Teadus on parim tee selleks, et teha inimese hing kangelaslikuks.
Giordano Bruno (1548–1600)
Uusaja mõiste
Uusaja mõiste võttis kasutusele Halle ülikooli professor Christoph Cellarius (1638–1707), kes jagas ajaloo vana-, kesk- ja uusajaks. Cellarius pidas kesk- ja uusaja piiriks Konstantinoopoli langemist 1453. aastal. Hiljem on uusaja alguseks peetud ka Kolumbuse jõudmist Ameerikasse 1492, Itaalia sõdade algust 1494, reformatsiooni vallandumist 1517 jm. Nüüdseks on jõutud üksmeelele pidada kesk- ja uusaja tinglikuks piiriks 15.–16. sajandi vahetust. Uusaja kolme esimest sajandit (1500–1800) nimetatakse ka varauusajaks.
Varauusaega võib vaadelda kui eelmodernsest ühiskonnast modernsesse ühiskonda ülemineku ajajärku, kus keskaegsed traditsioonid põimusid uusaegsete uuendustega. Keskaegsete struktuuride kõrval said alguse uued protsessid: ühiskonna ja riigi sekulariseerumine, rahvusriikide ja turumajanduse algete kujunemine, kolonialism jpm. Euroopa varauusaega võib vaadelda üldise arengumudelina teel agraarühiskonnast industriaalühiskonda.
See peegeldab 1500. aastal saabuma pidanud maailmalõpu meeleolusid ning kahe pooluse – hea ja kurja, valguse ja pimeduse, mõistuse ja tumedate jõudude – võitlust. Sarja tuntuim töö „Neli ratsanikku”, millel kujutatud sümboliseerivad Katku, Sõda, Nälga ja Surma, kuulutab ette hukku ja hävingut. Selle kesksed tegelased vaatavad kõik kaugusse, pööramata tähelepanu hobuste kapjade alla jäävatele inimestele. Parempoolseim, Katk, kannab idamaist rõivastust, tuttmütsi ja sküüdi vibu ning kehastab Euroopa nuhtlust ehk pärslaste, hunnide ja mongolite sissetungi. Ühtlasi viitab ta sageli just rahvarohketest Idamaadest Euroopasse jõudnud katkule.
Sellel umbes 1530. aastast pärineval puugravüüril on Maad kujutatud sfäärina. Inimene üritab heita pilku taevavõlvi taha, kus salapärased rattad panevad taevakehad liikuma.
Alates spiraalvedru leiutamisest 16. sajandi algul hakati valmistama kaasaskantavaid kelli, mis igal jõukamal kodanikul taskus võis olla. See võimaldas aega täpsemalt määrata ning mõjutas aja kulgemise tajumist.
Euroopa esiletõus
Euroopa roll maailmas pole kunagi olnud nii määrav kui varauusajal. Seda tunnetati juba kaasajal. 1605. aastal kirjutas itaalia filosoof ja kirjanik Tommaso Campanella, et nii nagu Päike liigub idast läände, on kandunud ka inimühiskonna keskpunkt idast lääne suunas: alustades assüürlastest ja pärslastest, liikudes edasi kreeklaste ja roomlasteni, on see jõudnud nüüd hispaanlasteni. Kuigi varauusaja alguses jäi Euroopa elanike arv alla Hiina ja India rahvaarvule, andis Euroopa kultuuriline mitmekesisus ja avatus, majandustegevuse vabadus ja eraomanduse kaitstus, samuti kõigi arenguks vajalike loodusressursside olemasolu Õhtumaale eelised, mis teistel tsivilisatsioonidel puudusid. Seetõttu toimusid maadeavastused ning Ameerikas, Aafrikas ja Aasias koloniaalvõimu kehtestamine just Euroopast lähtuvalt.
Sellel on esimest korda kasutatud kohanime Ameerika ning kujutatud Ameerikat Aasiast eraldatuna.
Euroopa regionaalne jaotus varauusajal
Euroopa sisemises jaotuses ei eristatud varauusaja alguses mitte niivõrd läänt ja ida, kui just põhja ja lõunat. Rooma impeeriumi kunagine põhjapiir eraldas nn vana tsivilisatsiooni põhjapoolsest barbaarsusest. Taoline mõtteviis hakkas muutuma alles 18. sajandil. Valgustusajastust alates eristati Euroopas Läänt ja Ida: Läänes nähti Euroopa tsivilisatsiooni hälli, Ida-Euroopat peeti aga väiksema asustustiheduse, madalama linnastumise, liiklemisolude kehvuse ja maakasutuse väiksema intensiivsuse tõttu nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt vähem arenenuks.
