Kõige mõttetum kõikidest hirmuvalitsustest, kõige alandavam inimloomusele, kõige näotum ja kõige kuritegelikum on jumalasulaste hirmuvalitsus.
Voltaire (1694–1778)
Reformatsiooniideede levimine
Saksamaalt levisid reformatsiooniideed ka mujale Euroopasse, ent eri maades kulges reformatsioon erinevalt. Sündis hulk uusi usuvoole, mille õpetuslikud ja kirikuorganisatsioonilised seisukohad erinesid Lutheri arusaamadest.
Kalvinism Šveitsis
Šveitsis algatas reformatsiooni Ulrich Zwingli (1484–1531), kelle eestvõttel kuulutas 1523. aastal Zürich end paavstivõimust sõltumatuks. Kaotati paastivõim, tsölibaadinõue ja missa, mis asendati piibli lugemise ja jutlusega. Vaid armulaua osas jäid Zwingli ja tema pooldajad Lutherist erinevale seisukohale: Luther pidas armulauda osasaamiseks Kristuse ihust, Zwingli aga sümboolseks mälestussöömaajaks.
Zwingli järel asus Šveitsi reformatsiooni etteotsa Pariisist protestantide tagakiusamise tõttu pagenud prantsuse päritolu Johann Calvin (Jean Cauvin, 1509–1564), kes tegutses peamiselt Genfis. Tema õpetuse lähtealus on õpetus jumalikust ettemääratusest ehk predestinatsioonist. Calvin seletas, et Jumala tahtel saab osa inimesi õndsaks, teisi aga ootab hukatus. Katoliku kiriku arvates võis inimene oma käitumisega õndsaks saamisele kaasa aidata, Luther aga eitas inimese tahtevabadust, sest see olevat vastuolus Jumala kõikvõimsusega. Samal seisukohal oli ka Calvin, kuid tema arvates võis Jumal juba inimesele tema elu ajal märku anda, et too on õndsaks saamiseks välja valitud. Calvin rõhutas Vana Testamendi õpetuste järgimise ning lõbustuste piiramise vajadust.
Šveitsist levis kalvinism Prantsusmaale (kus kalviniste kutsuti hugenottideks), sealt Madalmaadesse, Inglismaale (puritaanid), Šotimaale, Saksamaa Reini-äärsetele aladele, Ungarisse jm.
Ulrich Zwingli püüd laiendada usupuhastust väljapoole Zürichi kantonit tõi kaasa Šveitsi kodusõja, kus Zwingli ise lahingus langes.
Jean Calvin muutis Genfi reformatsiooni keskuseks, kuhu voolas kõikjalt tagakiusatavaid protestante.
Kalvinistide tõekspidamistest
Kuna linn [Genf] oli Calvini valitsemise all, sai ta demonstreerida, kuidas kristlane peaks elama. Kalvinistid ei tahtnud maailmalt midagi ning loobusid igasugustest meelelahutustest ja rõõmudest. Laul, tants, elurõõm, juturaamatud, kirevad rõivad ja alkohol heideti kõrvale. Nende inimeste juhtmõtteks, keda on hakatud kutsuma puritaanideks, oli pühendumine, töö, sirgjooneline käitumine, ligimesearmastus, tagasihoidlikkus ja kokkuhoid. Tähtis oli kaine vagaduse ilmutamine – väljavalitud pidid teistele demonstreerima, kuidas tuleb elada.
... Nii nagu kristlus oli esialgu õitsenud Vahemere idaranniku keskklassi hulgas, oli kalvinismil kõige suurem poolehoid Euroopa linnakodanluse seas. ... See oli töökas, vaga ja tagasihoidlik rahvas ... Kalvinism ei keelanud neil vara kogumast. Kui nad tegid kõvasti tööd ja elasid õigete reeglite järgi, võisid nad saada rikkaks nagu Kröösus ning olla endiselt vooruslikud kristlased. Kõva töö ja rikastumine oli lausa nende kristlik kohus.
... Samal ajal kui lõunapoolsetes katoliiklikes riikides ... läks elu mõnes mõttes allamäge, algas Põhja-Euroopa protestantlikes maades, eriti Inglismaal ja Hollandis ... pikk majanduslik tõusuperiood. Silmapaistvad ajaloolased ... on võtnud Calvinit sõnasõnalt ja näinud otsest põhjuslikku seost usupuhastuse ja maise elukäigu vahel ning sellest tulenevalt ka protestantismi ja kapitalismi vahel. ... Me peame kokkuhoidliku vagaduse kooseksisteerimist kalvinistide maise edu kiitusega mõistuslikult vastuoluliseks või isegi silmakirjalikkuseks, kuid ilmselt andsid need vastandlikud ideaalid hingelise tasakaalu.
