Keiser ja riigivõim
Rooma keisririigi hiilgeperioodile 1.–2. sajandil järgnes 3. sajandi teisel kolmandikul alanud segaduste ajajärk, mil toimusid verised kodusõjad ja keisrite kiire vahetumine. Senised keisrid olid pärinenud senaatoriseisusest, nüüdsest hakkas aga võimule tõusma ka madalamat päritolu, oma karjääri lihtsõdurina alustanud väepealikke.
Aastakümneid kestnud segadused suutis lõpetada ja kindla korra taastada keiser Diocletianus (valitses 284–305), kes korraldas ühtlasi põhjalikult ümber riigi valitsemise, suurendades keisri võimu, ning kärpis senati tähtsust ja kodanike vabadusi.
Constantinus I Suur (valitses 306–337) andis 313. aastal kristlastele usuvabaduse ning muutis 330. aastal riigi uueks pealinnaks Bosporuse väina kaldal asuva Byzantioni, nimetades selle Konstantinoopoliks. Rooma linn säilitas küll auväärse maine, kuid kaotas oma senise poliitilise tähtsuse.
Hilise keisririigi ajal juurdus tava jagada riik kahe keisri vahel, kellest üks valitses impeeriumi ida-, teine lääneosa. Edaspidi oli impeerium vaid väga harva ühendatud ühe valitseja võimu alla. 395. aastal jagati riik lõplikult kaheks teineteisest sõltumatuks osaks: Lääne-Roomaks ja Ida-Roomaks.
Selliseid auväravaid (võidu- ehk triumfikaari) püstitati teedele ja väljakutele võidukalt lõppenud sõjakäigu auks juba varase keisririigi ajast peale.
Sõjaväe reformimine
Riigi piiride tõhusamaks kaitsmiseks korraldati ümber sõjavägi. Kuna varem paiknesid leegionid riigi piiridel ja suuremaid tagavaravägesid polnud, sai üht piirilõiku tugevdada ainult teisest lõigust vägesid ära tuues. Nüüd aga loodi piirivägedele lisaks tugev reservvägi, mida sai vajaduse korral ükskõik kuhu suunata. Jalaväe kõrval suurenes raskelt relvastatud ratsaväe osatähtsus.
Keisrid püüdsid suurendada ka sõjaväe arvukust, ehkki see nõudis palju raha ja tõi kaasa maksude tõusu. Armee pideva suurendamise ning arenenumate ja linnastunud piirkondade elanike soovi tõttu väeteenistusest mööda hiilida muutus uute värvatavate leidmine üha raskemaks. Kui varem koosnes sõjavägi vabatahtlikest, siis nüüd tuli asuda sundvärbama. Ka sõdurite pojad pidid jätkama oma isa elukutset. Hilise keisririigi ajal hakati üha rohkem palkama Rooma sõjaväkke mehi riigi vähem tsiviliseeritud põhjapoolsetelt aladelt. Koos nendega hakati armeesse palkama ka väljaspool riigi piire elavaid rahvaid, eriti germaanlasi. Sageli astusid germaani väepealikud tervete väeosadega Rooma teenistusse. Germaani väepealikest said Rooma ohvitserid ja osa neist jõudis Rooma sõjaväe kõrgemasse juhtkonda. Erinevus roomlaste ja germaanlaste vägede vahel vähenes pidevalt ning vanaaja lõpuks oli Rooma sõjavägi suurel määral barbariseerunud.
Ühiskondlikud muutused
Ühiskond muutus senisest rangemalt seisuslikuks. Kõik impeeriumi elanikud jagunesid kahte põhiseisusesse: auväärsed ja madalad. Need omakorda jagunesid paljudeks alamseisusteks, millest oli kõrgeim senaatoriseisus, kõige madalam aga orjaseisus. Kõigi õigused ja kohustused tulenesid nende seisuslikust kuuluvusest. Senaatoriseisusse kuulujad olid kõigist kohustustest ja maksudest vabastatud. Neist allpool seisvad auväärsed olid kohustatud makse koguma ja rahastama ehitustöid ja avalikke etendusi. Kõik madalamad olid aga maksukohuslased. Maksude hõlpsamaks kogumiseks piirati inimeste liikumisvabadust, kinnistades nad oma elukoha ja ameti külge.
