Minu suu peab tõde rääkima ja nurjatus on jälk mu huultele.
Lõik piiblist maalil „Aquino Thomase trumf“ (14. saj)
Usk ja mõistus
Ülikoolide rajamine muutis põhjalikult teadmiste edasiandmise ja teadusliku mõtlemise viise. Kloostrites olid mungad enese harimisega tegelenud enamasti üksinduses, mediteerides piibli ja teiste autoriteetsete tekstide üle. Ülikoolides toimus õppetöö loengute ja dispuutide vormis, kus tekstide üle arutleti ja vaieldi üheskoos. Oluliseks said argumenteerimisoskus ja kriitiline vaim. Nii tekkis 12. sajandil uus teadusliku mõtlemise vorm, mida nimetatakse skolastikaks.
Skolastika põhiprobleemid jäid samuti religioosseteks, puudutades näiteks Jumala olemasolu. Ent skolastikud püüdsid neid küsimusi selgitada loogika ja teaduse abil. Uus õpetamise meetod oli vastuolus kloostrikooli vaimsusega. Kloostriõpetlaste püüdlused võttis hästi kokku Canterbury Anselm oma kuulsa fraasiga „usk, mis otsib mõistmist”. Siin oli esikohal usk, mitte mõtlemine. Skolastika aga püüdis mõistust ja usku omavahel lepitada ning asetas suuremat rõhku just mõistmisele, ratsionaalsele tunnetusele ja maailma paremale tundmaõppimisele.
Enamik 13. sajandi kuulsamatest skolastikutest olid siiski mungaseisusest, frantsisklased või dominiiklased. Seega ei olnud skolastika vastuolus munkluse kui sellisega, vaid selle konservatiivsemate suundadega. Frantsisklased ja dominiiklased tegutsesid peamiselt linnades ning oskasid selle kiiresti muutuva keskkonnaga hästi arvestada. Seevastu paljud vanad vaimulikud ordud ei suutnud 12.–13. sajandil toimunud arenguga nii kiiresti kohaneda. Skolastikal oli algul palju vaenlasi just tsistertslaste seas.
Mõistuse aeg
Intellektuaalne tegevus kontsentreerus loogilisele arutlusele. Enam ei mingit tarbetut esteetikahuvi, ei mingit asjatut uudishimu. Pariis muutub 13. sajandi algul määratuks õige mõtlemise masinavärgiks. Vabade kunstide ettevalmistavas fakulteedis, kus teoloogid said oma hariduse, vallutas dialektika kõik. „Õppetund”, otsene kontakt autoritega, taganes „dispuudi”, diskussiooni formaalse harjutamise ees, mis pidi tugevdama vaimu doktrinäärseks võitluseks. Tekstide kommenteerimine asendus samm-sammult puhaste süllogismimängudega. Grammatika ei viinud enam ilukirjanduse juurde… Ta spekuleeris verbaalse loogika üle ja püüdis analüüsida väljendusviise kui mehhanisme, mida mõistus keelele peale surub: Mis kasu võis olla Ovidiusest ja Vergiliusest? Milleks otsida kirjandusest naudinguallikat, sest sõnad olid nüüd vaid näitliku argumentatsiooni täpsed tööriistad? Selline areng närtsitas kiiresti humanismihoo ja surus alla õhinapuhangud, mis kogu 12. sajandi vältel olid innustanud koolide inimesi ja isegi tsistertslastest munki austama antiikaja poeete ja neid endale eeskujuks seadma. Skolastiline mõtlemine vabastas end igasugustest ilustustest ja libises ajapikku kuiva formalismi.
Georges Duby. Katedraalide aeg. Tallinn, 1999.
- tõlgendati pühakirja ja kirikuisade tekste üksinduses
- mediteeriti piibli jt vaimulike tekstide üle
- kuulati loenguid
- arutleti ja vaieldi üheskoos tekstide üle
- süveneti vanadesse tekstidesse
- peeti dispuute ja avaldati oma arvamust
- argumenteeriti
- arutleti loogiliselt ja ratsionaalselt
Aquino Thomas
Aquino Thomas (1224/1225–1274) kuulub keskaja tuntumate filosoofide ja skolastikute hulka. Itaalia krahvisuguvõsa noorima pojana valis ta vaimuliku tee ja liitus perekonna vastuseisust hoolimata dominiiklastega. Thomas õppis Itaalias, Pariisis ja Kölnis. Hiljem sai temast Pariisi ülikooli õppejõud.
Thomase eesmärk oli luua teaduslik teoloogia, mis tugineks Aristotelese filosoofiale. See oli tihedalt seotud arusaamaga, et ka uskmatuid saab pöörata mõistuse vahenditega ja samuti katoliku kiriku võitlusega ketserite vastu.
Thomas on arvukate teoloogiliste kommentaaride, traktaatide ja nn summade autor. Tema põhiteosteks on kaks suurt summat ehk entsüklopeedilist teost, mis võtavad kokku katoliikliku teoloogia ja ristiusu põhitõed. „Summa paganate vastu” polemiseerib juutluse, islami ja kreeka õigeusuga ning esitab neile vastukaaluks kokkuvõtte katoliikliku õpetuse põhiseisukohtadest. „Teoloogia summa” lahkab ristiusu peamisi küsimusi: jumala olemasolu, loomislugu, Kristus, sakramendid jmt. See teos pakub kokkuvõtte varasemast filosoofilisest ja teoloogilisest õpetusest. Oma süstemaatilisuses iseloomustavad just sellised teosed – summad – kõige paremini skolastika püüdeid ühendada teoloogia ja teadus.