Roger Osborne. Tsivilisatsioon. Läänemaailma uus ajalugu. Tallinn, 2008.Henry VIII reformatsioon Inglismaal
Reformatsiooni algataja Inglismaal oli kuningas Henry VIII (valitses 1509–1547). Tema abielu Hispaania printsessi Aragóni Katariinaga ei olnud andnud meessoost troonipärijat, mistõttu kuningas otsustas oma abielu lahutada ning abielluda Katariina õuedaami Anne Boleyniga. Ent selleks oli vaja paavsti luba. Katariina oli aga keiser Karl V tädi ning paavst, kes kartis keisriga tülli minna, keeldus nõusolekut andmast. Nii ei jäänudki kuningal muud üle kui hakata 1529. aastal ajama poliitikat, mis lahutaks Inglise kiriku Roomast. Ta alustas Inglismaal reformatsiooni, mis oma iseloomult oli eeskätt majanduslik ja isiklikest ambitsioonidest mõjutatud, mitte niivõrd teoloogiline. 1532. aastal sätestas parlament Henry ettepanekul, et ei kuningal ega Inglise rahval ole enam paavsti ees rahalisi kohustusi. Järgmisel aastal kuulutati Henry ja Katariina abielu kehtetuks ning kuningas võis naida Anne Boleyni. 1533. aastal kärbiti oluliselt paavsti õigust Inglise kiriku probleemidesse sekkuda ning 1534 kuulutas Henry end parlamendi kehtestatud supremaadiseadusega paavsti asemel Inglise kiriku peaks. Sealjuures jäid esialgu alles katoliku missa ja dogmaatika. Kümnendi teisel poolel keelustati riigis vaimulike ordud, suleti kloostrid ja võõrandati nende vara, mis müüdi edasi eeskätt riigi mõjukamatele suguvõsadele, aga ka kodanlusele ja uusaadlile, kellest kujunes seetõttu kuninga ja reformatsiooni kindel toetajaskond. Niisugused radikaalsed sammud põhjustasid mitu, paljuski kuulujuttudest põhjustatud rahvaülestõusu, mille kuningas julmalt maha surus.
Inglise kuningas Henry VIII oli enne oma abieluprobleeme katoliku kiriku kindel toetaja ning sai 1521. aastal Lutheri-vastase pamfleti eest paavstilt usu kaitsja tiitli.
Anglikaani kirik
Inglismaa riigikirik, anglikaani kirik kujunes lõplikult välja Henry VIII ja Anne Boleyni tütre kuninganna Elizabeth I valitsusajal (1558–1603). 1563. aastal koostati anglikaani kiriku mõõdukalt kalvinistlik usutunnistus, 39 usuartiklit, mis kehtestati lõplikult 1571. aastal.
Anglikaani kirik on oma õpetuse laadilt protestantlik (piibel on ilmutuse ainus allikas, õpetus puhastustulest ja pühakutest on hüljatud jne), hierarhilise struktuuri ja liturgia poolest pigem katoliiklik. Jumalateenistused on siiski ingliskeelsed.
Keelatud on igasugused lõbustused − |
Kloostrid ja ordud puuduvad − |
Paavst ei ole kiriku pea − |
Liturgia on sarnane katoliiklusele − |
Õpetuse lähtekohaks on jumalik ettemääratlus − |
Kodanluse seas on suur toetajaskond − |
Jutlused on kohalikus keeles − |
Põhjamaad võtavad omaks luterluse
Rootsis teostas luterliku reformatsiooni kuningas Gustav I Vasa (valitses 1523–1560), Taani-vastase eduka ülestõusu (1521–1523) juht. Taaniga sõdimiseks oli Gustav kasutanud Lübecki abi ning pööras nüüd riigi sissetulekute suurendamiseks pilgu kiriku ja selle vara poole. 1525. aastal hakati võõrandama kirikukümnist, lisaks kohustati kloostreid sõjamehi majutama ja neid ülal pidama. Edasi alustati kloostri- ja kirikumaade võõrandamist. Oma otsustele heakskiidu saamiseks kutsus Gustav 1527. aastal Västeråsis kokku riigipäeva. Sellel otsustati, et vaimulike ülalpidamisest üle jäävad tulud tuleb kirikul loovutada riigile, piiskoppide lossid antakse kuninga valdusse, piiskoppide kohtupidamisõigus säilib vaid vaimulikes ja abieluasjades, ametisse hakkab neid kinnitama kuningas ning paavstile enam makse ei maksta. Kloostrid jäeti esialgu küll alles, kuid nende maad riigistati. 1536. aastal kehtestas kirikukogu luterliku kirikukorralduse, 1593 võeti riigiusu aluseks Augsburgi usutunnistus.
Taanis levisid luterlikud ideed 1520. aastate algul, 1530 katkestati sidemed Rooma paavstiga ja hakati kirikuvara konfiskeerima. 1536. aastal kutsus kuningas Christian III (valitses 1534–1559) kokku esinduskogu, nn härradepäeva, mis võttis vastu uue kirikukorralduse, mille kohaselt kõrgeim otsustusvõim kiriku asjades läks kuningale ja kirikumaad kuulutati riigi omandiks. Luterlik kirikukorraldus kehtestati Taanis lõplikult 1545. aastal Ribe artiklitena.
