Keskaeg

Keskajaks nimetatakse Euroopa ajaloo perioodi, mis jääb 5. ja 15. sajandi vahele. Keskajal seda sõna muidugi veel ei tuntud, termin tekkis alles siis, kui ajastut sai paigutada teiste ajajärkude keskele. 16. sajandil hakkasid humanistid nimetama keskajaks antiigi ja renessansi vahelist perioodi, mida nad pidasid pimedaks ja barbaarseks.

Keskaega on suhtutud mitut moodi. Ühelt poolt on seda peetud tagurlikuks ajajärguks. Teiselt poolt hakati keskaega romantiseerima. Idealiseeriv hoiak levis eriti laialt 19. sajandil, kui läänemaailm oli kiiresti moderniseerumas.

Terve aastatuhande väldanud keskaeg oli eripalgeline. Euroopa oli poliitiliselt väga killustunud. Siiski kujunes keskajal välja ühiskonnamudel, mis jättis sügava jälje Euroopale ja selle hilisemale ajaloole. Alguse sai kiriku ja seisusliku agraarühiskonna domineerimine, mis kestis variatsioonidega kuni tööstusrevolutsioonini. Veel tänapäevalgi mõjutavad kultuuri ja ühiskonda mõned keskajal alguse saanud institutsioonid, näiteks linnad, rahamajandus ja ülikoolid.

Kokkuleppeliselt on keskaegse Euroopa piirid määratud ristiusu leviku põhjal, seepärast ei kestnud keskaeg igal pool sama kaua. Ristiusk hakkas levima üle kunagise Rooma impeeriumi piiride alates 8. sajandist. Näiteks Baltimaadele jõudis see alles 12. ja 13. sajandi vahetusel. Äärealade koloniseerimine kujundas suuresti ka keskaegse Euroopa näo. Varauusajal jätkus suur ekspansioon juba Uue Maailma avastamisega.