel Aphrodite kultusele pühendunud tütarlaste kogukond. Tüdrukud õppisid tantsima, laulma ja lüürat mängima. Nad osalesid pulmapidudel ja usupidustustel ning korraldasid iludusvõistlusi. Sellises ringis arenesid sageli homoerootilised suhted.
Kangelaseepika
Nii aristokraatia kui lihtrahvas hindasid kõrgelt muistsetest aegadest jutustavaid lugulaule ja neid loovaid ning ette kandvaid laulikuid – rapsoode. Kangelaslaule kanti ette nii aristokraatide kodades kui ka avalikel usupidustustel kogu rahva ees. Kõige armastatumaks kujunes Trooja sõja lugu, mis jutustab Väike-Aasia rannikul asunud Trooja kindluse vallutamisest kõigi tähtsamate Kreeka kangelaste ühise retke käigus. Selle eepilise pärimuse põhjal loodi arvukalt kangelaseeposeid. Kõige kuulsamad neist olid „Ilias“ ja „“Odüsseia“, mis on tähtsamatest eepostest ka ainsana meile säilinud.
Hilisemad kreeklased pidasid „Iliase“ ja „Odüsseia“ autoriks pimedat laulikut Homerost, kellele omistati veel mitu tänapäevaks kaduma läinud eepost. Kreeklaste meelest oli Homeros nende parim ja kuulsaim poeet. Pole teada, kas Homerose nimeline poeet on kunagi ka tegelikult elanud, nagu ei või me kindlad olla selleski, kas „Ilias“ ja „Odüsseia“ on ühe ja sama või erinevate autorite looming. Enamik uurijaid arvab, et „Ilias“ ja „Odüsseia“ loodi 8.–7. sajandil eKr.
„Ilias“ ja „Odüsseia“ olid kreeklaste hariduse aluseks, neid õpiti lugema ja retsiteerima juba lapsena, täiskasvanult aga ammutati sealt teadmisi jumalate ja ajaloo kohta. Kreeklased ei kahelnud, et Trooja sõda oli reaalne ajalooline sündmus. Paljud tänased teadlased seda ei usu, kuid sellegipoolest on „Ilias“ ja „Odüsseia“olulised ajalooallikad, sest annavad teavet kreeklaste mõttemaailmast ja igapäevaelust.
Kui on huvi, kuula ERR-i kuuldemängu Homerose „Odüsseia“.
Achilleuse ja Hektori kahevõitlus
... nii sööstis ka Hektor, mõõk terav keerlemas kämblas.
Tormas ta vastu Achilleus, vaim täis tulvili jõudu
tormilist. Rinda tal kattis kilp särav, kaunisti tehtud
ning imetaidurlik. Peas aga kiikus kiiver tal helkiv
neljaharjane, kus peal kuldsed lehvisid jõhvid –
ohtralt kinnitand neid oli harjadel kindlail Hephaistos.
Nii nagu öil pimedail keset tähtesid muid särab selgelt
Hesperos, millest ei leidu küll taevas kaunimat ühtki,
nii säras varrel Achilleuse piik. Seda haududes kurja,
kõigutas mees hüva käega ja vahtis, otsides, kuspool
leida ehk mõni katmata koht kehal Hektori kaunil.
Kuid ihu kaetud kõik oli sel särav-vaskise rüüga,
mis oli endale riisund ta saagiks, Patroklose tapnud.
Ainult seal kohal, kus seob rangluu kaelaga õlga,
vilkus lapp ihu tal – koht ohtlikem hingele on see.
Sellesse kohta nüüd lõi oda ründajalle Achilleus,
nii et vaskterav ots läbi pehmest kaelast tal tungis,
kuid kõri ei läbi löönud see saar vaskotsane, raske,
et ta veel rääkida võiks sõnu viimseid ja vastata talle.
Langes liivale mees. Ning hõisates hüüdis Achilleus:
„Hektor, kas ellu veel jääda sa lootsid, kui pistsid Patroklost?“
Lüürika
Aja jooksul said eepika kõrval populaarseks ka lühemad luulevormid, mida esitati flöödi või keelpilli (kitara või lüüra) saatel. Lüürika tähendaski algselt lüüra saatel ette kantavat luulet, kuid muutus kogu luuležanrit tähistavaks üldmõisteks.
Enamik lüürilisi poeete pärines aristokraatide hulgast. Nende looming keskendus eeskätt isiklikele tunnetele, mõtetele ja tõekspidamistele, mis annab pildi aristokraatide ellusuhtumisest ja maailmavaatest. Ühelt poolt ilmneb poeetide auahnus, edevus ja kättemaksuhimu, teisalt aga kibe tõdemus, et saatus on heitlik ning peagi saabuvad vanadus ja surm. Usuti, et jumalate meelepaha ja õnnetusi saab vältida mõõdukuse ja vaoshoitusega. Kiire edu toob kaasa ka kiire languse. Ühe kuulsama kreeka poeedi, Ateena seadusandja Soloni (7.–6. saj eKr) meelest tuli neid tõekspidamisi järgida ka riigielus. Oma luules kritiseeris ta kaaskodanike pahesid ning põhjendas oma poliitilisi samme. Inimese ja riigi heaolu põhines tema meelest mõõdukusel – kõik ülemäärane toob üksnes tüli ja hukatust.
Väga armastatud olid spordivõistluste võitjate auks loodud laulud, mida koorid kandsid ette kas juba võistluspaigas või siis võitja saabumisel kodulinna. Võidulaulude silmapaistvaim autor oli Pindaros (522 või 518 – u 443 eKr), kelle meelest võit spordivõistlusel oli märk jumalate soosingust ja võitja moraalsest täiuslikkusest.
Kunst
Vaasimaal
Enne arhailist perioodi ja selle algul maalisid kreeklased vaase geomeetrilises stiilis, kuid neile ilmusid juba stiliseeritud inimfiguurid. 7. sajandil asendus geomeetriline vaasimaal realistlike looma- ja inimfiguuride kujutamisega. 6. sajandil eKr kujunes Ateenas välja nn mustafiguuriline stiil, kus figuurid maaliti tumedalt, taust aga jäeti värvimata, ning nõu omandas põletamisel punaka tooni. 5. sajandil asendas mustafiguurilise stiili punasefiguuriline: nüüd värviti tumedaks taust ja figuuride kontuurid, figuurid ise jäeti värvimata ja põlesid punakaks.
Skulptuur
Kreeka skulptuurile oli tüüpiline alasti noormeeste ehk kuroste ja riietatud neidude ehk korede kujutamine. Tõenäoliselt ei kujutatud mitte konkreetseid inimesi nende iseärasustega, vaid püüti tabada ideaaltüüpi. Kuroste sportlik figuur vastas aristokraatlikule ettekujutusele mehelikust täiusest.
Küsimused
- Iseloomusta aristokraatlikku eluviisi.
- Milline roll oli Kreeka ühiskonnas aristokraatlikul konkurentsil?
- Leia aristokraatliku eluviisi seoseid sümpoosioni, spordi, homoseksuaalse armastuse ja kangelaseepikaga.
