Siin ma seisan ja teisiti ma ei või.
Martin Luther Wormsi riigipäeval 1521. aastal
Reformatsiooni eeldused ja põhjused
Valitsevast õpetusest lahknevaid usuvoole oli kirikus juba selle kujunemisest peale. Kiriku kaugenemine algkristluse põhimõtetest tekitas vastuseisu ning ikka nõudis keegi Kristuse algse õpetuse juurde naasmist. Selles tähenduses ei olnud ka reformatsioon ehk usupuhastusliikumine mingi erand. Küll aga osutus tavatuks reformatsiooni ulatus: pärast 1054. aasta kirikulõhet oli reformatsioon suurim murrang kristluse ajaloos.
Eeldused reformatsiooniks kujunesid keskaja lõpul. Lääne-Euroopa riikide valitsejad püüdsid vabaneda paavstivõimu kontrolli alt. Pahameelt suurendas katoliku kiriku kõlbeline allakäik. Suurim rahulolematus katoliku kiriku vastu vallandus Saksamaal, kus poliitilise killunemise tõttu oli paavstivõimul suhteliselt vaba voli. Prantsusmaal, Hispaanias ja Inglismaal olid paavstid sunnitud aga tugevnevale kuningavõimule mööndusi tegema.
Martin Luther ja tema õpetus
Reformatsiooni algataja oli Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor Martin Luther (1483–1546), kelle tähelepanu koondus piibli tekstidele, mis keskendusid inimese ja Jumala suhtele. Üha enam süvenes temas arusaam, et õndsaks pole võimalik saada tänu tahtepingutusele ja headele tegudele, vaid ainult Jumala armust ja usu kaudu. Täiesti vastuvõetamatu oli Lutherile patukustutuskirjade – indulgentside – müük. Pärimuse kohaselt naelutas ta 31. oktoobril 1517 Wittenbergi lossikiriku uksele 95 oma vaateid seletavat teesi ning seda sündmust peetakse reformatsiooni alguseks.
Luther leidis, et usulise tõe ainus allikas on piibel. Ristiusu õpetus tuli puhastada sinna sajandite jooksul ladestunud täiendustest ja tõlgendustest. Siit tuleneb reformatsiooni teine nimetus – usupuhastus. Luther kutsus üles ka kirikuorganisatsiooni reformima. Tema meelest oli kogudusel õigus endale ise hingekarjane valida. Pühakirjale tuginedes tunnistas Luther senisest seitsmest sakramendist vaid kahte, ristimist ja armulauda.
Katkend Martin Lutheri läkitusest „Saksa rahva kristlikule aadlile, 1520
On välja mõeldud, et paavsti, piiskoppe, preestreid ja kloostrirahvast tuleb nimetada vaimulikuks seisuseks – vürste, isandaid, käsitöölisi ja põllumehi aga ilmalikuks –, mis on küll üks silmakirjalik leiutis. Igatahes ei tohiks keegi ennast sellest heidutada lasta, ja nimelt põhjusel: tegelikult on kõik kristlased vaimulikust seisusest ja nende vahel pole mingit erinevust kui üksnes ameti poolest – nii nagu Paulus ütleb, et me kõik oleme üks ihu, ja siiski on igal liikmel oma ülesanne, millega ta teisi teenib. ... Ja nad ei suuda ka ainsatki Pühakirja sõna ette näidata, mis tõestaks, et üksipäinis paavst on see, kes tohib Pühakirja tõlgendada või selle tõlgendust heaks kiita. Selle meelevalla on nad endale ise võtnud! ... Kuhu jäävad Pauluse sõnad: „Kuid vaimne inimene mõistab kõike, ent teda ennast ei suuda mõista keegi” ja „Meil on sellesama usu vaim”. Miks ei peaks me siis vähemalt niisama hästi kui üks uskmatu paavst tundma seda, mis on usus tasane ja mis künklik? Nende ja paljude teiste kirjakohtade toel peame olema vaprad ja vabad ega tohi lasta vabaduse Vaimu kohutada paavstide väljamõeldistega, vaid meil tuleb kõige osas, mida nad teevad või tegemata jätavad, otsustada oma uskliku arusaamise järgi Pühakirjast, ja sundida neidki õigemat arusaamist järgima – mitte nende eneste oma. ... Seepärast on iga kristlase kohuseks oma usust aru saada ja selle eest võidelda ning kõiki eksitusi hukka mõista.
