Keskaegse Euroopa kultuur oli väga kirev ja ainsuses saab sellest rääkida vaid tinglikult. Suuri erinevusi leiab juba vara- ja hiliskeskaja mentaliteeti ning kultuurinähtusi võrreldes. Hoolimata elavast kultuurivahetusest oli ka iga piirkond tugevalt omanäoline.

Valdav osa keskaegsest kultuurist, suhtlusest ja teabevahetusest oli suuline. Varakeskajal mõistis lugeda vaid paar protsenti elanikest, kõrgkeskajal hakkas kirjaoskus aegamööda levima, hiliskeskajal võis mõnes linnas osata lugeda isegi pool elanikkonnast. Kirjutamisoskus jäi siiski haruldasemaks kui lugemisoskus.

Hõlmates üksnes väikese osa inimestest, moodustas kirjakultuur keskaegse kultuurielu kõige sidusama osa. Selle mõjul sündis omamoodi teadmiste ja kontaktide võrgustik, mis liitis ühte Euroopa eri osades tegutsenud õpetlased. Kirjakultuur oli kaua aega seotud kiriku ja vaimuliku seisusega. Kuni hiliskeskajani kuulus enamik kirjaoskajatest vaimulike ridadesse. Suur osa keskajal kirja pandud tekstidest oli ladinakeelne kiriklik ja vaimulik kirjavara.

Samuti liitis kirjakultuuri ja hariduse ühte nende tuginemine küllaltki kitsale autoriteetsete tekstide ringile. Ristiusu õpetus rajanes piiblil ja kirikuisade tekstidel. Selle kõrval mängisid eriti hariduses olulist rolli ka antiikautorid, kelle tekstid olid eeskujuks ladina keele õppimisel. Kiriku jaoks oli antiiksetest õpetlastest kõige autoriteetsem Aristoteles. Kuid keskaegsete kroonikate, pühakulugude ja teiste tekstide loojad laenasid ka paljudelt teistelt antiikautoritelt.

Keskaegne Euroopa oli mitmekeelne ja -kultuuriline. Selle eliidil aitas omavahel suhelda ja end ühtsena tunda ladina keele kasutamine lingua franca ehk ühise keelena. Ladina keel oli Lääne-Rooma impeeriumi pärandus. Riigikeelena oli sellest kujunenud Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa tähtsaim suhtluskeel. 7. sajandil kadus ladina keel elavast kasutusest ja seda oli võimalik omandada vaid koolis. Ladina keele tähtsuse tagas selle kasutamine kiriku ja liturgia keelena. Kuna haritud inimesed kattusid suures osas vaimulikkonnaga, sai ladina keelest hariduse ja kirjakultuuri keel. Ühes kristlusega levis ladina keele oskus üle Euroopa. Kuigi kõrgkeskajal võeti kirjakultuuris ja hariduses üha rohkem kasutusele rahvakeeli, siis püsis ladina keele prestiiž keskaja lõpuni. Paljudes valdkondades – hariduses, teaduses, õiguses jm – säilitas ladina keel oma juhtpositsiooni ka varauusajal.

Varakeskajal jagasid haridust peamiselt kloostrid. Peaaegu igas kloostris oli kool, kus õpetati lugemist, kirjutamist, laulmist ja ladina keelt. Need olid mõeldud vaimulike ettevalmistamiseks, kuid seal võisid õppida ka tavalised lapsed. Enamasti paiknesid kloostrid maapiirkondades, olles kaua aega kõige olulisemad hariduse ja kultuuri keskused.

12. sajandil läks hariduses juhtpositsioon kiiresti kasvavate linnade kätte, kuhu rajati üha enam koole. Linnades asusid toom- või katedraalikoolid, kus õpetati tulevasi vaimulikke. Selle kõrval rajati linnavalitsuste või ka eraalgatuste toel kirjutamis- ja lugemis- ehk grammatikakoole, milles pakutav haridus vastas ennekõike kaupmeeste ja käsitööliste vajadustele. Need olid esimesed ilmalikud õppeasutused Euroopas pärast antiikaega. See peegeldab majanduse mõju haridusele. Kiiresti arenevad linnad ja kaubandus nõudsid üha rohkem inimesi, kes oskaksid pidada arveid ja kirjavahetust. Kuigi keskaegne koolisüsteem polnud nii korrapärane kui tänapäeval, andis haridus paljudele inimestele võimaluse ühiskonnas edasi liikuda. See võimaldas alustada oma äri või teha karjääri linna teenistuses. Seega aitas koolide laiem levik omakorda kaasa linnade arengule.

Linnades sündis ka täiesti uut tüüpi haridusasutus, milleks oli ülikool. Esimestena tekkisid ülikoolid Bolognas (1088), Pariisis ja Oxfordis. Ülikooli ladinakeelne nimi – universitas – tähendab tsunfti. Keskaegne ülikool oligi loodud käsitööliste korporatsi­oonide eeskujul. See kujutas endast omamoodi õpetlaste tsunfti, mis ühendas kõiki sama linna üliõpilasi ja õppejõude. Koos ülikoolidega tekkis ka uus ühiskonnakategooria, sellesse kuulusid õpetlased ja õppejõud ehk vaimse töö tegijad.

Populaarsemates ülikoolides õppis korraga sadu üliõpilasi Euroopa eri maadest. Keskaegne ülikool jagunes nelja teaduskonda. Alusõpet anti vabade kunstide teaduskonnas. Seejärel võisid tudengid õppida edasi teoloogia-, õigus- ja meditsiiniteaduskonnas. Õppetöö toimus ladina keeles.

Ka ülikoolide õppejõudude seas olid ülekaalus vaimulikud. Nende seas paistsid eriti silma frantsisklaste ja dominiiklaste ordude liikmed. Näiteks kuulusid Pariisi ülikooli kuulsamate õppejõude hulka dominiiklane Aquino Thomas ja frantsisklane Bonaventura. Siiski muutsid ülikoolid õpetamise viise põhjalikult. Kloostrites tähendas õppimine süvenemist vanadesse tekstidesse ja see toimus üksinduses. Ülikoolides aga õpiti loengute ja dispuutide käigus. Selle muutuse taga seisis uut tüüpi kasvav ja arenev linnaühiskond, mis tõi kokku palju erinevaid inimesi ja tekitas vajaduse arvestada erinevate arvamustega.

Ülikoolide mõjuvõim ja kiire areng tugines neile jagatud privileegidele. Ülikool sai ise valida juhte ja õppejõude, korraldada oma siseelu ning anda teaduskraade. Seega ulatub tänapäevalgi oluliseks väärtuseks peetav idee ülikooli autonoomiast keskaega.