Roomlased hindasid kõrgelt esivanemate kombeid ja ellusuhtu­mist ning uskusid kindlalt, et nende riigi üleolek teistest põhineb just esiisadelt päritud tublidusel ja et see annab neile ka õiguse teisi valitseda. Samas olid Roomat oluliselt mõjutanud nii etruskid kui ka kreeklased. Kreeka mõju tugevnes eriti pärast vallutussõdu, kui esmalt Lõuna-Itaalia ja Sitsiilia ning seejärel ka idapoolsed Kreeka linnad Rooma võimu alla langesid. Rooma toodi hulgaliselt kreeka kunstiteoseid ja haritud orje, roomlased õppisid kreeka keelt, lugesid kreeka kirjandust, võtsid omaks kreeka kombeid ja uskumusi.

Kreeklastelt võtsid roomlased üle ka templiehituse põhijooned, mugandades neid siiski oma ja etruski traditsioonidega. Rooma skulptorid valmistasid koopiaid kreeka skulptuuridest ja ka nende originaallooming piirdus esialgu peamiselt kreeka teoste matkimisega. Kuid sellegipoolest säilitas Rooma kunst oma näo, mis avaldub vahest kõige selgemini portreeskulptuuris ja -maalis, kus püüti kujutatavate inimeste isikupära kreeklastest selgemalt esile tuua. Ehituskunstis aga jõudsid roomlased kreeklastest vaieldamatult kaugemale.

Rooma kirjanduski kujunes suurel määral kreeklaste mõjul. 3.–2. sajandil piirdusid esimesed Rooma autorid kreeka kirjanduse tõlkimise ja mugandamisega. Homerose eeposte eeskujul hakati ka ise eeposeid looma. Ka teatri, kõnekunsti ning ajalookirjutuse osas tugineti suurel määral kreeka eeskujudele, see aga ei takistanud roomlasi loomast selles vallas silmapaistvaid ja originaalseid teoseid.

Roomlaste ja kreeklaste eluoluski oli palju sarnast, seda näiteks nii kasvatuse, rõivastuse, söömiskommete kui ka avalike vaatemängude osas.

Laste kasvatamine oli Roomas perekonna ülesanne. Loomulikult sõltus kasvatus perekonna jõukusest ja ühiskondlikust positsioonist, kuid üldiselt oli sel praktiline ja poiste puhul ka sõjaline suunitlus. Vaimsele haridusele hakati aja jooksul tähelepanu pöörama eeskätt kreeka kultuuri mõjul. Enamik roomlasi saatis oma pojad ja vahel ka tütred kooli kirjatarkust õppima ning sellega tihti nende haridustee piirduski. Rikkamad aga võtsid koduõpetaja, kelleks võis olla näiteks kreeka päritolu ori või vabakslastu. Suursugustel peredel oli enamasti eesmärk poistest ühiskondliku elu silmapaistvad tegelased kasvatada ning seetõttu kestsid õpingud kaua. Õpiti kreeka keelt ja kultuuri, mille tundmist peeti enesestmõistetavaks, samuti Rooma kirjandust ja ajalugu. Üsna tavaline oli saata noormehed Kreekasse mõne tuntud õpetlase juurde kõnekunsti õppima ja ennast täiendama. Kõnekunsti õppinu võis tegutseda hiljem kohtus kaitsja või süüdistajana ning saada juba nooruses avalikkusele tuntuks. Kõige selle kõrval osaleti sageli mõne vanema pereliikme või sugulase kõrval ohvitserina väeteenistuses.

Kreeka ja Rooma hariduse ühendamist harmooniliseks tervikuks peetakse üldiselt Cicero teeneks. Oma teoses „Kõnemehest” kujutab ta ideaalset kõne- ja riigimeest, kelle poliitilise tegevuse aluseks on mitmekülgne haridus.

Augustuse võimuletulekuga alanud pikk rahuperiood lõi soodsad tingimused kultuuri arenguks. Augustus nägi kujutavas kunstis ja kirjanduses Rooma võimsuse ja oma võimu ülistamise vahendit. Ta toetas suurejooneliste ehitiste rajamist Rooma linnas, aga ka võimekaid kirjamehi, et need riigi suurusaega oma loomingus jäädvustaksid. Augustuse taotlusi aitas ellu viia tema rikas sõber Maecenas, kes kutsus oma lähikonda andekaid loovinimesi, toetas neid rahaga ja lõi kõik tingimused viljakaks loominguks. Maecenase roll selleaegses kultuurielus oli sedavõrd tähtis, et tema nimest tuleneb rikka kultuurisoosija üldnimetus – metseen.

Kirjanduses tuntakse Augustuse aega kuldse ajastu nime all. Paljude toonaste poeetide seast tõusis esile Vergilius (70–19 eKr). Oma peateose, Augustuse tellitud eepose „Aeneis” pühendas ta roomlaste legendaarsetele eelkäijatele. Vergilius valis oma suurteose peakangelaseks Homerose eepostest tuntud Trooja sõja ühe kangelase Aenease, kes pärimuse järgi olevat kodulinna hävingu järel Itaaliasse rännanud ja pannud seal aluse valitsejasoole, kust hiljem võrsus Rooma linna rajaja Romulus. Et Augustus uskus end põlvnevat Romulusest, ülistas Vergiliuse eepos ka keisri esiisa. „Aeneis” kirjeldab kangelase eksirännakuid, õnnetut armastust Kartaago kuninganna Dido vastu, kes enese tappis, ning kuulutas ette tulevast vaenu Kartaago ja Rooma vahel ning pühendus lõpuosas Aenease edukale võitlusele Itaalia valitsejatega. Eepose sisu ja kandev idee on ehtroomalikud ning rõhutavad kangelase missiooni- ning kohusetunnet. Enne võitlusi Itaalias laskus Aeneas surnute riiki, kus talle kuulutati ette nii tema enda kui ka tema järeltulijate saatust – seega kogu Rooma ajalugu kuni Augustuseni. Vergilius tõlgendas Rooma kasvavat võimsust kui jumalate tahte vältimatut teostumist ning näitas sellest tulenevalt oma kangelast vapra, voorusliku ja kohusetundlikuna.

Roomlased hakkasid kreeklaste eeskujul oma ajalugu uurima ja kirja panema 3. sajandil eKr. Toonased teosed pole aga täna­päevani säilinud. Vabariigi lõpuks oli kujunenud rikkalik ajalookirjutus, millest osa on säilinud ja annab hea pildi toonastest pingelistest sündmustest.

Tulevastele põlvedele kõige tuntum Rooma ajaloolane Titus Livius (59 eKr – 17 pKr) tegutses Augustuse ajal. Augustuse innustusel kirjutas ta suurteose „Linna asutamisest alates”, milles jutustas üksikasjalikult riigi ajaloo Romulusest Augustuseni. Liviuse eesmärk polnud mitte ainult selgitada välja ajaloolist tõde – selles osas toetus ta peamiselt oma eelkäijatele –, vaid tuua ajaloost esile õpetlik sõnum. Ta püüdis näidata, et Rooma saavutas oma võimsuse tänu kodanike vooruslikkusele, vaprusele, patriotismile, lihtsusele ja distsipliinile. Moraalne allakäik tõi kaasa ka vabariigi languse. Laiem lugejaskond võttis teose kiiresti omaks. Paljud lood, mis Livius varase Rooma ajaloo kohta kirja pani, on pigem legendid kui ajalooline tõde, kuid need kuuluvad kindlalt maailma kultuuripärandisse ja annavad hea pildi roomlaste maailmavaatest, ideaalidest ja kommetest.