Rooma künkad on läbi uuristatud tunnelitest, mida mööda saab paadiga sõita, nii et linn justkui ripub tunnelite kohal.
Plinius (23–79), Rooma kirjanik ja õpetlane
Rooma linn
Rooma oli vabariigi lõpus ja keisririigi ajal Vahemere maade suurim linn. Sinna asus inimesi kogu riigist, mistõttu keisririigi hiilgeajal ulatus Rooma elanike arv võib-olla isegi üle miljoni. Linnaelanike ühiskondlik ja varanduslik seisund oli väga erinev. Ka etniliselt oli linnaelanikkond kirev. Üldise kõnekeelena käibis ladina keel.
Kuni keisririigi alguseni ehitati linnas ilma kindla planeeringuta. Majad olid peamiselt puust või tellistest ning aeg-ajalt tuli ette laastavaid tulekahjusid, mis andis võimaluse uusi ja paremaid hooneid ehitada. Foorum kui linna ja kogu impeeriumi sümboolne keskus sai piduliku ilme. Selle naabrusse rajasid Caesar ning keisrid Augustus ja Traianus veel omanimelised väljakud – keiserlikud foorumid. Ehitati hipodroome, amfiteatreid ja teatreid. Varasematele templitele lisaks rajati uusi, teiste seas ka kõigi jumalate tempel Panteon. Keisrid lasid endale püstitada triumfikaari ja obeliske. Palatinuse künkale kerkisid aga keisrite paleed.
Juba enne vabariigi algust hakati foorumi sillutamise käigus rajama kuivenduskanaleid, millest sajandite jooksul arenes välja suur maa-alune kanalisatsioonisüsteem (Cloaca Maxima), mis juhtis reovee Tiberisse. Rajati ka avalikke käimlaid. Veejuhtmed varustasid linna joogiveega lähedasest järvest. Avalikest saunadest ehk termidest kujunesid mitmekülgsed puhkeasutused, mis kümblusvõimaluste kõrval pakkusid ka massaaži ja erootilisi teenuseid. Kultuurihuviliste saunaliste jaoks olid termides isegi raamatukogud ja lugemisruumid.
Cloaca Maxima
Äravoolukanalid on Rooma linna kõige silmapaistvam saavutus. Rooma künkad on läbi uuristatud tunnelitest, mida mööda saab paadiga sõita, nii et linn justkui ripub tunnelite kohal. Seitse jõge voolavad läbi linna ja suubuvad lõpuks ühte, pühivad mägijõgede kombel kõik oma teelt ja peksavad tunnelite seinu, kui vihmaveed neile jõudu juurde annavad. Teinekord jälle tõuseb Tiberi vesi vastuvoolu kõrgele tunnelitesse, kuid isegi siis peab ehitus survele vastu. Tänavatel tunnelite kohal veetakse massiivseid kiviplokke, majad kukuvad kokku oma raskuse või tulekahju tõttu, kuid tunnelid ei varise. Ka maavärinaid tuleb ette, kuid tunnelid on püsinud 700 aastat, kuningas Tarquinius Priscuse ajast peale. Tarquinius lasi need ehitada lihtrahva kätega. Töö oli nii raske ja aeganõudev, et inimesed hakkasid hulgakaupa enesetappe sooritama ja kuningas pidi selle vastu kasutusele võtma vahendi, mida ei varem ega hiljem pole kunagi rakendatud. Ta lasi enesetapjate surnukehad risti lüüa, kõigile kodanikele vaatamiseks ja metsloomadele ning lindudele söögiks. Ja häbitunne, mis roomlastele juba eluajal nii omane on ja mis neid on lahinguis sageli meeleheitlikest olukordadest välja aidanud, valdas inimesi niivõrd, et nad oleksid tundnud häbi ka pärast surma. Räägitakse, et Tarquinius teinud tunnelid nii laiad, et vanker pungil heinakoormaga mahuks läbi.
Rooma õpetlane Plinius (1. sajand pKr).
Panteoni interjööri mõjusus tuleneb hoone proportsioonidest: ringikujulise ruumi läbimõõt on võrdne selle kõrgusega. Kuppel moodustab poolkera ja selle tellistest seinad on kaetud marmorplaatidega. Et kuppel liiga raske poleks, on selle valmistamisel lisatud mördile vulkaanilisi kive. Kuplit kannab kaarte ja võlvide konstruktsioon. Kupli keskel on ava, kust langeb ruumi valgus.
Roomlaste elamud
Kui elanikkond kasvas, suurenes vajadus uute eluruumide järele. Juba varakult hakati traditsiooniliste ühekorruseliste elamute kõrvale rajama korruselamuid. Need olid odavad, varem puust, hiljem kivist üürimajad vaesema elanikkonna majutamiseks. Eriti palju oli selliseid maju Rooma lähedal sadamalinnas Ostias. Jõukad roomlased eelistasid eluasemena endiselt mugavaid ja madalaid elamuid.
Korruselamud
Kuni viiekorruseliste majade alumisel korrusel paiknesid poed, töökojad ja söögikohad või siis moodustas kogu esimene korrus ühe suure korteri, mis kuulus mõnele jõukale roomlasele. Ülemistel korrustel olid väikesed odavad üürikorterid. Sellised hooned olid ehitatud odavalt ja sageli kiirustades, elanike turvalisusele rõhku panemata. Seetõttu elasid paljud roomlased majade kokkuvarisemise ja tulekahju hirmus. Korruselamute asukail puudus ka kanalisatsioon. Enamik inimesi pidi vett hankima tänavalt avalikest veevõtukohtadest.