Martin Luther. Valitud tööd. Tartu, 2012.Indulgentsid
11. sajandil võeti katoliku kirikus kasutusele indulgentsid ehk patukustutuskirjad, mille soetamine tähendas täielikult või osaliselt mingi patu eest määratud karistuse kustutamist. Indulgentsi võimalikkust põhjendati sellega, et kirikul on kasutada Jeesuse Kristuse ja pühakute tehtud heade tegude n-ö ülejääk. Sellega on võimalik lühendada andeksantud patu eest ette nähtud ajalist karistust, mis tuleks kanda maa peal või puhastustules. Patukustutust ei saadud siiski pelgalt indulgentsi ostes – selleks oli vaja ka kahetsust. 12.–16. sajandil sai kirik indulgentside müügist suurt tulu, näiteks rahastati sellest Rooma Peetri kiriku ehitamist. Indulgentside müügi keelustas 1562. aastal Trento kirikukogu, ent nende jagamine on katoliku kiriku õpetuse osa tänini.
Indulgentside müügi ja väärkasutuse vastu alustas protesti Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor Martin Luther. Tema 95 teesi olid suunatud eeskätt indulgentside vastu, et sel teemal avalikult väidelda. Teadaolevalt indulgentside üle dispuuti siiski ei toimunud, ometi levisid teesid saksa keelde tõlgituna ja trükituna rahva hulgas kiiresti ja leidsid elavat vastukaja, mis Lutherile endale oli ilmselt suureks üllatuseks.
- jah
- ei
Luterliku reformatsiooni võidukäik Saksamaal
Paavst Leo X suhtus Lutheri tegevusse esialgu üsna ükskõikselt, pidades seda munkade omavaheliseks jagelemiseks. Kui ta viimaks andis välja bulla Lutheri tegevuse tõkestamiseks, oli juba hilja. Rahva toetust tunnetav Luther põletas paavsti bulla 1520. aastal avalikult.
1521. aastal kutsus keiser Lutheri Wormsi riigipäevale, lootes, et ta oma õpetusest avalikult lahti ütleb. Deklareerides: „Siin ma seisan ja teisiti ma ei või“, jäi Luther oma seisukohtadele kindlaks. Reformatsioon oli omandanud juba sellise mõju ja ulatuse, et seda maha suruda polnud võimalik.
Aladel, kus reformatsioon võitis, läks võim kiriku ja tema varade üle kohalikele vürstidele või linnadele. Kloostrid suleti, vaimulikud said õiguse abielluda. Ka Luther ise abiellus endise nunnaga.
Et koguduse tähelepanu oleks koondunud jutlusele ja palvetele, eemaldati kirikuist liigsed kaunistused ja pühapildid, mis mitmel pool avaldus pildirüüsteliikumisena. Ladinakeelne jumalateenistus asendati rahvakeelsega. Kesksele kohale tõusid jutlus ning kirikulaul, mis aitas kaasata kogudust jumalateenistusse.
Friedrich III (1463–1525) oli tuntud kunstide ja hariduse soosijana, 1502. aastal asutas ta Wittenbergi ülikooli, kus just Luther õpetas. Enim on Friedrich kogunud tuntust Lutheri soosija ja kaitsjana, ehkki ta reformaatori õpetust ametlikult ei toetanud. Pärast seda, kui Luther oli 1521. aastal riigivande alla pandud ja lindpriiks kuulutatud, varjas Friedrich teda Wartburgi lossis.
Saksakeelne piibel
1522. aastal ilmus saksa keeles Martin Lutheri tõlgituna Uus Testament ja 1534 Vana Testament, mis võimaldas kirjaoskajatel sakslastel pühakirja ise lugeda.
Räägiks parem natuke Lutheri heitlustest Piibli tõlkimisel saksa keelde – sakslastele saksakeelse Piibli andmisel – kogu Piibli, kogu tohutult mahuka Piibli tõlkimisel: „Biblia, see tähendab terve pühakiri” saksa keeles?
