Juba 14. sajandil kujunes Itaalias uus maailmavaade, mis tõi Jumala asemel tähelepanu keskmesse inimese ja otsis eeskujusid antiigist. Antiikkultuuri taasväärtustamine on andnud sellele ajastule nimeks renessanss ehk taassünd. Kõige inimliku aussetõstmise pärast nimetatakse seda ajajärku ka humanismiks. Varauusaja algul, 16. sajandil, levisid renessansi ja humanismi ideed Itaaliast mujale Euroopasse.

Itaalia oli keskajal Euroopa üks jõukamaid ja linnastunumaid piirkondi. Põhja- ja Kesk-Itaalia aadlikud eelistasid elada linnas, nad ehitasid sinna üksteist toreduses ületavaid paleesid, et näidata nii oma jõukust ja võimu, aga ka heldust ja suuremeelsust kaunite kunstide edendamisel. Renessansiajastu tähtsaima kultuurikeskusena tõusis esile Firenze, kus 15. sajandil valitses Medicite kultuurilembene pankurisuguvõsa.

Keskaegne seisukoht, et kõik materiaalne on patune ning takistab õndsaks saamast ja et maine elu on ainult ettevalmistus igaveseks eluks pärast surma, ei olnud uutes oludes enam kuigi meelitav. Ka maine elu pidi olema nauditav. Keskajal oli pööratud tähelepanu peamiselt hingele ning keha kui patust ja kaduvat peeti teisejärguliseks, nüüd aga hakati hindama inimese keha ja hinge harmoonilist tervikut. Inimeses nähti looduse osa ja teda käsitati Jumala loomingu tippsaavutusena. Ideaaliks kujunes igakülgselt arenenud õnnelik inimene, kes saab elus hästi hakkama ja kellest on kasu teistelegi.

Humanistlikele veendumustele leiti tuge antiikkultuurist. Ka keskajal oli kirik suhtunud antiikkultuuri lugupidavalt, toetades oma õpetust antiikautorite seisukohtadega. Nüüd aga hakati antiikkultuuri kasutama pigem keskaegsete arusaamade kummutamiseks. Idealiseeriti antiikinimeste ilmalikku ellusuhtumist ja nautivat elulaadi. Eeskuju võeti ka antiikkunstist. Erinevalt Kreeka ja Rooma kunstist olid keskaja kunstnikud alasti inimkeha kujutamist sajandeid vältinud. Nüüd püüti antiikkunstnike eeskujul kujutada inimest võimalikult loomutruult, kuid samas ka kaunilt ja täiuslikult. Antiikmõjud pääsesid maksvusele ka arhitektuuris, kus eeskujuks võeti Kreeka sambad ja Rooma kuppelehitised.

Uute ideede levikule Euroopas aitas oluliselt kaasa trükikunsti kasutuselevõtt. Hiinas olid paberi valmistamine ja puutahvlitele graveeritud tekstide ning piltide trükkimine alanud juba sajandeid varem. 12. sajandil õpiti paberit valmistama ka moslemite võimule allunud Hispaanias. Murrang saabus 1440. aastatel, mil saksa trükkal Johannes Gutenberg (1397–1468) leiutas üksikutest kirjamärkidest lehekülje ladumise viisi. Nüüd ei tulnud iga lehekülge enam eraldi graveerida, nagu seda tegid hiinlased, vaid samadest tähtedest võis laduda juba järgmised leheküljed. Gutenberg trükkis paavsti dokumente ja piibli (1454). 15. sajandi teisel poolel levis trükikunst Euroopas kiiresti. Käsitsi kirjutatud raamatutega võrreldes olid trükitud raamatud odavamad, neid võis toota palju ja suhteliselt kiiresti, mistõttu suurenes inimeste hulk, kes endale raamatuid hankida said.

Kõige vahetumalt avardasid eurooplaste maailmapilti suured maadeavastused. Varauusaja maadeavastusi võib vaadelda kui suurt eksituste jada. Selleaegsetele maadeuurijatele ja meresõitjatele ei olnud avastused omaette eesmärk. Eurooplastele oli oluline leida araablastest ja türklastest sõltumatu alternatiivne meretee Indiasse ja Kagu-Aasiasse, kust toodi Euroopasse vürtse, siidi ja kalliskive. Selleks, et Indiasse on võimalik ka läände purjetades jõuda, piisas teadmisest, et maakera on ümmargune. Et lähtuti 2. sajandil tegutsenud kreeka astronoomi, matemaatiku ja kartograafi Klaudios Ptolemaiose arvutustest, mille järgi maakera ümbermõõt oli 28 000 kilomeetrit (tegeliku 40 000 asemel), andis see julgust otsida mereteed Indiasse mitte ainult ida poolt, s.o ümber Aafrika mandri, vaid ka läänest. Ammugi ei osatud aimata Euroopa ja Aasia vahele jääva Ameerika olemasolu. Tollased mõõteriistad, nagu näiteks astrolaab, võimaldasid üsna täpselt määrata geograafilisi laiuskraade, ent mitte veel pikkuskraade. Viimaste väljaarvestamine nõudnuks väga täpset ajamõõtmist, milleks tollane tehnika, eriti meresõidu tingimustes, polnud veel suuteline.

Aastatel 1487–1488 purjetas Portugali meresõitja Bartolomeu Diaz esimese eurooplasena ümber Aafrika lõunatipu, Hea Lootuse neeme, mille Diaz nimetas Tormide neemeks.

Portugallaste edestamiseks asus Hispaania kuningakoda toetama ideed üritada jõuda Indiasse lääne poole sõites. Selle pakkus välja Itaaliast pärit meresõitja Christoph Kolumbus. 12. oktoobril 1492 randus Kolumbus arvatavasti Guanahani saarel (Kolumbus nimetas selle San Salvadoriks) Bahama saarestikus, arvates ise, et on jõudnudki Indiasse. Ehkki viikingid leidsid meretee Ameerikasse juba pool aastatuhandet varem, loodi Kolumbuse retkede tulemusel Ameerika ja Euroopa vahel püsivad kontaktid.

Meretee Euroopast Indiasse avastas Portugali meresõitja Vasco da Gama, kes jätkas teekonda Hea Lootuse neemelt piki Aafrika idarannikut ja jõudis 1498. aastal araablasest lootsi abiga Calicuti sadamasse India edelarannikul. See retk oli maailma kaubanduses pöördeline ning pani Euroopa ja India vahelisel mereteel aluse Portugali ligi sada aastat kestnud ülevõimule.

Hispaanlased said nüüd aru, et nad pole siiski Indiasse jõudnud ning asusid otsima võimalust jõuda sinna ümber Ameerika purjetades. See sai teoks Fernão de Magalhãesi juhitud esimese ümbermaailmareisiga aastatel 1519–1522. Ehkki retke alustanud 265 meremehest ja viiest laevast jõudsid Hispaaniasse tagasi vaid 18 meest ja üks laev ning Magalhães ise hukkus Filipiinidel kokkupõrkes pärismaalastega, on selle olulisust võimatu üle hinnata. Lisaks arvukate uute geograafiliste objektide ja meresõiduvõimaluste avastamisele tõestas ekspeditsioon lõplikult Maa kerakujulisuse ja ühtse maailmamere olemasolu.

Varauusaja alguseks oli eurooplastele tuntud umbes viiendik maakera pindalast, varauusaja lõpuks juba neli viiendikku. On tähelepanuväärne, et 18. sajandi lõpuks tundsid eurooplased juba 90% maailmamerest, maismaast aga vaid 60%.