Ehkki Thomase kõik vaated ei pälvinud katoliku kiriku heakskiitu, muutusid need ajapikku katoliikliku doktriini üheks aluseks. 1323. aastal kuulutati Thomas pühakuks. 19. sajandi lõpus kuulutati nn tomism katoliku kiriku ametlikuks filosoofiaks.
Aquino Thomase meetodist
„Summa Theologiae” on selgelt ja põhjalikult liigendatud. Ta koosneb kolmest osast… Kogu teos on jagatud 512 küsimuseks, millest igaüks on tavaliselt jagatud mitmeks uurimispunktiks. Iga punkti all toob Thomas alustuseks terve hulga tõendeid, mis näivad tema seisukohale vastu rääkivat. Need koosnevad filosoofilistest argumentidest või autoriteetsetest allikatest, näiteks piiblist või kirikuisadelt pärinevaist tsitaatidest. Kuid seejärel vastab ta neile mõistusega või oma seisukohta toetavate tsitaatidega. Vastuse käigus lahendab ta küsimuse endale rahuldaval viisil.
Tony Lane. Õhtumaa mõtte loojad. Tallinn, 2002.
Pisa dominiiklaste kiriku jaoks valminud tahvelmaal toob esile, kui tähtsaks pidasid skolastikud teadmiste omandamisel nägemismeelt. Ka Aristoteles oli paigutanud just nägemise inimese viie meele hulgas esikohale.
Maalist „Aquino Thomase triumf“
Jumal inspireerib pühakut ülevalt sirgete geomeetriliste kuldsete valguskiirte abil. Teised jooned ühendavad särava värvi taustal Moosese, Püha Pauluse ja nelja evangelisti raamatuid. Alamal tasemel seisvad Aristoteles ja Platon, kes on sirutanud oma avatud teosed otsekui laserrelvad ette, viidates Thomase tänuvõlale klassikaliste teadmiste ees. Ent selles raamatute võitluses on ka vaenlasi, nagu araabia filosoof Averroes, kes väitis, et ratsionaalne tunnetus on ülem kui usk, ja lamab nüüd lüüasaanuna allservas, Üksainus valguskiir jõuab ka hereetiku raamatuni, mis lebab näoga maa poole. Maali alumises osas on ilmikute ja kleerikute grupid, kes kümblevad teadmiste kiirtes, mis lähtuvad pühaku rinnal seisvast avatud raamatust, kuhu on kirjutatud piiblist pärit fraas: „Minu suu peab tõde rääkima ja nurjatus on jälk mu huultele.”
Michael Camille. Gooti kunst. Tallinn, 2001.Mõistus | Usk |
Skolastika mõju teadusele
Vastuseisust hoolimata levis skolastika laialt ja avaldas teaduse muutumisele suurt mõju. Ehkki kõige autoriteetsemaks teaduseks jäi teoloogia, tõusis oluliselt loodusteaduste ehk nähtava maailma kohta käivate teadmiste prestiiž. Samuti hakkasid üha enam eksperimenteerima geomeetria, aritmeetika ja astronoomia. Teaduste hulka kaasati nüüd ka füüsika. Oluliselt rohkem võeti arvesse mehaanilisi teadusi, mida varem oli põlatud seetõttu, et need tegelesid mateeria, mitte vaimse maailmaga.
Tänu skolastika levikule sai ülikoolides võtmeteaduseks dialektika ehk arutluskunst. Ülikoolides jäi õppetöö vundamendiks küll lectio ehk autoriteetsete tekstide ja ennekõike piibli lugemine. Siiski muutusid lugemise viisid põhjalikult. Varem olid piibli tundmaõppimisel keskset rolli mänginud mediteerimine ja varjatud tähenduste müstiline kogemine. Skolastika asendas need tegevused loogilise protsessiga. Lectio käigus võeti autoriteetsed tekstid ja arvamused uurimise alla ning hakati nende üle ratsionaalselt arutlema. Seda nimetati dispuudiks. Selle kokkuvõtteks tegi õppejõud oma järelduse. Seega võimaldas dispuut igaühel oma isikliku arvamuse avalikult välja öelda ning see erines oluliselt varasemast õppetööst, kus kesksel kohal oli autoriteetsete arvamuste kordamine.
Gootika ja skolastika
Nii nagu ülikoolid ja skolastika, nii sündis ka gooti arhitektuur kõrgkeskaegse linnakultuuri rüpes. Teravkaartega sale gooti vorm vahetas välja kloostrites sündinud ümarkaarelise ja massiivse romaani stiili. Paljud kunstiajaloolased on tõlgendanud gootikat omamoodi kivisse raiutud skolastikana. Erwin Panofsky väitel avaldas skolastika arhitektuurile mõju ennekõike uue mõtlemisviisiga. Gooti ehituskunstis leidsid skolastikutele iseloomulikud võtted – väsimatu selgitamine, vastandite ühendamine ja arutelu liigendamine – väljundi ruumi täpses ja süstemaatilises jaotamises. Selle hea näide on rangele süsteemile allutatud kõrggooti portaal ehk peasissekäik. Panofsky sõnul väljendusid kirikuehituses ka skolastiliste kirjatööde nõuded. Nii nagu skolastikute tekstid, on ka gooti arhitektuur liigendatud ühetaolisteks jaotusteks ja alajaotusteks.
