Oli ju Rooma impeerium esimene, kus hakati uskuma Kristusesse ja kus järgitakse kristlikke põhimõtteid. Seepärast hoiabki Jumal, kõige Issand, teda puutumatuna.
Kosmas Indikopleustes
Bütsantsi tõus ja langus
395. aastal jagas Rooma keiser Theodosius Suur Rooma impeeriumi kaheks, lääne- ja idaosaks. Juba varem, 330. aastal, oli Constantinus Suur toonud riigi pealinna Roomast üle Byzantioni, mis nimetati tema järgi ümber Konstantinoopoliks. Erinevalt 5. sajandil kokku varisenud Lääne-Rooma riigist jäi Ida-Rooma impeerium püsima veel ligi tuhandeks aastaks. Bütsantslased pidasid end Rooma riigi pärijateks ja väärtustasid suurriigi mälestust ja pärandit kõrgelt.
Kogu keskaja püsis Ida-Rooma Lääne-Euroopast jõukama ja tsiviliseeritumana. Seal säilis antiikne linnaühiskond ning argi- ja kõrgkultuur. Euroopat ja Aasiat ühendavate kaubateede ristumiskohal paiknev Konstantinoopol oli oma hiilgeaegadel Euroopa suurim ja rikkaim linn.
11. sajandil hakkasid Bütsantsi aladele tungima türklased-seldžukid. Keiser pöördus abi saamiseks Rooma paavsti poole. Paavsti üleskutsel asuski idakristlaste toetuseks teele seninägematult suur sõjavägi. Sellest said alguse eurooplaste ristiretked Lähis-Itta ja Väike-Aasiasse. Ehkki ristisõdade ideoloogias oli olulisel kohal idee aidata idakristlasi, tõid ristisõjad Bütsantsile kasu asemel pigem kahju ning süvendasid vastuolusid läänega. Neljanda ristisõja ajal pöördusid ristisõdijad moslemite asemel hoopis Konstantinoopoli vastu. Nad vallutasid ja rüüstasid linna ning rajasid osal Bütsantsi territooriumist Ladina keisririigi (1204–1261). Linna ründamise taga seisid paljuski Veneetsia kaupmehed, kes soovisid nõrgestada oma kõige tugevamaid kaubanduslikke konkurente, s.o bütsantslasi.
Hiljem Bütsantsi keisririik küll taastati, selle kunagist võimsust aga mitte. Üha suuremaks kasvas sõltuvus Lääne-Euroopast, eriti Itaalia kaubalinnadest Veneetsiast ja Genovast. 14. sajandil muutus järjest raskemaks ka türklaste rünnakute tõrjumine. 1453. aastal vallutasid türklased Konstantinoopoli ning see tegi Ida-Rooma impeeriumile lõpu.
Vaatemängukultuur
Bütsantsi avalikku elu iseloomustasid vaatemängud: suurejoonelised pidustused, võiduajamised hipodroomil, tänavatel trikitavad akrobaadid jm. Usuelu koondus kirikuteenistuse ümber, mis köitis oma välise hiilgusega: rituaalide ja laulude, küünalde ja kirikusisustuse säraga. Ka riigivõim manifesteeris oma jõudu avalike ja sageli jõhkrate etenduste kaudu. Nii mässuliste talupoegade kui ka kukutatud keisrite karistamisest tehti julmad vaatemängud.
Vaatemängulised olid ka orientaalsetest eeskujudest mõjutatud uhked keiserlikud rongkäigud. Niisugused protsessioonid peegeldasid ka ühiskondlikku korda: iga inimene paigutus seal vastavalt oma kohale ühiskondlikus hierarhias. Kreekakeelne sõna taxis tähendab „tseremooniat”, aga samuti „korda”.
Katkend Euroopast 1096. a saabunud ristisõdijate (frankide) kohta
Alexios polnud veel jõudnud puhata või kui, siis ainult vähesel määral, oma pingutustest, kui temani jõudsid kuuldused arvutu hulga frankide armee saabumisest. Ta pelgas nende inimeste sissetungi, sest oli juba kogenud nende rünnakute metsikut ägedust, meele muutlikkust ja valmisolekut läheneda kõigele vägivallaga. /---/
Ja lõpuks, ta hoidis üha meeles teadmist, mida sageli korrati ning mis igati tõele vastas, et nad [frangid] olid tuntud selle poolest, et himustasid alati ülemääraselt seda, mille eest võitlesid ning murdsid väga lihtsalt, mis iganes põhjusel, sõlmitud lepinguid. Niisiis ei lubanud ta enesele mingit puhkust, vaid valmistas igal moel ette oma väed, et need oleksid valmis lahinguks, kui olukord peaks seda nõudma. Sest see oli tähtsam ja hirmuäratavam küsimus kui näljahäda, millest sellal räägiti.