Aatriumelamu
Itaalia jõukamate inimeste traditsiooniline elamu oli ühekorruseline nelinurkne kivist maja, mille keskme moodustas igast küljest ruumidega piiratud aatrium ehk siseõu. Aatriumi keskel oli katus avatud, sealt pääsesid sisse päevavalgus ja vihmavesi, mis koguti väikesesse basseini. Aatrium oli igapäevase elu keskkoht. Varasemal ajal võõrustati seal ka külalisi, kuid hiljem toimusid koosviibimised eraldi ruumides. Jõukamate majade taga oli sammaskäiguga ümbritsetud aed. Aatriumelamu püsis varakate roomlaste meeliseluasemena kogu Rooma ajaloo vältel.
Elust Rooma linnas
Kas kusagil mujal peale Rooma oleks keegi alatasa hirmul, et ta maja variseb kokku? Kuid meie linnas hoiab omanik püsti tudisevat maja, lapib vanu seinu murduva tühjusega ja sunnib üürnikke magama kõikuva katuse all. Kui alumise korruse elanik juba toob vett tulekahju kustutamiseks ja päästab oma vara, ei tea sina oma neljanda korruse kambris sellest midagi. Sest kui häiret antakse allkorrusel, saab sellest viimasena kuulda see, kel pole peakohal muud kui katus.
Roomas võib haige surra magamatusesse ja see haigus tuleb seedimata toidust. Sest mis unest võib üürikorteris elades juttu olla, kui vankrite kolin kitsail tänavail ja ummikusse jäänud voorimeeste sõim viiksid une isegi merilehmalt.
Ja need pole ainsad hädad. Kuigi su maja on lukus, pood riivis ja öö saabunud, võib pätt sind röövida või lõigatakse sul kõri läbi. Sest kuigi Gallia metsades valvavad alatasa relvajõud, koguneb Rooma elama kõiksugu rahvarämpsu.
Kui suudaks end tsirkusemängudest lahti rebida, võiks väikelinnas osta oivalise maja sama rahaga, mille eest Roomas saad aastaks pimeda kubriku.
Poeet Juvenalis (1.–2. sajand)Jõukad roomlased | Vaesed roomlased |
Pompei
Parima ettekujutuse keisririigiaegse Itaalia väikelinna arhitektuurist ja eluolust annavad Pompei varemed Lõuna-Itaalias. Linn paiknes tegutseva vulkaani Vesuuvi jalamil ja mattus pärast selle purset 79. aastal vulkaanilise tuha alla, kust seda alles 18. sajandil välja kaevama hakati. Katastroof säilitas mitte üksnes linna arhitektuurilise üldilme, vaid ka olustikulisi detaile, näiteks kritseldusi majade seintel ja gladiaatorite võitluste kuulutusi. Erinevalt suurlinlikust Roomast olid Pompei majad valdavalt ühe- ja kahekordsed. Kuid siingi olid veevarustus ja kanalisatsioon, termid, foorum ja amfiteater. Jõukate aatriumelamud olid kaunistatud seinamaalingutega, mis on Rooma arenenud maalikunsti parimaks näiteks. Tuha alt välja kaevatud Pompei põhjal võib väita, et heaolu ja kõrge kultuur ei piirdunud ainult suurlinnadega, vaid need ulatusid ka väiksematesse Itaalia linnadesse.
Kui on huvi, kuula ERRi saadet „Aja jälg kivis“ Pompeist (autor Helgi Erilaid).
Vaata ka Tartu Ülikooli kunstimuuseumi virtuaalnäitust Pompei stiilis seinamaalingtest ja antiikskulptuuridest (1868. aastast): „Pompei Eestis“.
Ehituskunst
Rooma tsivilisatsioon saavutas silmapaistva tehnilise taseme, mis avaldus eriti kõrgelt arenenud ehituskunstis. Juba vabariigi ajal hakati rajama kivist teid ja sildu, aga ka monumentaalseid veejuhtmeid ehk akvedukte, mis varustasid linnu joogiveega. Keisririigi ajal levisid need ehitised kõikjal impeeriumis. Linnades oli veevarustus ja kanalisatsioon, majades kasutati tihti põrandaaluseid küttesüsteeme. Paljus võtsid roomlased eeskuju Kreeka, eriti hellenismiperioodi ehituskunstist, kuid küündisid eelkäijatest märksa kaugemale. Ehituskunsti tipp saavutati keisririigi ajal. Jõukamate inimeste elustandard jõudis sel perioodil tasemele, mille ületamiseks kulus hiljem ligi poolteist tuhat aastat.
Peamise ehitusmaterjalina kasutasid roomlased tellist, mis pidulikumate ehitiste puhul kaeti marmoriga. Lubjamördi kasutuselevõtt lubas ehitada kaari, võlve ja kupleid, mis eristavad neid varasematest, kreeklaste rajatutest. Ehitiste välispind ja interjöör kaunistati aga kreekapäraste sammaste ja poolsammastega.
Kui on huvi, kuula ERRi saadet „Aja jälg kivis“ Colosseumist ning Rooma foorumitest ja väljakutest (autor Helgi Erilaid).
Umbes 80. aastal pKr valminud Colosseum oli impeeriumi suurim amfiteater, mille ümbermõõt on 524 ja kõrgus peaaegu 50 meetrit. See ovaalne neljakorruseline ehitis mahutas umbes 50 000 pealtvaatajat, ent läbimõeldult paigutatud trepid võimaldasid neil kiiresti sisse ja välja pääseda. Areeni alla olid rajatud müüritud käigud ja loomapuurid. 405. aastani toimusid Colosseumis gladiaatorite võitlused ja 520. aastateni võitlused loomadega. 14.–18. sajandil kasutati hiiglaslikku hoonet kivimurruna, tänapäeval on see konserveeritud. Oma nime sai Colosseum läheduses seisnud keiser Nero kolossi järgi.