Tõepoolest heitlused. Kõigepealt tõrksa keelega, õigemini kahe keelega, mille lahknevused ta pidi endas kooskõlla viima ja ühte sulatama – kaks praakmetalli, millest ta pidi tegema ühe tugeva, plastilise, hästikarastatud metalli. Ühelt poolt lihtrahva jõuline, räme ja rohmakas keel, mis oli küll argine ja raskepärane, ent ülevoolavalt piltlik ja rammus. Teiselt poolt külm, kunstlik ja peenutsev administratiivkeel, mida Saksi ametnikud olid kasutanud alates 14. sajandist. Viia need kaks keelepruuki kokku, leida õige sõna, lihtne ja loomulik ütlemisviis, tõeliselt saksapärane ütlemisviis, mis võimaldaks lihtsal sakslasel Kristuse sõnale ligi pääseda ja seda mõista nii, nagu laps saab aru ja mõistab oma ema sõna ... teejuhiks üksnes omaenda vaist, omaenda taju sellest, mis on ja mis ei ole saksapärane; otsida ja leida; heidelda, ja võita – tõepoolest, sama hästi võiks püüda mägesid liigutada.
Keele- ja stiiliheitlused küll, aga mitte ainult, vaid veel teisedki vähemalt sama rängad heitlused: Lutheri heitlused tekstiga, mida mitte kunagi pole peetud just lihtsaks ja kergestimõistetavaks. Pidev maadlemine kõigi nende raskuste ja hämarate kohtadega, mis heidutavad ka kõige suuremaid õpetlasi. ...
Jah, Lutheri stiil on võrratu uurimisobjekt!
Lucien Febvre. Martin Luther. Üks inimsaatus. Tallinn, 2003.Augsburgi usurahu
Paljud Saksa vürstid asusid reformatsiooni poolele eesmärgiga oma poliitilist võimu suurendada ning kiriku maade ja varade arvel rikastuda. Reformatsioon lõhestas Saksamaa kahte enam-vähem võrdsesse leeri. Reformatsioon võitis ennekõike Põhja- ja Ida-Saksamaal, Lääne- ja Lõuna-Saksamaa jäid valdavalt katoliiklikuks. Keisril polnud reformatsiooni mahasurumiseks aega ega jõudu. Tal tuli samal ajal võidelda Itaalia sõdades Prantsuse kuningaga ja idas pealetungivate türklastega.
Usuteemadel arutleti riigipäevadel ning 1526. aastal Speyeris õnnestus Lutheri pooldajail lisada riigipäeva deklaratsiooni klausel vürsti usuvabadusest, mis tähendas, et samasse usku loeti kuuluvaks ka tema alluvad. Sellega kehtestati printsiip, mis hiljem sõnastati kui „Kelle võim, selle usk”. Kui 1529, teisel Speyeri riigipäeval, üritasid keisrimeelsed seda otsust tühistada ning kirikureforme ja Lutheri vaateid keelustada, avaldasid vähemuses olnud Lutheri pooldajad protesti, misjärel neid hakati kutsuma protestantideks.
Kui oli näha, et Karl V kavatseb luterluse jõuga välja juurida, sõlmisid protestantlikud vürstid ja osa riigilinnu relvastatud Schmalkaldeni liidu. Liidu ja keisri vahelises sõjas (1546–1547) õnnestus viimasel küll protestandid purustada, ent uus usk oli juba sedavõrd levinud, et selle poolehoidjatega tuli paratamatult arvestada. 1555. aastal kehtestati Augsburgi usurahu, mis kordas usuvabaduse suhtes Speyeri riigipäeva otsuseid. Pärast Augsburgi usurahu oli Saksamaa veelgi lõhestatum kui varem. Eeskätt protestantide ja katoliiklaste vastuolud ja poliitilise ülevõimu taotlused viisid ka Kolmekümneaastase sõjani (1618–1648).
Philipp Melanchthon (1497–1560) süstematiseeris luterliku õpetuse põhimõtted, koostas kreeka ja ladina keele grammatikaid ning osales paljude protestantlike ülikoolide ja gümnaasiumide asutamises.