Bütsantsi ajalookirjutaja keiser Alexios I tütre Anna Komnena (1083–1153) teosest „Alexiad” (u 1148).
Bütsantsi impeeriumi piirid muutusid pidevalt. Edukaid vallutussõdu pidanud keiser Justinianus I (valitses 527–565) ühendas oma riigiga Itaalia, Põhja-Aafrika ja osa Hispaaniast. Ent juba 6. sajandi lõpuks kaotas Bütsants oma valdused Hispaanias ja suurema osa Itaaliast germaanlastele. Sealsetest provintsidest jäi alles Sitsiilia, millest kujunes pikaks ajaks oluline vahendaja moslemi ja bütsantsi ning Lääne-Euroopa kultuuri vahel. Bütsantsi võimule Põhja-Aafrikas tegid lõpu 7. sajandil alanud moslemite vallutused.
Paremal seisab keiser Constantinus Suur, kes ulatab neile Konstantinoopoli maketi, vasakul keiser Justinianus I Bütsantsi tähtsaima kiriku Hagia Sophia maketiga.
Kui on huvi, kuula David Vseviovi loenguid Bütsantsi keisritest: Müstiline Venemaa (ERR).
Bütsantsi ühiskond
Oma viimasel õitsenguajastul, 9. sajandi lõpust kuni 11. sajandi alguseni, oli Bütsants võimsaim riik Euroopas ja Lähis-Idas. Suurriik tugines Rooma impeeriumi pärandile ja õigeusule. Oma isikus kehastas neid mõlemat keiser, kelle võim oli piiramatu ja keda peeti Jumala asemikuks maa peal. Samuti oli keiser kirikliku võimu eesotsas. Seetõttu erines Bütsants keskaegsest Euroopast, kus ilmalik ja vaimulik võim olid lahutatud ning mille esindajad seetõttu pidevalt omavahel võimu pärast võitlesid.
Antiikajast pärinesid ka Bütsantsi arvukas ametnikkond ja maksusüsteem. Need lõid eeldused riigi tõhusaks toimimiseks. Suurt armeed võimaldas ülal pidada peamiselt talupoegadelt kogutud maksude regulaarne laekumine.
Bütsantsi ühiskonna olulisim tunnusjoon oli traditsioonide austamine. Antiikaja eeskujul tähendas see poliitilisele autoriteedile ja riigikorrale allumist. Ehkki Bütsantsile polnud võõras inimeste liikumine ühest ühiskonnaklassist või ametist teise, ei saanud see minna liiga suurde vastuollu olemasoleva korraga. See ei kehtinud aga eliidi kohta: sageli üsnagi vägivaldsed paleepöörded ei olnud Bütsantsi keisrite õukonnas sugugi haruldased.
Ikoonide loomisel kasutati alati ühtesid ja samu elemente: ühe või teise pühaku kord juba kinnistunud kujutamisviisi enam ei muudetud. Ikooni ehtsuse garantiiks oli kujutise muutumatus.
Bütsants ja Lääne-Euroopa
Bütsantslaste mõttelaadis evis olulist kohta Antiik-Kreeka kunagise hiilguse ülistamine ja hellenistliku kultuuri vastandamine ladina ehk Lääne-Euroopa tsivilisatsiooni barbaarsusele. Taolised hoiakud tugevnesid eriti pärast ristisõdade algust. Lääneeurooplastes aga tekitasid Bütsantsi rikkus ja tsiviliseeritus ühtaegu nii imetlust kui ka kadedusega seotud viha. Viimane leidis väljundi Konstantinoopoli vallutamises ja rüüstamises 1204. aastal. Kuid veel hiljutigi käibisid Euroopa kultuuris stereotüübid ülemäära tseremoniaalsetest, targutavatest ja salakavalatest bütsantslastest.
Mimesis
Ideaaliks oli mimesis, eeskujude jäljendamine. Ka keiser harrastas mimes’ist, jäljendades Kristust. Bütsantslane pöördus vastuste saamiseks eeskujude, traditsioonide poole ning traditsiooniline oli kogu tema käitumine; siin puudusid uuendused, algatused ja mässud. Vabaturgu kontrollis rangelt riik, andes kaupmeeste ja käsitööliste nõudmistele vastu tulles neile ainult mõõdukalt vabadust. Et kaupmehe amet ahvatles seaduseväänamisele, tuli neile päitsed pähe panna. Ja mis puutus käsitöölistesse, siis milleks pingutada traditsiooniliste tehnikate täiustamise nimel, kui tulemuseks on ainult rikkuse kasv. Rikkusejanu on aga patt.