Juba varauusajal hakati kõnelema ühistest euroopalikest väärtustest ning kutsuti Euroopa rahvaid ühinema nende kaitseks. Eriti hoogustusid niisugused üleskutsed 16. sajandi esimesel ning 17. sajandi teisel poolel, kui elavnes Türgi ekspansioon. Mentaalses mõttes määratleti Euroopat ehk Õhtumaad roomakatoliku usu ja sellest eraldunud protestantlike aladega, vastandades sellele Hommikumaad ehk kreekakatoliku usuga alasid, mis varauusaja alguses olid valdavalt läinud Moskva suurvürstiriigi ning islamiusulise Türgi kontrolli alla. Mõlemad riigid olid eurooplaste arusaama kohaselt despootlikud ja euroopalike tavade järgi võõrad.
Euroopa tähendus
„Euroopa“ on suhteliselt uus mõiste. 14.–18. sajandini kestvas keerulises vaimses protsessis vahetas see järk-järgult välja varasema „ristiusumaade“ mõiste. Otsustavasse perioodi aga jõuti 1700. aastale eelnenud ja järgnenud kümnenditel pärast põlvkondadepikkust usukonflikti. Selles valgustusaja varases faasis oli piinlik tuletada lahkuläinud rahvusriikidele meelde nende ühist kristlikku identiteeti ja mõiste „Euroopa“ vastas vajadusele neutraalsema nimetuse järele. ...
Voltaire kirjutas 1751. aastal Euroopast kui „mingist suurest vabariigist, mis jaguneb mitmeks riigiks, millest mõned on monarhistlikud ja mõned segavõimuga ... kuid kõik peavad üksteisega sidet. Neil kõigil on üks ja sama religioosne alus, kuigi nad jagunevad erinevatesse konfessioonidesse. Neil kõigil on samad põhimõtted ühiskondlikest seadustest ja poliitikast, mida maailma teistes osades ei tunta.“
Kakskümmend aastat hiljem kuulutas Rousseau: „Ei ole enam prantslasi, sakslasi ja hispaanlasi ega isegi inglasi, vaid ainult eurooplased.“ Ühe hinnangu kohaselt toimus lõplik arusaamine Euroopa ideest 1796. aastal, kui Edmund Burke kirjutas: „Ükski eurooplane ei saa olla üheski Euroopa osas päris pagulane.“ Siiski on Euroopa geograafilised, kultuurilised ja poliitilised parameetrid jäänud alati vaidlusaluseks. 1794. aastal, kui William Blake avaldas oma kõige mõistetamatu poeemi pealkirjaga „Euroopa. Ettekuulutus, illustreeris ta seda pildiga Kõigevägevamast, kes kummardub taevast ja hoiab käes kaheharulist mõõteriista.
Norman Davies. Euroopa ajalugu. Tallinn, 2014.Rahvusriikide kujunemise algus
Lääne- ja Põhja-Euroopas kujunesid juba uusaja alguses välja tänini püsinud rahvusriigid: Hispaania, Portugal, Prantsusmaa, Inglismaa, Taani ja Rootsi.
16. sajandi Euroopa võimsaim riik oli Hispaania. Veel 15. sajandi lõpul oli Pürenee poolsaarel neli suuremat erineva kultuuriga riiki: Portugal, Kastiilia, Aragón ja Granada. Just Kastiilia ja Aragóni liitumisest sai alguse Hispaania riik. Selle kõrval säilitas iseseisvuse Portugal, kuigi aastatel 1580–1640 oli seegi Hispaania koosseisus. Ka kuulusid Hispaania kuningatele juba keskajal Aragóni võimu all olnud Lõuna-Itaalia ja Sitsiilia.
Prantsusmaa poliitiline ühendamine oli 16. sajandi alguseks lõpule jõudnud ning kehtestatud tugev kuningavõim. Generaalstaadid käisid vormiliselt küll veel 1614. aastani koos, kuid kuningavõimu nad enam oluliselt ei piiranud.
Inglismaa astus uusaega pärast Rooside sõda (1455–1485) võimule tulnud Tudorite dünastia valitsuse all. Briti saartel säilitas 18. sajandini riikliku iseseisvuse ka Šotimaa, olles küll 1603. aastast Inglismaaga personaalunioonis.
