Lääne-Rooma riik oli sattunud poliitilisse ja majanduslikku kriisi juba enne germaanlaste sissetunge. Rünnakud süvendasid seda veelgi ning viisid aegamööda Rooma tsivilisatsiooni hääbumiseni Euroopas. Märgatavalt vähenes rahvaarv. Elanike arvu kahandas ka katk, mis 6. sajandi teisel poolel laastas Itaaliat, Hispaaniat ja Galliat.

Riigi põllumajandus ja kaubandussüsteem varisesid kokku. Paljud põllud jäeti sööti. Käsitöö ja kaubandus kaotasid senise tähtsuse. Selle asemel levis naturaalmajandus: põllumajandussaadusi ei toodetud enam müügiks, vaid kohapeal tarbimiseks. Ka enamikku vajalikest tarbeesemetest hakati ise valmistama. Kaugkaubandus vahendas põhiliselt vaid luksuskaupasid.

Tootmise kahanemine ja kaubanduse soikumine pärssisid omakorda raharinglust. Sellest annab märku kuldraha pea täielik käibelt kadumine. Koos kaubavahetuse vähenemisega nõrgenesid sidemed eri piirkondade vahel. Provintsid sõltusid järjest vähem mujalt sissetoodavatest kaupadest ja elasid üha enam igaüks oma elu. Järk-järgult lagunesid ka Rooma-aegsed maanteed. Varakeskajal sõltus liiklus looduslikest teedest, milleks olid eeskätt laevatatavad jõed.

Aegamööda hääbus antiikne linnakultuur. Just linnad kannatasid rüüsteretkede ajal enim, sest nendesse koondunud rikkused muutsid nad ahvatlevaks sihtmärgiks. Mitmed Rooma-aegsed linnad hüljati sootuks, allesjäänud linnad aga kahanesid märgatavalt. Teistest paremas olukorras olid veeteede ääres paiknevad, aga ka Idamaaga kauplevad keskused. Rikkamad linnakodanikud eelistasid elada üha enam maal, kus oli turvalisem. Keskaegne Euroopa sündis agraarühiskonna rüpes: külades, kloostrites ja mõisates. Küll aga jäid antiiksed linnad ja tsivilisatsioon püsima Ida-Rooma riigis ehk Bütsantsis.

Keskaegne Euroopa kujunes Rooma ja germaanlaste kultuuri aeglase segunemise tulemusena. Ehkki nii Rooma-aegsed ajalooallikad kui ka hilisemad ajaloolased kirjeldasid germaanlasi metsikute barbaritena, ei vasta see tõele. Paljud neist olid Lääne-Rooma riigis elanud mõnda aega ja osa jõudnud väga kõrgetele ametikohtadele. Samuti võtsid nad roomlaste kultuurist palju üle ning nende valitsejadki matkisid Rooma kombeid ja riiklikku korraldust. Germaanlased taaskasutasid Rooma pärandit ka sõna otseses mõttes: nad tarvitasid antiiksete suurehitiste varemeid kivimurdudena: võtsid sealt kive ning sambaid ja muid kaunistusi. 4. sajandil võtsid goodid ja seejärel mõned teisedki germaani rahvad vastu ristiusu selle ariaanlikus vormis.

Roomlaste ja germaanlaste sulandumisega kaasnes ka keelte segunemine. Germaanlased hakkasid aja jooksul kõnelema ladina keelt, kuid sulandasid selle kokku oma keelega. Ladina, germaani ja kohalike keelte segunemise tulemusena hakkasid kujunema itaalia, prantsuse, hispaania ja teised romaani keeled. Roomlaste kõneldud ladina keel hääbus rahva kõnekeelena 6. sajandi lõpuks, ent jäi püsima kogu keskaja vältel õpetatud ja vaimulike seisuse keelena. Ladina keelt kasutati kirikutes, kloostrites, kohtutes ja ülikoolides, aga ka diplomaatias. Samuti pandi just selles keeles kirja suur osa raamatuid ja muid käsikirju.