Germaanlased. Lääne-Rooma riigi lõpp
Kogu Rooma keisririigi perioodi vältel elasid Kesk- ja Ida-Euroopas germaani rahvad. Riiklust neil veel välja ei kujunenud, kuid jõukast ülemkihist võrsunud pealike juhtimisel moodustasid nad tugevaid hõimuliite. Eriti tugevaks kujunes 4. sajandil gootide hõimuühendus Musta mere põhjaranniku steppides.
Umbes 375. aastal alistasid Sise-Aasiast pärit sõjakad hunnid Mustast merest põhjas ja loodes asunud goodid oma võimule ja tungisid seejärel Kesk-Euroopasse. Hunnide edasiliikumine pani omakorda aluse germaanlaste retkedele, mida tuntakse suure rahvasterändamisena. Germaanlased asusid hõimude kaupa elama keisririigi territooriumile. Olles justkui roomlaste liitlased, tegutsesid nad tegelikkuses keisritest sõltumatult ning Lääne-Rooma keisrid kaotasid järk-järgult võimu provintside üle. 410. aastal rüüstasid germaanlased Rooma linna. Peagi hakkasid germaani väepealikud valitsema kogu Lääne-Rooma riigis.
476. aastal kukutas germaani väepealik Odoaker toonase Lääne-Rooma keisri võimult, tunnistas ülemvalitsejana Ida-Rooma keisrit ja hakkas tema asemikuna Itaalias valitsema. See sündmus märgib Lääne-Rooma keisrivõimu ja kokkuleppeliselt ka vanaaja lõppu.
- Algas suur rahvasterändamine.
- Lääne-Rooma keisririigi lõpp
- Vanaaja lõpp
Ristiusu võidukäik
Veel keiser Diocletianuse valitsusajal toimusid kristlaste üleriiklikud tagakiusamised, kuid pärast kristlastele usuvabaduse andmist sai ristiusust kiiresti impeeriumi levinuim religioon. Constantinusele järgnenud keisritest olid kõik, peale ühe, kristlased. Kristlaste arv kasvas tormiliselt ja nende hulka astus massiliselt ka rikkaid ja suursuguseid. Kristlus muutus prestiižseks ja pakkus nüüdsest karjääri tegemiseks soodsamaid võimalusi, mistõttu paljud vahetasid usku esmajoones praktilisi sihte silmas pidades. Riigi toel rajati hulk kirikuhooneid. Keisrid pooldasid ühtset kirikut ning osalesid seetõttu tihti usuvaidlustes ja kirikut puudutavate küsimuste otsustamisel. Vastutasuks soosingu eest põhjendas kirik keisri ainuvõimu. See segas kiriku poliitikasse, millele Jeesus ja tema vahetud järgijad olid varem rangelt vastu seisnud.
4. sajandi viimasel veerandil kuulutati ristiusk keisririigis ainsaks ametlikuks riigiusuks ja koos sellega algas mitte-kristlaste ehk paganausuliste riiklik tagakiusamine. Keelati paganlikud usupidustused, teiste seas ka olümpiamängud, suleti vanade jumalate templid või muudeti need kirikuteks. Tihti hävitati mittekristlikke kultuuriväärtusi. Sellegi poolest püsis paganlus mitmete aristokraatlike perekondade ja maaelanike hulgas veel pikka aega.
Kirikute ehitamisel võeti eeskujuks tüüpiline Rooma kohtu- ja koosolekuhoone – basiilika. Selle järgi ehitati hilise keisririigi aegsed kirikuhooned enamasti kolmelööviliste piklike kodadena. Need ehitati enamasti ida-lääne suunas, sissepääs oli lääne- ja altar idapoolses otsas. Samasugune, ehkki viielööviline, oli ka Rooma piiskoppide peakirik – Püha Peetruse katedraal (toona rajatud kirik lammutati varisemisohu tõttu 15. sajandil ja hakati ehitama praegust Peetri kirikut Vatikanis).