Skandinaavia riike ühendanud Kalmari unioon, kus juhtiv roll kuulus Taanile, lagunes uusaja algul. Norra jäi 19. sajandi alguseni Taani, Soome aga iseseisvunud Rootsi võimu alla.
Uusaja riik
Uusaegse riigi tekkimine tõi kaasa nihke Euroopa geopoliitikas ning domineerima hakkasid riigid, mis olid kõige kohanemisvõimelisemad, kuid mida see tähendas rahvale? Kõige märgatavamaks tulemuseks oli keskaegse linna allakäik ning riigi pealinna ja seal asuva õukonna tähtsuse tõus. Vajadus püsiva armee järele, mis suudaks riigi territooriumil korda hoida, muutis otsustavalt linna ja maa vahelisi suhteid. Hiliskeskaegsete gildide rikkus ja võim oli toonud Euroopa linnarahvale suure sissetuleku ja kõrged hinnad. Tööstus paiknes linnades, sest seal leidus oskustöölisi ja kaupade turgu, ning maapiirkonnad jäid seetõttu raskesse olukorda. Ent kontroll riigi territooriumi üle tähendas seda, et sellised tööstusharud nagu tekstiilitööstus ja põllumajandussaaduste töötlemine võisid ümber asuda maale, kus olid palju madalamad palgad ja rendihinnad. Selle asemel, et tegeleda ise tootmisega, investeerisid linnaelanikud nüüd maal paiknevasse tööstusesse. Linnad olid elanud tollimaksudest (eriti tulutoovad olid jõetollid), kuid paljud neist kaotati nüüd rahvusliku majanduse efektiivsuse huvides. ...
Keskaegne linnadest ja küladest koosnev kogukondlik maailm säilis vormiliselt, kuid sõjalise ja poliitilise võimu koondumine pealinna oli selle sisu tunduvalt muutnud. Võim, rikkus ja staatus käisid käsikäes ning seetõttu koondusid aadlikud, kaupmehed ja sotsiaalselt aktiivsed tegelased regionaalsetest keskustest õukonda. Madrid, Viin, Pariis ja London ületasid rikkuselt oma provintslikke rivaale viie- kuni kümnekordselt, sest kuningriigi rikkused koondusid võimu asukohta.
Hiliskeskaja maailmas oli raha võim põimunud klannide ja perekondade võimuga.
... Ei oldud enam linnakodanik või külaelanik, vaid kuninga alam. Selle muutuse kinnistumine võttis sajandeid, kuid kõigi institutsioonide – kiriku, gildi, linna, kohaliku rahvakaitseväe ja maakonna – võim integreeriti aegamööda rahvusriiki.
Roger Osborne. Tsivilisatsioon. Läänemaailma uus ajalugu. Tallinn, 2008.- Norra
- Soome
- Šotimaa
- Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia
- Taani
- Rootsi
- Inglismaa
- Hispaania
Saksa Rahvuse Püha Rooma riik
Kesk-Euroopa – tänapäeva Saksamaa ja Itaalia alad – jäid varauusaja lõpuni poliitiliselt killustatuks. Suuremat osa Kesk-Euroopast hõlmas Saksa Rahvuse Püha Rooma riik, mis oli tegelikult mitmesaja ilmaliku ja vaimuliku väikeriigi ühendus. Kuigi vormiliselt peeti selle keisrit endiselt Euroopa kõrgeimaks ilmalikuks valitsejaks, oli tal vaid sümboolne roll. Keisri valisid seitse kuurvürsti, kes esindasid Saksamaa kõige mõjukamaid vürstiriike ja piiskopkondi. Kuigi keisritrooni nõudles teisigi suguvõsasid, jäi see kogu uusajaks Habsburgide dünastia kätte.
Vormiliselt kuulus keisririigi koosseisu ka Šveits, mis kujutas endast linnade ja omavalitsuslike maapiirkondade (kantonite) konföderatsiooni, kuid oli tegelikult iseseisev.
Maalil kujutatakse Habsburgide dünastia erinevate harude vappe.
- Saksamaa oli tugeva keskvõimuga liitriik, mis koosnes mitmesajast sõltuvast riigist.
- Saksamaa koosnes mitmesajast iseseisvast riigist. Keisri võim oli sümboolne ja piirdus vaid Habsburgide pärusvaldustega.
