Ma pean tegema kõigist Euroopa rahvastest ühe rahva ja Pariisist maailma pealinna.
Napoleon Bonaparte (1769–1821)
Revolutsiooni vastukajad ja revolutsioonisõjad
Revolutsioonilised sündmused Prantsusmaal leidsid Euroopas laialdast vastukaja. Kui revolutsioon laiemalt levis, hakkas esialgne vaimustus siiski vaibuma, eriti pärast Louis XVI hukkamist ja jakobiinide terrorirežiimi kehtestamist. Revolutsioonis hakati nägema ohtu feodaalkorrale Euroopas, mistõttu Prantsusmaa sündmustesse otsustati sõjaliselt sekkuda. Eriti aktiivselt tegutses Austria, kaasates ka Preisimaa. Austria-Preisi piirile alustati vägede koondamist, mis omakorda tekitas suurt ärevust Prantsusmaal, kus algas aktiivne kihutustöö võitluseks välisvaenlase vastu. Ühtlasi loodeti sel teel ka Euroopale vabadust ja revolutsiooni eksportida.
1792. aasta kevadel puhkeski sõda, mis algul polnud prantslastele edukas, ning Preisi armee tungis Prantsusmaale. Juulis pöördus Seadusandlik Kogu rahva poole üleskutsega „Isamaa on hädaohus”. Üleskutse mõjul astusid sõjaväkke tuhanded vabatahtlikud. Suve lõpus alustasid prantslased vastupealetungi. 20. septembril võideti Preisi armeed ja poolteist kuud hiljem purustati austerlased. Prantsuse väed tungisid Hollandisse, Belgiasse, Saksamaale ja Itaaliasse.
Vallutussõdade algus
Prantsuse armee sõjaline edu ja kuninga kukutamine sundisid Euroopa riike oma jõupingutused ühendama. 1793. aastal viisid Austria, Preisimaa, Inglismaa, Hispaania, Holland jt lõpule sõjalise liidu moodustamise (esimene koalitsioon). 1793. aasta suvel kandus sõda taas Prantsusmaa territooriumile. Augustis võttis Rahvuskonvent vastu dekreedi üldisest sõjaväekohustusest. See võimaldas lühikese ajaga luua koalitsioonijõududest mitu korda suurema armee.
Septembris algas Prantsuse armee vastupealetung, mis kestis kokku 17 kuud ja lõppes uue sissetungiga Hollandisse. Revolutsioonisõjad muutusid vallutussõdadeks, mille eesmärgiks ei olnud enam üksnes revolutsiooni kaitsmine, vaid ka uute alade hõivamine.
1795. aastal sõlmisid Hispaania ja Preisimaa Prantsusmaaga rahu, tunnustades viimase vallutusi, 1797. aastal tegi seda ka Austria. Veneetsia jagati Prantsusmaa ja Austria vahel. Itaalias ja Šveitsis moodustati mitu Prantsusmaast sõltuvat vabariiki.
1798. aastal alustasid Napoleoni väed Egiptuse alistamist, et ohustada Inglismaa valdusi Indias. Prantsusmaa sõjaliste vallutuste jätkumine sundis Euroopa riike moodustama teise Prantsusmaa-vastase koalitsiooni, kuhu kuulusid Inglismaa, Venemaa, Austria, Türgi jt.
Elektrimasinast vasakul on „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon”, masinal pöörleb ketas sõnadega „Vabadus, võrdsus, vendlus”, paremal on kujutatud Euroopa tähtsamaid monarhe ja paavsti.
Reini Liidu loomine
Prantsusmaa kontrolli alla läinud Lääne-Saksamaa aladel likvideeriti 1803. aastal üle 100 väikeriigi. Nende alad liideti alles jäänud suuremate Saksa riikidega. 1806. aasta suvel moodustati Prantsuse kontrolli all olevast 16 Saksa riigist Reini Liit, mille protektoriks sai Napoleon. Reini Liit kohustus osalema 63 000 mehega impeeriumi vallutussõdades. Liiduga ühinenud riigid lahkusid Saksa-Rooma riigist. Napoleoni survel loobus selle keiser Franz II keisritiitlist, millega Saksa-Rooma riik lakkas 1804. aastal olemast. Hiljem ühinesid Reini Liiduga teisedki riigid, välja arvatud Austria ja Preisimaa.