Gugliemo Cavallo. Bütsantsi inimene. – Guglielmo Cavallo (koost). Bütsantsi inimene. Tallinn, 2002.
Selle esiküljel kujutatakse Kristust, tagaküljel aga keisrit. Keskaegse Euroopa jaoks oli Bütsants rikkuse sümbol. Toona oli Bütsantsi kuldraha kõige kindlamaks ja tugevamaks valuutaks kõikjal Euroopas. Ka pärinesid kõige hinnalisemad kaubad (näiteks siid) Bütsantsist, kuhu need olid mujalt toodud või siis kohapeal valmistatud.
Eri ajastute ja kultuuride vahendaja
Bütsantsi rahvastik oli kultuuriliselt ja etniliselt kirev, kuid valitsevaks keeleks oli kreeka keel. See oli olnud antiikmaailma suurkeel ja võimaldas hoida järjepidevust antiikse pärandiga. Ida-Rooma riigi kultuurilise näo kujundasidki suuresti Vana-Kreeka kultuur ning hilisantiigi hellenism.
Hilisantiigi mõjul oli Bütsantsis levinud arusaam, et kirjutatud sõna väärtus on ülim. Kirjasõna autoriteet tipnes piibli ja seadustega, mis esindasid Kristust ja keisrit, Jumala maist asemikku. Haridus põhines antiiksetel ja kristlikel klassikutel. Ka kaasaegse kirjanduse hindamisel võeti aluseks oskus eeskujusid jäljendada. Vanadele tekstidele omistatud tähtsus ja nende pidev taaskasutamine aitas juurutada nende toimetamise ja kommenteerimise võtteid, mis on kasutusel senini. Suur osa Vana-Kreeka autorite töödest on säilinud just tänu Bütsantsi õpetlaste ümberkirjutustele.
Keskajal oli Bütsantsil oluline roll antiikmaailma teadmiste vahendamisel Euroopasse. Seetõttu leidsid paljud bütsantslased tööd Lääne-Euroopa õukondades, koolides ja ülikoolides, kus nad õpetasid kreeka keelt ja klassikute töid. Iseäranis suureks paisus nende hulk pärast Konstantinoopoli langemist 1453. aastal, kui paljud õpetlased põgenesid läände. Paljuski tänu neile suurenes eurooplaste huvi antiikkultuuri vastu, see jõudis haripunkti renessansi ajal.
Samuti toimis Bütsants kultuurivahendajana Lääne-Euroopa ja Idamaade vahel. Euroopas olid Bütsantsi mõjud kõige tugevamad Itaalias. Kuid ka Bütsantsi enese kultuur kujunes erinevate mõjude tulemusel. Seda on kõige ilmekamalt näha kujutavas kunstis, millele on jätnud jälje nii antiikne kui ka Idamaade kunst.
Bütsantsi kunstis hoiti rangelt kinni traditsioonidest. Isikuid kujutati alati otsevaates, pilk vaataja poole suunatud. Maali tähtsaim punkt on nägu, keha jääb varju rüü voltide vahele.
Corpus Juris Civilis
Antiik-Rooma õiguspärand on jõudnud Euroopasse Bütsantsi vahendusel. Keiser Justinianus I käsul koondati kõik Rooma seadused ühte koodeksisse, mis kannab nime „Corpus Juris Civilis”. Keskajal oli see suurim tsiviilõiguse kogum.
Hagia Sophia kirik on tuntuim näide lääne ja ida ehitustraditsioonide sulandumisest. Kirik valmis keiser Justinianus I valitsusajal 530. aastail, mil impeeriumis rajati eriti uhkeid ehitisi. Kiriku ehitamisel on kasutatud Bütsantsi arhitektuurile eripärast vormi: kuppelbasiilikat. Minaretid pärinevad hilisemast ajast. Need rajasid Konstantinoopoli 1453. aastal vallutanud türklased, kes muutsid kiriku mošeeks.
Vaata kiriku interjööri 3D-vaates: Hagia Sophia virtuaaltuur.
Veneetsias võib kohata palju iseloomulikke näited Bütsantsi kunsti mõjutuste kohta. Näiteks matkib sealne Püha Markuse katedraal Konstantinoopolis asunud Apostlite kirikut.