Kristlus ja paganlik Kreeka-Rooma kultuur
Massiline ristiusku siirdumine pärast kristluse legaliseerimist tõi kristlaste hulka järjest rohkem ühiskonna ülemkihti kuulunud haritud inimesi. Seetõttu ei põhjustanud kristluse levik vana paganliku kultuuri hülgamist, vaid kristlikud õpetlased võtsid selle järk-järgult üle. Sageli kasutati ristiusu õpetuse põhjendamiseks just Kreeka filosoofia seisukohti või toodi õpetlikke näiteid Kreeka ja Rooma kirjandusest. Paganlikust Kreeka-Rooma kultuurist sai kristliku hariduse alus ning kristlikest õpetlastest ja ristiusu kirikust kujunesid Kreeka ja Rooma kultuuripärandi peamised säilitajad.
- Kehtestati usuvabadus.
- Algas mitte-kristlaste tagakiusamine.
- Keelati paganlikud pidustused ära.
- Suleti endiste jumalate templid või muudeti need kirikuteks.
- Paganlus elas pikka aega aristokraatide ja maaelanike hulgas edasi.
Augustinus
Hilise antiikaja kõige silmapaistvam kristlik õpetlane oli Aurelius Augustinus (354–430). Augustinus sai paganliku kasvatuse ja hariduse, kuid pöördus siis ristiusku. Sellest kirjutas ta hiljem autobiograafilistes mõtisklustes „Pihtimused”. Edaspidi kaitses ta tänu oma laialdastele teadmistele Kreeka ja Rooma kirjandusest ja filosoofiast, kristlike õpetlaste töödest ning Idamaade religioossetest õpetustest ristiusku paganate rünnakute ja ketserlike väärõpetuste eest ning sõnastas sel moel mitmed ristiusu põhitõed.
Augustinus õigustas askeesi, sest leidis, et keha himud ei lase inimestel Jumala juurde jõuda. Ta arendas õpetust pärispatust, sellest kujunes üks ristiusu põhialuseid. Selle järgi lasub inimkonnal patukoorem alates ajast, mil esimene inimene Aadam paradiisiaias Jumala keeldu eirates hea ja kurja tundmise puu vilju maitses. Pärispatt on inimeses peituva kurjuse alge, millest tulenevad kõik inimestele omased pahed. Ilma Jumala armuta ei suuda inimesed patust pääseda. Jumal näitas oma armu, saates oma poja Kristuse inimkonna eest surma. Kuid ta peab armu osutama ka igale üksikisikule, andes talle tahet ja meelekindlust patust hoiduda. Vaid see, kellele Jumala arm osaks saab, suudab keha himude vastu seista ja pääseb taevariiki.
Oma tuntuima teose „Jumalariigist” kirjutas Augustinus pärast seda, kui läänegoodid 410. aastal Roomat rüüstasid ning paganausulised pidasid seda karistuseks muistsetest jumalatest ärapööramise eest. Augustinuse tõlgenduses näitas see sündmus hoopis, et Jumal hoolitseb taevariigi, mitte maise keisrivõimu eest. Maailmas on pidev vastasseis taevase jumalariigi ja maise riigi vahel. Augustinus kujutas neid hea ja kurja võrdkujudena, mille vahel inimesed peavad valima. Esimene tähendab ennastsalgavat armastust Jumala vastu, teine aga isekat enesearmastust. Jumalariigi vältimatu võit tulevikus toob neile, kes selle valisid, igavese õndsuse, maise riigi kasuks otsustanutele aga hukatuse. Ajapikku hakkas kirik kasutama Augustinuse teost oma võimutaotluste põhjendamiseks, tõlgendades jumalariiki katoliku kirikuna, maist riiki aga ilmaliku keisrivõimuna.
