Keskaegse ühiskonnakorralduse ja riigivalitsemise alged hakkasid kujunema Karolingide ajal, kui pandi alus kristlikule kuningavõimule ja feodaalkorrale. See kujutas endast küll suurt edasiminekut võrreldes varasema ajaga. Siiski jäid võim ja valitsemine killustunuks. Tugeva keskvõimuga ja ka territoriaalselt ühtsed riigid kujunesid Euroopas välja alles varauusaja künnisel.

Kuigi Karolingid pidasid end Rooma impeeriumi taastajateks, oli nende arusaam riigist hoopis teistsugune kui roomlastel. Frangi riigi valitsejate jaoks oli riik isiklik omand. Varsti pärast Karl Suure surma puhkes tema pärijate vahel võimuvõitlus, mis koos välisvaenlaste rünnakutega põhjustas suurriigi lagunemise.

8.–9. sajandi vahetusel ründasid sisetülidest nõrgestatud Lääne-Euroopat moslemid. Nad vallutasid vähem kui sajandiga Sitsiilia ja jõudsid ka kaugemale Itaaliasse. Uute vaenlastena ilmusid põhjast viikingid, kelle 8.–11. sajandini kestnud retked ulatusid Põhja-Saksamaalt ja Briti saartest Prantsusmaa ja Itaaliani ning Pürenee poolsaareni. Idast alustasid pealetungi ungarlased ehk madjarid, kes rüüstasid 10. sajandil suurt osa Saksamaast, Prantsusmaast ja Itaaliast ning tegid lõpu Suur-Määri riigile, mis asus tänapäeva Tšehhi ja Slovakkia aladel.

Keisrivõimu taastamine Karolingide impeeriumi aladel sai alguse ungarlaste retkede peatamisest. 955. a purustas Saksa kuningas Otto I (valitses 936–973) ungarlaste väe ja omandas seega kristlaskonna kaitsja aupaiste. Nii nagu Karolingid, sõlmis temagi liidu paavstiga ja toetas teda võitluses Itaalia valitsejatega. Vastutasuks kroonis paavst 962. a Otto Roomas keisriks.

Gallia asemel paiknes impeeriumi kese nüüd Saksamaal. Peale Saksamaa valitses Otto Põhja- ja Kesk-Itaaliat, Burgundiat ja praeguse Tšehhi alasid. Kuigi ambitsioon valitseda korraga Saksamaad ja Itaaliat ei võimaldanud neil kumbagi territooriumit päris kindlalt kontrollida, olid Saksa keisrid 10.–13. sajandil kõige tugevamad valitsejad Lääne-Euroopas.

Üks oluline põhjus, mis tingis valitsemise killustatuse keskajal, tulenes ilmaliku ja vaimuliku võimu rivaliteedist. Otto I ajal oli paavstide võim nõrk ja nad vajasid temalt toetust nagu varem Frangi riigi valitsejatelt. Keisrivõimu kaitse all aga hakkas paavstide mõjuvõim kasvama ja nad soovisid muuta kiriku ilmalikust võimust sõltumatuks.

See viis keisri ja kiriku võimuvõitluseni, mis puhkes eriti teravalt paavst Gregorius VII ametiajal (1073–1085). Tuntuima vaidlusküsimuse järgi on seda hiljem hakatud kutsuma investituuritüliks. Paavstid nõudsid, et piiskoppide ametisse nimetamise õigus ehk investituur kuuluks üksnes neile. Keisrid aga ei nõustunud sellest loobuma, sest piiskoppidel oli Saksamaal suur võim. Seega pidi keisreil olema võimalik määrata ametisse endale ustavaid mehi.

Kokkuleppele jõuti 1122. aastal sõlmitud Wormsi kompromissiga, mille alusel piiskoppide ametisse määramise õigus anti vaimulikele. Sellega ei olnud paavsti ja keisri võitlus siiski lõppenud, see puhkes veel mitu korda hiljemgi.

Keskaegses Euroopas puudusid tugev administratiivne ja keskvõim. Seega sai valitsemine rajaneda isiklikel suhetel. Feodaalkorda võibki mõista kui ühiskonna valitsemise viisi, mis põhineb alluvussuhete võrgustikel.

Nende aluseks oli isanda ehk senjööri ja vasalli ehk läänimehe suhe. Sellega andis vasall end isanda teenistusse ja kinnitas seda truudusevandega. Vasalli teenete seas oli esikohal abistamine, mis ennekõike tähendas teenimist isanda sõjaväes. Kuid see võis kätkeda ka valmidust osutada isandale materiaalset abi, näiteks kohustust osta isand sõjas vangilangemise korral lunaraha eest vabaks. Teiseks pidi vasall „andma nõu”, mis üldiselt seisnes kohustuses osaleda senjööri kokkukutsutud nõupidamistel ja kohtumõistmisel. Seda ei tule siiski mõista tegeliku nõuandmisena: vasall pidi enamasti toetama oma isanda poliitikat.

Vastutasuks andis isand ehk läänihärra vasallile kasutada lääni ehk feoodi. Selleks oli enamasti maavaldus koos talupoegadega, kes maksid vasallile andamit. Kuid lääniks võis olla ka amet või mõni muu tuluallikas. Samuti kohustus isand pakkuma vasallile kaitset nii füüsiliselt kui ka näiteks kohtus.

Seega rajanes vasalli ja isanda suhe suuresti maaomandil ja sõjalisel teenistusel. Feodaalid, kes said valitsejalt maad, olid tema vasallid ja läänimehed, valitseja oli aga nende isand ja läänihärra. Kuna keskajal kuulusid kirikule suured maavaldused, oli läänihärrade seas ka peapiiskoppe, piiskoppe ja suuremate kloostrite abte.

Ehkki feodaalsüsteem kujunes lõplikult välja umbes aastal 1000, sündis see juba Karolingide ajal. Valitsejad jagasid lääne inimestele, kelle ustavust ja poolehoidu nad soovisid tagada, ning julgustasid neid omakorda võtma oma alluvaid endale vasalliks. Selle eesmärk oli kindlustada riigi ühtsust ja püsivust isiklike sidemete kaudu.

Alates 11. sajandist said vasallid üha suurema võimu oma valduste üle ja need kujunesid päritavaks. Algselt kuulus lääni omandiõigus läänihärrale ja vasallil oli üksnes õigus seda kasutada. Nüüd aga hakkasid vasallide õigused lähenema omandiõigusele ja nende ühiskondlik positsioon tugevnes. Seega andis Karolingide algatatud protsess hoopis vastupidise tulemuse, kui oli loodetud. Suurfeodaalide kasvav mõjuvõim hakkas ohustama riigi ühtsust ja kuningavõimu. Suurfeodaalid üritasid koondada võimu enda kätte ja valitseda ise oma alamaid.

Samuti olid feodaalsüsteemis võimalikud võimumängud. Nii võis vasallilepingu teatud tingimustel katkestada. Iseäranis keeruliseks tegi olukorra aga see, et sageli oli vasallil mitu lääni ja seega ka mitu läänihärrat. Seetõttu üritasid kõige tugevamad läänihärrad panna oma vasalle vanduma neile ülimuslikku truudusevannet. Seda üritasid saavutada ka kuningad, kuid sageli tulemuseta. See õnnestus alles keskaja lõpul, kui maksvusele pääses kuningriiklik ühiskonnakorraldus.