Katedraali kaunistav hobuste skulptuur pärineb samuti Konstantinoopolist, kust ristisõdijad selle 1204. aastal röövisid.
Bütsantsis oli palju suuri ja jõukaid linnu, nagu näiteks Antiookia ja Aleksandria. Thessalonike, mis asus Balkani kaubateede sõlmpunktis, oli Konstantinoopoli järel tähtsuselt teine linn impeeriumis.
Kreekaslaavi maailm
Keskajal avaldasid Bütsantsi religioon ja kultuur tugevat mõju maadele, mis võtsid vastu õigeusu: tänapäeva Rumeenia, Bulgaaria, Serbia ja Venemaa alad. Juba 9. sajandil kutsus Määrimaa (Tšehhi) prints oma riiki Bütsantsi misjonärid vennad Kyrillose ja Methodiose, sest soovis vabaneda saksa misjonäridest ja nende mõjust. Kyrillos ja Methodios koostasid slaavi tähestiku, mis põhines kreeka eeskujudel. Samuti alustasid nad kirikuraamatute tõlkimist vanabulgaaria ehk kirikuslaavi keelde.
Venemaa ristiusustamist alustas Bütsantsi keisri õega abielus olnud Kiievi suurvürst Vladimir, kes laskis end koos oma kaaskonnaga 988. aastal ristida. Vene kirik on paljuski Bütsantsi nägu: see puudutab nii liturgiat, kloostrikultuuri kui ka kirikukunsti, s.o ikoone, seinamaalinguid ja kirikuarhitektuuri. Kaalukas oli ka Bütsantsi kirjakultuuri mõju. Samuti jõudis vene keelde palju kreekakeelseid sõnu. 11. sajandil rajati Konstantinoopoli patriarhile alluv Kiievi metropoliitkond, kuhu asus ametisse palju kreeklasi.
See Jumalaema ikoon on üks Vene-Õigeusu kiriku tähtsamaid reliikviaid ja seda peetakse imettegevaks. Tõenäoliselt Konstantinoopolis maalitud ikoon viidi Vladimiri linna, mille järgi maal oma nime sai.
Õigeusk ja kirikulõhe
Bütsantsi kirikut nimetatakse õigeusu ehk ortodoksi kirikuks. Õigeusul on mitu eripära võrreldes katoliiklusega, mis kujundas keskaegse Lääne-Euroopa näo. Keskaegse Lääne-Euroopa ajalugu iseloomustasid pidevad konfliktid kiriku ja valitsejate vahel, Bütsantsis olid aga riik ja kirik väga tihedalt seotud. Ida- ja läänekiriku vahel oli ka hulk teoloogilisi erimeelsusi, samuti erinesid paljud rituaalid ja kombed. Idakirikus peeti jumalateenistusi rahvakeeltes, läänes ladina keeles. Mõningaid kirikupühasid tähistati idas ja läänes eri ajal. Erinevalt katoliku vaimulikest võisid õigeusu preestrid abielluda. Ehkki ka õigeusus on olulisel kohal munklus, ei ole erinevalt katoliku kirikust õigeusu kirikus vaimulikke ordusid.
Kirikute lõhenemise põhjuseks ei olnud siiski õpetuse erinevus, vaid võimuvõitlus. Ennekõike tingis selle Rooma paavstide soov saavutada kontroll idakiriku üle. Kristluse esimestel sajanditel oli kristlik kirik ühtne ja kõik viis olulisemat kirikupead (Kontantinoopoli, Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemma patriarh ning Rooma paavst) olid võrdsed. Aegamööda aga hakkas paavstide võim kasvama. Seetõttu süvenes lõhe ida- ja läänekiriku vahel. Vastandumisel idakirikule oli suur roll katoliku kiriku ideoloogia ja identiteedi väljakujunemisel. Kirikutüli käigus sõnastati oluline osa katoliku dogmadest ning võtsid kuju erinevad usutavad ja -rituaalid.
1054. aastal algas nn suur kirikulõhe ehk skisma. Paavst pani patriarhi kirikuvande alla ja patriarh vastas samaga. See jagas kristliku kiriku kaheks: katoliku ja õigeusu kirikuks.
Õigeusukirik | Katoliku kirik |
 |  |
- 1204. aastal
- 1453. aastal
- 1054. aastal
Küsimused
- Millised olid Bütsantsi allakäigu põhjused? Kas need olid vaid välised või ka sisemised ja millised?