Augsburgi usutunnistus
1530. aastal esitasid protestandid Augsburgi riigipäeval keiser Karl V-le Lutheri lähima kaastöölise Philipp Melanchthoni eestvõttel koostatud 28 punktist koosneva luterlike usutõdede kokkuvõtte. See on tuntud Augsburgi usutunnistusena ja kuulub luteri usu tähtsamate alusdokumentide hulka. Et usutunnistuse esitajad ei soovinud katoliku kirikut lõhestada, rõhutati selles eeskätt luterlike õpetuste ja katoliikluse sarnasust:
„See on päris täpne kokkuvõte meie õpetuse sisust. Sellest nähtub, et seal pole midagi, mis oleks vastuolus Püha Piibli või katoliku kiriku või Rooma kirikuga, kuivõrd kiriku õpetus on nähtav isade kirjutistes. Kuna asi on nii, siis need, kes peavad meid ketseriteks, mõistavad meid ebaõiglaselt hukka. Kogu erimeelsus tuleneb vaid mõnest üksikust väärkäsitusest, mis ilma kindla põhjenduseta on suutnud kirikuis kanda kinnitada.”
Järgmise kümnekonna aasta jooksul tegid luterlased Augsburgi usutunnistusse täiendusi ja parandusi, 1540. aastal esitas Melanchthon enne katoliiklastega peetavat usudispuuti sellest lõpliku versiooni.
- Põhja- ja Lääne-Saksamaa olid valdavalt protestantlikud.
- Lõuna- ja Lääne-Saksamaa olid valdavalt katoliiklikud.
- Schmalkaldeni liidu sõlmisid omavahel protestantlikud vürstid.
- Katoliiklane Karl V võitis sõjas Schmalkaldeni liitu.
- Lutheri pooldajaid hakati kutsuma protestantideks.
- Augsburgi usurahu kinnitas printsiipi „Kelle võim, selle usk.
- Saksamaa oli pärast Augsburgi usurahu ühtsem.
Vastureformatsioon
Võitlemaks reformatsiooniga, vallandas katoliku kirik vastureformatsiooni, milles võib eristada kaht suunda. Esimene neist oli katoliku kiriku otsene vastutegevus. See seostus inkvisitsiooni tugevdamisega, mis seadis eesmärgiks protestantismi kui väärõpetuse väljajuurimise ning teisitimõtlejate hävitamise. Teine suund oli katoliku kiriku sisene uuendusliikumine, et taastada kiriku kõikumalöönud ühtsus, milles oli oluline roll 1540. aastal loodud jesuiitide ordul. Lisaks kolmele mungatõotusele (elada vaesuses, vallalisena ja sõnakuulmises) võtsid jesuiidid veel neljandagi kohustuse, tõotades täielikult kuuletuda paavstile. Pihiisade, nõunike ja troonipärijate kasvatajatena jõudsid jesuiidid mitmesse Euroopa kuningakotta.
Katoliku kiriku organisatsioonilisele tugevnemisele aitas oluliselt kaasa Trento kirikukogu (1545–1563, vaheaegadega). Kokku tulnud kirikuladvik oli vastu kiriku detsentraliseerimisele ning kinnitas veel kord paavsti ilmeksimatuse põhimõtet. Selgemat eristumist protestantismist taotleti ka sellega, et piibli tõlgendamise ainuõigus jäeti kirikule ning et piibli kõrval tuleb jätkuvalt väärtustada kiriku õpetustraditsiooni. Kirikukogu otsused tugevdasid ordu- ja kloostridistsipliini ning korrastasid vaimulike ettevalmistamist. Paavst Gregorius XIII (valitses 1572–1585) eestvõttel tehti 1582. aastal kalendrireform, millega pandi aluse suuremas osas maailmas tänapäevani kehtivale Gregoriuse kalendrile.
- Katoliku kiriku juhtimist detsentraliseeriti.
- Kinnitati paavsti ilmeksimatust.
- Tugevdati ordu- ja kloostridistsipliini.
- Piibli tõlgendamise ainuõigus jäeti kirikule.
- Piibel kuulutati tähtsamaks kui kirikutraditsioonid.
- Korraldati ümber vaimulike ettevalmistamist.