Poola jagamine
Prantsuse revolutsiooni vastast võitlust kasutasid Euroopa suurriigid ära, et Poola omavahel lõplikult ära jagada. Poola – tollase nimega Rzeczpospolita – oli paljurahvuseline riik, kuhu kuulusid praeguse Poola, Leedu, Valgevene ja Ukraina alad. Nõrga kuningavõimuga riik oli ahvatlev vallutusobjekt naaberriikidele: Venemaale, Austriale ja Preisimaale. 1772. aastal oligi nende riikide osalusel toimunud esimene Poola jagamine.
Revolutsioonisündmused Prantsusmaal leidsid laia kõlapinda ka Poolas. 1791. aastal võeti seal vastu uus põhiseadus, mis kehtestas riigis parlamentaarse monarhia. See sai ajendiks järjekordsele suurriikide sekkumisele Poola siseasjadesse. Venemaa, Preisimaa ja Austria saatsid Poolasse oma väed ning teostasid 1793. ja 1795. aastal vastavalt teise (ilma Austriata) ja kolmanda jagamise. Iseseisev Poola riik lakkas olemast ning tema alad jagati suurriikide vahel ära. Venemaa sai endale suurema osa Paremkalda-Ukrainast, Valgevene, Leedu ja Kuramaa.
Napoleoni Prantsusmaa
18. brümääri riigipöörde (1799) järel koondus tegelik võim esimese konsuli Napoleon Bonaparte’i kätte. 1802. aastal muudeti konsulivõim eluaegseks ja 1804. aastal kuulutas Senat Napoleoni prantslaste keisriks ehk imperaatoriks.
1804. aastal võeti vastu Napoleoni ehk „Tsiviilkoodeks“, mis sätestas inimeste võrdsuse seaduse ees, eraomanduse puutumatuse ning kiriku lahutamise riigist. Vastavalt Rooma paavstiga sõlmitud eraldi kokkuleppele (konkordaadile) kuulutati katoliku usk enamiku prantslaste usuks. Taastamata jäid aga vaimulike eesõigused ning neile ei tagastatud ka revolutsiooni ajal võõrandatud maid.
Koalitsioonisõdade jätkumine. Kontinentaalblokaad
Euroopa nn vanad riigid ei tunnustanud Napoleoni võimu ning jätkasid sõjategevust. 1805. aasta detsembris purustas Napoleon Austria-Vene ühendväe Austerlitzi ehk kolme keisri lahingus. Seejärel ründas prantslasi Preisimaa ning sai 1806. aasta oktoobris Jena ja Auerstedti kaksiklahingus lüüa. Napoleoni tabas ebaõnn üksnes meresõjas. 1805. aasta oktoobris hävitas Inglise laevastik admiral Horatio Nelsoni juhtimisel Trafalgari merelahingus Prantsuse-Hispaania ühendlaevastiku.
1806. aasta lõpus kuulutas Napoleon välja Inglismaa-vastase kontinentaalblokaadi. Saareriigi kaubalaevadele suleti kõik sadamad Põhja- ja Läänemerel, Atlandi ookeanil ning Vahemerel. Vastuseks suurendas Inglismaa kaubavahetust oma kolooniatega ning hakkas kaaperdama Prantsusmaa ja tema liitlaste kaubalaevu. Siiski ei suutnud Napoleon tagada blokaadi täielikku rakendamist, sest nõudlus Briti odavate kaupade, eriti tekstiilitoodete järele oli Mandri-Euroopas suur.
Vendôme’i sammas samanimelisel väljakul Pariisis jäljendab Traianuse kolonni Roomas. Antiiksel sambal kujutati roomlaste ja daaklaste võitlust 2. sajandil, seevastu 1810. aastal valminud Vendôme’i kolonni spiraalselt paiknevatel pronksplaatidel on näha Prantsuse armee võitlusi Austerlitzi lahingus. Pronks monumendi ehitamiseks saadi sõjasaagiks langenud Austria ja Vene vägede kahurite sulatamisel. Kolonni tipus troonib Napoleon Rooma keisrite rõivais.