Esimese suurriigi lõid endise Lääne-Rooma impeeriumi aladel frangid. Riigi rajajaks oli kuningas Chlodovech I (valitses 481–511), kes pani aluse Merovingide dünastiale. Chlodovechi võimu aitas tugevdada astumine ristiusku ja liit katoliku kirikuga. Teised germaanlaste kuningad toetasid ariaanlust, Chlodovech aga võttis ristiusu vastu katoliikluse vormis. Ehkki paavstivõim oli veel suhteliselt nõrk, kindlustas ta sellega endale kõrgvaimulike enamiku toetuse.

Pärast Chlodovechi surma jagati riik vastavalt germaanlaste tavale valitseja poegade vahel ja see tõi kaasa pideva võimuvõitluse. 7. sajandil kandus tegelik võim kuninga kojaülemate ehk majordoomuste kätte. Algul olid nad olnud kuninga majapidamise eest hoolitsevad ametnikud, aja jooksul said neist aga suurmaaomanikud ja väejuhid. Frangi riigi ühendas uuesti 687. aastal majordoomus Pippin, kellest sai ka riigi tegelik valitseja. Tema pojapoeg Pippin Lühike kukutas 751. aastal senise valitseja ja laskis end frankide uueks kuningaks valida.

Frangi riigi kõrgaeg saabus Pippin Lühikese poja Karl Suure valitsusajal (768–814). Temast sai keskaegse Euroopa legendaarseim valitseja ja ideaalse kristliku kuninga sümbol. Karl veetis suure osa oma valitsusajast sõjaretkedel. Tal õnnestus ühendada Frangi riigiga Põhja-Itaalia, kuid tema katsed vallutada moslemite valduses olevaid Hispaania alasid olid vähem edukad.

Kaua kestsid ka sõjakäigud läänegermaanlaste hulka kuulunud sakside vastu. Aastatel 772–803 väldanud vallutussõjad olid julmad: sakside vastupanu murti küüditamiste ja tapatalgutega. Tuleviku jaoks lõid need sõjad olulise pretsedendi: Karl Suur ühendas maa vallutamise rahva sunniviisilise ristimisega. Kuna saksid polnud kristlased, siis toonaste arusaamade kohaselt võimaldas usu levitamine sõda õigustada. Äsjavallutatud maadele rajatud kirikud, kloostrid ja piiskopkonnad aitasid frankide võimu kindlustada.

Pärast Lääne-Rooma keisririigi langust polnud Euroopas ühtki Karl Suurega võrreldavat valitsejat olnud. 800. aastal läks Karl paavsti kutsel Rooma ja krooniti keisriks. Seega oli keisrivõim taastatud: varem ei olnud ükski germaanlasest valitseja söandanud end keisriks kroonida lasta. Kroonimise algatajaks oli siiski paavst Leo III, kes soovis leida endale võimalikult tugevat liitlast.

Frankide impeerium oli üsna erinev Rooma riigist. Karli riigis puudus tugev keskvõim, riigi eri osade majanduslikud ja muud sidemed olid nõrgad. Ometi proovis Karl riigi valitsemist igati tõhustada. Ta suurendas ametnike arvu ja parandas nende võimalusi haridust omandada. Kuigi riigi valitsemisel kasutati peamiselt suulisi korraldusi ja erisaadikuid, levisid ka kirjalikud korraldused ehk kapitulaarid. Kord aastas kogunes valitseja juurde nõukogu, omalaadne aristokraatlik parlament, kuhu kuulusid kõrgemad vaimulikud ja aadlikud. Karli kui tugeva valitseja jaoks kindlustas see tema alamate kuulekuse. Tema märksa nõrgemad järglased ei suutnud aga nõukogu kontrollida ja see muutis nad ülikutest sõltuvaks.