Rahvusriikide kujunemine ja reformatsioon lammutasid keskaegse kristliku Õhtumaa ühtsuse. Usuvaenused, mis tipnesid Prantsusmaal 1572. aasta pärtliöö sündmustega, kus katoliiklased tapsid tuhandeid protestante, tekitasid arusaama, et elanike turvalisust ja heaolu saab tagada vaid piiramatu kuningavõim. 17.–18. sajandil kehtestati absolutistlik valitsemisviis suuremas osas Euroopast. Seda polnud vaid Euroopa vabariikliku korraga riikides Hollandis ja Šveitsis ning erandlikuna ka Poolas. Mandri-Euroopast erines ka Inglismaa, kus absolutismi kehtestamise katsed kukkusid läbi.

Absolutistlikku riigikorda iseloomustab kõige paremini Prantsusmaa kuningale Louis XIV‑le (valitses 1643–1715) omistatav lause „Riik – see olen mina!”. Monarhist sai riigivõimu ainuteostaja: ta oli ühtaegu valitsusjuht, sõjaväe ülemjuhataja, ülemkohtunik, sageli ka kirikupea. Absolutistliku riigikorra oluliseks toeks sai alaline sõjavägi. Sõjaväe ülalpidamine nõudis senisest märksa keerulisemat haldus- ja maksusüsteemi, mistõttu tekkis uus ja mõjukas ühiskonnakiht ametnikkond.

Absolutistlik riigivõim ei suutnud end täielikult maksma panna siiski mitte üheski riigis. Kuigi absolutismiajastu Prantsusmaal ei kutsutud enam pärast 1614. aastat kokku üleriiklikke generaalstaate, tegutsesid seisuslikud esindused edasi pealinnas ja provintsides. Nende nn regionaalsete parlamentide ülesandeks oli aga pigem järelevalve, et kuninga määrused oleksid Prantsusmaa seadusandlusega kooskõlas.

Prantsusmaal oli tugeva kuningavõimu peamine eesmärk kaotada riigi usuline lõhestatus ja lõpetada kodusõjad ehk hugenotisõjad. 1598. aastal kuningas Henri IV välja antud Nantes’i ediktiga said hugenotid lisaks usulistele ka poliitilisi õigusi, mis muutsid nende kogukonna justkui riigiks riigis. Ent juba Louis XIII (valitses 1610–1643) alustas oma peaministri, kardinal Richelieu (1585–1642) eestvõttel hugenottide mõju piiramist. Pärast hugenottide tähtsaima kindluslinna La Rochelle’i alistamist andis kuningas 1629. aastal välja armuedikti, millega hugenotid säilitasid küll usuvabaduse, kuid nende poliitilised eriõigused tühistati. Samas toetas Richelieu Saksa riikide protestante võitluses katoliiklastest Habsburgide vastu, sekkudes esimeste poolel kolmekümneaastasesse sõtta (1618–1648).

Louis XIV jätkas oma isa poliitikat, seades lipukirjaks „Üks kuningas, üks seadus, üks usk”. Hugenottidele kehtestati kõrgemad maksud, nad vallandati riigiametitest. Kui suurem osa hugenottidest ikkagi oma usule truuks jäi, tühistas Louis XIV 1685. aastal Nantes’i edikti. Protestantide kirikud suleti või koguni lammutati. Pool miljonit hugenotti, enamikus ettevõtjad ja oskustöölised, lahkusid Prantsusmaalt protestantlikesse maadesse, kus neid lahkelt vastu võeti. Kuigi Nantes’i edikti tühistamine tõi kaasa rahvusvahelise skandaali – isegi paavst taunis kuninga teguviisi –, saavutati seeläbi Prantsusmaa usuline ühtsus.

Erinevalt Prantsusmaast oli Inglismaal parlamendil tunduvalt olulisem roll. Selle ülemkojas olid päritavatel või ametiga kaasnevatel kohtadel kõrgaadlikud ja ‑vaimulikud. Alamkoja liikmete valimisõigus oli varandusliku tsensuse alusel umbes viiendikul meessoost elanikest.

Pärast Elizabeth I surma tõusis troonile Šotimaalt pärit Stuartite dünastia. Juba James I (valitses 1603–1625) üritas parlamendi võimu piirata ning tema poeg Charles I (valitses 1625–1649) kehtestada makse parlamenti eirates, kuid oma eesmärki ei suutnud kumbki saavutada. 1640. aastal kokku tulnud nn pikk parlament võttis kuningalt õiguse parlamenti laiali saata. Parlamendi loata kehtestatud maksud tühistati.

Kuninga ja parlamendi vastuolud viisid 1642. aastal kodusõjani. Sõjaline ülekaal läks järk-järgult parlamendi toetajatele, keda lühikese soengu järgi nimetati ümarpeadeks. Parlamendi sõjaväes domineerisid äärmuspuritaanid ehk independendid. Silmapaistev edu saatis sõjas Oliver Cromwelli (1599–1658) juhitud ratsaväge, nn raudkülgseid, kelle võitudele aitasid usulise vaimustuse kõrval kaasa hea relvastus ja tugev distsipliin. Rojalistide lüüasaamiste järel pages kuningas Šotimaale, kuid šotlased andsid ta parlamendile välja. 1648. aasta detsembris „puhastas“ Cromwell parlamendi: ülemkoda saadeti laiali, alamkojas säilitasid koha vaid independendid. Allesjäänud nn päraparlament, kuhu kuulus vaid kümnendik selle esialgsest koosseisust, mõistis kuninga türannina surma.

19. mail 1649 kuulutati Inglismaa vabariigiks (Commonwealth). Parlament oli muutunud vähemuse esinduseks, mis püsis vaid armee toel. 1653. aastal laskis Cromwell end määrata diktaatorlike volitustega eluaegseks lordprotektoriks. Rahva hulgas oli äärmuspuritaanlike vaadetega Cromwell ebapopulaarne. Nõudes teistelt äärmist kasinust ning kuulutades näiteks nii tantsimise kui ka teatris käimise patuks, võttis Cromwell ise kiiresti omaks endise õukonna kombed.

Pärast Cromwelli surma taastati Inglismaal kuningavõim ning troonile astus Charles I poeg Charles II (valitses 1660–1685). Seda sündmust nimetatakse restauratsiooniks, mis tähendas ühtlasi parlamentaarse monarhia loomist Inglismaal. Taas kokkukutsutud parlament võttis 1679. aastal vastu isikuvabaduste akti, mis sätestas vahistamise ja kohtumenetluse nõuded.

Charles II järel tõusis võimule tema vend James II (valitses 1685–1688), kes ärritas inglasi, kui tuli avalikuks, et ta oli juba enne troonile saamist katoliku usku astunud, ning üritas nüüd ka kuningavõimu tugevdada. Parlament kutsus seepeale troonile James II tütre Mary ja tema abikaasa, Madalmaade asehalduri Oranje Willemi (Inglismaa kuningana William III). Enne kroonimist allkirjastas valitsejapaar parlamendi esitatud „Õiguste deklaratsiooni”, mis 1689. aastal avaldati lõplikult vormistatuna „Õiguste billina”. James II veretu kukutamine ning Mary II ja William III võimuletulek on ajalukku läinud kuulsa revolutsioonina.