Reformid Saksamaal
Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõjad panid Saksamaal aluse vana korra lagunemisele ja uue, kodanliku ühiskonna ülesehitamisele. Keskseks reformiks oli pärisorjuse kaotamine enamikus Saksa riikides. Põhjalikud reformid leidsid aset ka riigivalitsemise ja kohaliku omavalitsuse alal. Preisimaa linnad said valitavad omavalitsused. Mitmel pool kaotati aadli eesõigused, rajati vandemeeste kohtud ning juutidele anti kodanikuõigused. Osas Saksa riikides võeti kasutusele Napoleoni „Tsiviilkoodeks“. Preisimaal viidi Prantsusmaa eeskujul läbi põhjalik sõjaväereform.
Kasvas sakslaste rahvuslik eneseteadvus, mille äratamisel etendasid olulist rolli ülikoolid ja patriootlikud kirjanduslikud ringkonnad. Suur mõju oli filosoof Johann Gottlieb Fichtelil, kes pidas aastatel 1807–1808 avaliku loengusarja „Kõned saksa rahvale“. Neis kutsus ta rahvast üles ühinema, ühtlasi rõhutades reformide vajalikkust. Loodi patriootlikke salaühinguid ning koostati sõjalise ülestõusu kavu. Preisi armee valmistus tulevaseks vabadussõjaks, mis puhkes Saksamaal siiski alles 1813. aasta alguses.
Tilsiti rahu. Prantsuse-Vene suhted
Preisimaa purustamise järel algas taas sõjategevus Venemaa ja Prantsusmaa vahel. Otsustav lahing toimus 1807. aasta juunis Friedlandi all ja lõppes Napoleoni hiilgava võiduga. 1807. aasta juulis sõlmisid Napoleon ja Aleksander I Tilsitis rahu-, sõprus- ja liidulepingu. Venemaa nõustus Prantsusmaa vallutustega, tunnistas viimase tegevusvabadust Lääne-Euroopas ning kohustus liituma kontinentaalblokaadiga. Preisimaale kuulunud Poola aladest moodustati Prantsusmaast sõltuv Varssavi hertsogkond. Venemaa sai tegevusvabaduse Ida- ja Põhja-Euroopas.
Tilsitis sõlmitud „igavene sõprus“ oli siiski ajutine. Aleksander I ei suutnud andestada Napoleonile oma lüüasaamisi ja viimane ei olnud rahul Venemaa-poolsete kontinentaalblokaadi rikkumistega. Napoleon moodustas Suure Armee, mille koosseisust ligi pool pärines Prantsusmaa vasall- ja liitlasriikidest. Armee suurusele vaatamata lõppes Venemaa-sõjakäik (1812) Napoleonile katastroofiga.
Venemaalt taganevaid Napoleoni vägesid tabas Berezina jõe ületamisel venelaste rünnak. 70 000 Prantsuse sõdurist jõudis teisele kaldale vaevalt 40 000 meest.
- Austriaga
- Venemaaga
- Preisimaaga
Suure Armee häving Venemaal
24. juunil 1812 alustas Napoleon 450 000-mehelise armeega Venemaa-sõjakäiku. Venemaal oli ligikaudu 300 000 meest, aga nad ei olnud koondatud üheks armeeks. Sõjaminister Michael Barclay de Tollyl õnnestus oskusliku taganemisega piirilahingut vältida ning armeed ühendada. Samas tekitas taganemine pahameelt ja sõjalist ebaedu hakati alusetult seostama „võõramaalasest” sõjaministri nimega. 1812. aasta augustis määras Aleksander I armee ülemjuhatajaks Mihhail Kutuzovi, kes otsustas anda Napoleonile lahingu 110–120 kilomeetrit Moskvast asuva Borodino küla juures. 7. septembril 1812 toimunud lahingu järel jäi lahinguväli prantslastele, kuid see ei tähendanud Vene armee purustamist. Hiljem nentis Napoleon: „Prantslased näitasid end võidu väärilistena, kuid venelased säilitasid õiguse olla võitmatud.“
Napoleoni sõdurid sisenesid mahajäetud ja peaaegu inimtühja Moskvasse, mille taganevad Vene sõdurid süütasid. Puhkenud hiigeltulekahjus hävis ligi 2/3 hoonetest.