Karl V
Karl V (1500–1558) oli 37 aastat Habsburgide valduste valitseja. Juba kuueaastaselt päris ta isalt Burgundia hertsogi valdused, 1516 emapoolsetelt vanavanematelt Isabel I‑lt ja Fernando II‑lt Aragóni ja Kastiilia ning Napoli kuningriigi, 1519 vanaisalt, Saksa-Rooma keisrilt Maximilian I‑lt Habsburgide valdused. Ta valiti 1519. aastal Saksa kuningaks ja kuulutati järgmisel aastal Saksa-Rooma valitud keisriks. Karl V valitsusajal laienesid oluliselt Hispaania koloniaalvaldused, mistõttu tagantjärele on hakatud õigusega väitma, et tema riigis ei loojunud päike iialgi. Karli moto oli „Plus ultra”. Ta lähtus kristliku universaalmonarhia ideest, mille järgi pidanuks keiser olema Euroopa kõrgeim ilmalik valitseja. Selle nimel võitles ta Prantsusmaa ja Türgiga ning suutis muuta paavsti oma sõltlaseks. Karli välispoliitiliste ambitsioonide elluviimisel sai oluliseks takistuseks Saksamaal 1517. aastal alanud luterlik reformatsioon ja 1540. aastail toimunud kodusõda.
Erandlik oli Karl ka selle poolest, et ta loobus valitsemisest vabatahtlikult: 1554–1555 andis ta Madalmaades, Itaalias ja Hispaanias võimu oma pojale Felipe II‑le, 1556 Saksa-Rooma riigis vend Ferdinand I‑le. See tähendas Karli maailmariigi lagunemist ning dünastia Austria ja Hispaania haru teket.
- Austra
- Madalmaad
- Šveits
- Böömimaa
- Määrimaa
- Burgundia
- Hispaania
- Itaalia
- Prantsusmaa
- Saksa-Rooma riik
- Poola
- Portugal
Ida-Euroopa poliitiline kaart
Ida-Euroopas domineerisid paljurahvuselised suurriigid. Neist tugevaim oli varauusaja alguses Poola, mis hõlmas ka Valgevenet ning suurt osa Ukrainast. Poolas koondusid aristokraatia ja alamaadel ühiselt tugeva kuningavõimu vastu ning see tagas neile Euroopas ainulaadsed aadlivabadused ja -privileegid. Kõrgem võim riigis kuulus seimile, mille igal saadikul oli mistahes seaduseelnõu suhtes vetoõigus. Kõik kuninga korraldused vajasid seimi heakskiitu. Tegelikult oli Poola vabariik.
Vene riik kujunes kunagise Kiievi riigi äärealal tekkinud Moskva vürstiriigi ümber. Alistanud teised Vene vürstiriigid, sai Moskvast Poola kõrval Ida-Euroopa arvestatavam jõud. Ivan IV Julm (valitses 1533–1584) vallutas tatarlaste riigid ja võttis endale tsaari tiitli.
Kagu-Euroopa jäi kogu varauusajaks Türgi võimu alla. Ungari idapoolsetest aladest moodustati Transilvaania vürstiriik. Vasallvürstiriikide staatusesse jäid ka rumeenlastega asustatud Valahhia ja Moldova. Ülejäänud Kagu-Euroopa allutati vahetult Türgi keskvõimule.
Venemaa kui kolmas Rooma
1492. aastal nimetas Moskva metropoliit Zossima suurvürst Ivan III uueks keiser Constantinuseks ja Moskva uueks Konstantinoopoliks. Täpsemalt sõnastas selle nn Kolmanda Rooma teooria Pihkva lähedal asunud Jeleazari kloostri ülem Filofei (u 1450–1525) kirjas suurvürst Vassili III‑le (valitses 1505–1533): „Vana-Rooma kirik langes ketserluse tõttu. Teise Rooma, Konstantinoopoli väravad kisti maha uskmatute türklaste poolt. Aga Moskva kirik, uue Rooma kirik, särab heledamalt kui päike kogu maailmas. Sina oled kogu ristirahva valitseja, sina pead hoidma ohje aukartuses Jumala vastu. Karda teda, kes need sinu kätte usaldas. Kaks Roomat on langenud, aga kolmas seisab kindlalt. Neljandat ei tule. Sinu kristlikku kuningriiki ei anta teise kätte.”
Moskva valitsejad leidsid Kolmanda Rooma idees Vene alade ühendamise ja hilisemate vallutussõdade ideoloogilise põhjenduse. See ühtaegu Venemaad ülistav, kuid samas ka hoiatav ennustus andis õigeusule vene ühiskonnas erilise koha, nõudis usupuhtuse järgimist ning piiras tolerantsust.
Küsimused
- Võrdle Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopa riikide arengut varauusajal. Mida sarnast ja mida erinevat märkad?