Kiriku korraldus
Kristluse legaliseerimise ajaks oli juba kujunenud kogu riiki hõlmav kristlaste organisatsioon – kirik. Kuna kirik hõlmas kogu kristlaskonda, nimetati seda katoliiklikuks. Kiriku peamised struktuuriüksused olid piiskopkonnad eesotsas piiskopiga. Piiskopile alluvat piirkonda hakati tähistama terminiga „diötsees”. Tavaliselt hõlmas see üht linna koos ümbruskonnaga, kus piiskop kristlaste usuelu korraldas. Suuremate ja tähtsamate diötseeside eesotsas seisid patriarhid, kellel oli kirikut ja usku puudutavates küsimustes teistest suurem sõnaõigus. Kujunes välja viis patriarhaati: Jeruusalemma, Aleksandria, Antiookia (Süürias), Rooma ja Konstantinoopoli. Kõige tähtsamaid küsimusi arutati aeg-ajalt korraldatavatel kirikukogudel ehk sinoditel, kuhu kogunesid piiskopid kogu riigist. Sageli toimusid sinodid keisri eesistumisel.
Kirik muutus kiiresti üheks tähtsaimaks organisatsiooniks Rooma riigis. Keisrite ja teiste annetused tegid kirikust riigi ühe suurema maavaldaja. Keisrivõimu soosingul hakkas kirik järk-järgult üle võtma riigi funktsioone: kandis hoolt vaeste ja haigete eest ning korraldas kooliharidust. Kristlaste usuasjade üle oli kirik kohut mõistnud juba varem, nüüdsest see õigus laienes ja piiskoppidest said kõrgemad kohtumõistjad oma diötseesis.
Nikaia usutunnistus
Mina usun Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa Loojasse.
Ja Jeesusesse Kristusse, tema ainsasse Pojasse, meie Issandasse, kes on saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud Neitsi Maarjast, kannatanud Pontius Pilatuse all, risti löödud, surnud ja maetud, alla läinud surmavalda, kolmandal päeval üles tõusnud surnuist, üles läinud taeva, istub Jumala, oma kõigevägevama Isa paremal käel, sealt tema tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.
Ma usun Pühasse Vaimusse, üht püha kristlikku Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, liha ülestõusmist ja igavest elu. Aamen.
Hereesiad
Ristiusk lähtus Jeesuse Kristuse õpetusest. Seetõttu oli kristlaste meelest ülimalt oluline mõista õigesti Jeesuse kuulutuse sisu, saada õigesti aru Kristuse ristisurma tähendusest ning Jumala kui Isa ja Kristuse kui Poja vahekorrast. Ristiusk pööras vanade polüteistlike religioonidega võrreldes sootuks suuremat tähelepanu õigele uskumisele. Paraku polnud õiget usku määratleda lihtne, sest pühakirjas Jeesusele omistatud sõnu võis mitmeti tõlgendada. Erinevate tõlgenduste pooldajate vahel puhkesid varakult ägedad vaidlused. Neid peeti ülima tõsidusega, sest arvati, et pääs taevariiki on tagatud vaid neile, kes järgivad Kristuse tõelist õpetust. Ka keisrid pidasid oluliseks, et nende alamad ristiusku ühtmoodi mõistaksid ja tunnistaksid. Seetõttu kutsusid nad tähtsamate vaidluste lahendamiseks kokku üleriiklikke kirikukogusid. Seal vastu võetud otsuste põhjal kujunes järk-järgult välja n-ö õige ehk ortodoksne usutunnistus. See sõnastati nn apostelliku usutunnistusena. Vähemusse jäänud seisukohad kuulutati ketserlikeks väärõpetusteks ehk hereesiateks.
Küsimused
- Võrdle Rooma riigi varase ja hilise keisririigi perioodi võimu-, sõjaväe- ja seisuslikku korraldust.
- Too näiteid roomlaste ja barbarite lõimumise kohta.
- Kuidas võisid Lääne-Rooma riigi langust tajuda kaasaegsed?
- Milline oli varase ristiusu kiriku organisatsioon?
- Miks puhkesid kristlaste seas usuküsimuste üle ägedad vaidlused?
- Mida kirik ja kristlikud teoloogid paganlikust kultuurist säilitasid ja mida taunimisväärseks pidasid? Miks?