Napoleon jäi Moskvasse rohkem kui kuuks. Ta soovis sõda lõpetada, kuid Aleksander I lükkas kõik rahuettepanekud tagasi. Talviseks sõjapidamiseks ei olnud Prantsuse armee valmistunud ja seetõttu alustas Napoleon oktoobri keskel taandumist. Taganemist saatsid pidevad kokkupõrked Vene regulaarvägede ja partisanisalkadega, toidupuudus ning vara saabunud külm. Peagi muutus taandumine paaniliseks põgenemiseks. 1812. aasta detsembri lõpuks oli Napoleoni armee häving ilmselge: üle piiri suutis end võidelda vaid väike osa sellest.
M. Kutuzov istub maalil vasakul, Barclay de Tolly aga pildi keskel ikooni all nurgas.
- 26.–29. nov 1812
- 7. juuli 1807
- 14. juuni 1807
- 7. sept 1812
- Okt 1812
- 24. juuni 1812
- Friedlandi lahing
- Napoleoni taandumine Venemaalt
- Lahing Berezina jõel
- Tilsiti rahu
- Venemaa-sõjakäigu algus
- Borodino lahing
Gerilja Hispaanias
Majandussõda Inglismaa vastu sundis Napoleoni ka Portugali ja Hispaaniasse tungima. Pürenee poolsaar oli Tilsiti lepetega jäänud Prantsusmaa mõjusfääri ja Napoleon otsustas Hispaanias Bourbonid troonilt tõugata.
1808. aasta kevadel ületas ligi 100 000-meheline Prantsuse armee Püreneed. Madridis puhkes rahvaülestõus, kuningas Carlos IV loobus troonist oma poja kasuks, kes sai kuningaks Fernando VII nime all. Madridi jõudnud prantslased aga nõudsid Carloselt, et ta troonist loobumise tagasi võtaks, mida viimane ka tegi. Seejärel sundis Napoleon Carlose uuesti troonist loobuma ja seadis tema asemele oma venna Josephi (Hispaania troonil José I). Fernando pidi elama Prantsusmaal Napoleoni vangina.
Hispaania lihtrahvas aga eelistas alistumisele vastupanu. Puhkes rahvaülestõus seadusliku troonipärija Fernando toetuseks, mille prantslased küll Madridis maha surusid, kuid üle riigi vallandunud vastupanu sidus Prantsuse sõjaväe pikaajalisse partisanisõtta – geriljasse. Napoleon ei suutnudki Hispaaniat täielikult oma kontrolli alla saada ning kaotas seal 1813. aastaks üle miljoni mehe.
1813. aastal said hispaanlased Suurbritannia toetusel enamiku riigist enda võimu alla, detsembris loobus Joseph troonist ning võimule tõusis uuesti Fernando VII.
Sõda Euroopas (1813–1814). Napoleoni sada päeva
1813. aasta jaanuaris jõudis prantslasi jälitav Vene armee Ida-Preisimaale, kus vallandus üldrahvalik vabadussõda, mille käigus Saksamaa vabanes võõrvõimust. Taas moodustati Prantsusmaa-vastane koalitsioon, mille üle Napoleon saavutas 1813. aasta kevadel hiilgavaid võite, ent oktoobris Leipzigi all Rahvastelahingus sai ta lüüa. 1814. aasta märtsis vallutasid liitlased Pariisi. Napoleon loobus troonist, ta saadeti asumisele Itaalia ranniku lähedale Elba saarele.
Peagi süvenes Prantsusmaal (eriti armees) rahulolematus taas troonile upitatud Bourbonidega. Napoleon nägi selles enda jaoks uut võimalust, ta lahkus umbes 1100 sõduriga salaja Elbalt ja maabus 1815. aasta märtsis Prantsusmaal. Talle vastu saadetud väed läksid tema poole üle. 20. märtsil saabus Napoleon Pariisi. Prantsusmaa-vastane koalitsioon pani nüüd välja üle 700 000 mehe Napoleoni 200 000 mehelise armee vastu. 1815. aasta juunis Brüsseli lähistel toimunud Waterloo lahingu võitsid liitlased, Napoleon loobus taas troonist ja saadeti Atlandi ookeanis asuvale Saint Helena saarele, kus ta 1821. aastal suri.
Euroopa sõjajärgseks korraldamiseks kutsusid võitjariigid kokku Viini kongressi.
Küsimused
- Võrdle Napoleoni keisrivõimuaegset olukorda Prantsuse revolutsiooni aegsete ideaalidega. Mis säilis, mis muutus?
