Keskkiht on sättinud ennast kuninga ja rahva vahele, murdnud valitseja skeptri ja usurpeerinud rahva hääle ...
Klemens von Metternich (1773–1859)
Viini kongress
Pärast Napoleoni sõdade lõppu olid Euroopas piirid võrreldes Prantsuse revolutsiooni eelse ajaga oluliselt teistsugused ning seetõttu vajasid ka riikidevahelised suhted uutele alustele viimist. Prantsusmaa vastu sõdinud riigid otsisid nn Euroopa kooskõla, mis tähendas uute kokkulepete sõlmimist ja neist kinnipidamist. Võitjariigid võtsid endale voli käituda surriikidena, kel on õigus otsustada ka väiksemate territooriumide ja nõrgemate riikide eest. Nimetatud sihid olid arutusel Viini kongressil, mis tuli kokku 1814. aasta septembris, ning ei katkestanud oma tööd ka siis, kui Napoleon Elba saarelt põgenes ja oma võimu taastada üritas.
Keskne roll kongressil oli Venemaal, Preisimaal, Austrial ja Inglismaal, kes võtsid endale voli otsustada ka väiksemate riikide saatuse üle. Viinis polnud sugugi tähtsusetu ka Prantsusmaa, kelle välisminister Charles de Talleyrand suutis osava diplomaadina oma riigi huve edukalt kaitsta. Kongressil olid üle 250 riigi esindajad, kelle tööalased kohtumised vaheldusid pidulike vastuvõttude, teatrietenduste ja ballidega, mistõttu on Viinis toimunut nimetatud ka „tantsivaks kongressiks“.
Mõningaist erimeelsustest hoolimata tunnistati vajadust järgida restauratsiooni, seaduslikkuse ehk legitiimsuse ning solidaarsuse põhimõtteid. Seega pooldati Prantsusmaal vana korra taastamist, peeti õigustatuks dünastilisi pretensioone ning kohustuti kooskõlastatult tegutsema igasuguse revolutsioonilise ja liberaalse liikumise vastu.
1815. aasta juunis allkirjastati Viini kongressi lõppakt, millega fikseeriti Euroopas suurriikidevaheline tasakaal. Tasakaalu põhimõte pidi tagama, et ükski võitjariik ei muutuks teistest tugevamaks. Seda püüti saavutada territoriaalsete ümberkorraldustega.
Viini kongressil loodud rahvusvaheliste suhete süsteem jäi kauaks püsima, sest ükski selle süsteemi viiest peamisest rajajast ei tundnud end petetuna ega eemaletõugatuna.
Territooriumid, mida võitjariigid võisid endale jätta
Venemaa | Soome, osa Poolast, Bessaraabia jm |
Inglismaa | Malta, Kapimaa Lõuna-Aafrikas, Tseilon Lõuna-Aasias jm |
Austria | Lombardia ja Veneetsia Itaalias, Galiitsia Ukrainas jm |
Preisimaa | Reinimaa, Vestfaal, Põhja-Saksimaa jm |
Viini kongressi 3 põhimõtet | |
Restauratsioon | Seaduslikkus |
Solidaarsus | |
Nelja Riigi Liit (Nelikliit) ja Püha Liit
Viini kongressi järel suhtlesid Euroopa tähtsamad riigid eelkõige kahe 1815. aasta sügisel rajatud institutsiooni, Nelikliidu ja Püha Liidu kaudu. Nelikliidu moodustasid Inglismaa, Venemaa, Austria ja Preisimaa peamiselt eesmärgiga seista tulevikus vastu Prantsusmaa võimalikele agressiivsetele püüdlustele.
Vene keisri Aleksander I initsiatiivil loodud Püha Liit, kuhu kuulusid algul nn idaõukonnad – Venemaa, Austria ja Preisimaa – pidas silmas rahvusvaheliste suhete ümberkujundamist uutel ideelistel alustel. Ehkki vormiliselt seati liidu eesmärgiks ristiusu toetamine, oli selle tegelikuks sihiks feodaalkorra kaitsmine ja kindlustamine ning revolutsiooniliste liikumiste mahasurumine. Hiljem ühinesid liiduga kõik Mandri-Euroopa monarhid, v.a paavst ja Türgi sultan. Inglismaa liitu ei kuulunud, kuid toetas paljudes küsimustes selle poliitikat.
Saksamaa ümberkorraldamine
Euroopa stabiilsus 19. sajandi esimesel poolel taandus paljuski sellele, kuidas saavad omavahel läbi Austria ja Preisimaa. Austria ja Preisimaa suhted olid omakorda otseselt seotud kogu Saksamaa territooriumi sisemise korraldusega. Kui Saksamaa on killustatud, õhutab see naabreid – eelkõige Prantsusmaad – sellelt alasid vallutama. Ühendatud Saksamaa ohustaks aga ise teisi riike ja hakkaks Euroopas domineerima.
Seaduslikkuse põhimõtte järgimine Saksamaa suhtes osutus Viini kongressil võimatuks. See oleks tähendanud kõigi 18. sajandi lõpus eksisteerinud riikide (üle 300) iseseisvuse taastamist, mida ei soovinud aga allesjäänud riikide valitsejad.
Viini kongress lahendas olukorra järgmiselt: Saksamaa konsolideeriti, seda ometi päriselt ühendamata. Moodustati Saksa Liit, mille olulisemad riigid olid Preisimaa ja Austria ning kuhu loomise ajal kuulus kokku 39 riiki. Saksa Liit oli küllalt tugev, et tõrjuda Prantsusmaa vallutuspüüdlusi, kuid liialt nõrk, et ise naabreid ähvardada. Samas oli Saksa Liit tasakaalustav jõud Preisimaa ja Austria vahel.
Prantsusmaa lepitamine
Viini kongressil kujundatud rahvusvaheliste suhete süsteemi väljatöötamisel oli äärmiselt oluline võitjate käitumine kaotaja, s.o Prantsusmaaga. Prantsusmaa suruti üldjoontes 1790. aasta piiridesse ning kuni sõjakahjude (700 miljonit franki) hüvitamiseni jäid riiki okupatsiooniväed. Prantsusmaa ümbritseti puhverriikidega, mis pidid ülejäänud Euroopat kaitsma võimaliku ohu eest. 1813. aastal said hispaanlased Suurbritannia toetusel enamiku riigist enda võimu alla, detsembris loobus Joseph troonist ning võimule tõusis uuesti Fernando VII. Juba 1818. aastal hakkas Prantsusmaa osalema suurriikide kongressidel täieõigusliku liikmena.
Võitjariigid leidsid endas niisiis jõudu Prantsusmaale andestada, mõistes, et ainult selline lähenemine tagab Euroopas pikaajalise rahu.
Riigipead hoiavad käes Euroopa kaarti, igaüks tirimas mingeid alasid enda poole. Paremal lõikab Napoleon mõõgaga kaardist välja tüki, millel on kirjas Prantsusmaa. Laua all peidab end Talleyrand, kes hoiab käes Louis XVIII pildiga medaljoni.
Klemens von Metternich
Viini kongressil kokku lepitud riikidevaheliste suhete korralduse tegelik haldaja ja Püha Liidu suuniste tõlgendaja oli Austria välisminister (1809–1848) ja hiljem ühtlasi riigikantsler (1821–1848) Klemens von Metternich. Seetõttu on Viini kongressi järgset poliitilist korraldust Euroopas hakatud nimetama ka Metternichi süsteemiks.
Euroopa olukorrast
Euroopa paistab erapooletule vaatlejale ühtaegu haletsusväärne ja veider. ... Valitsused on kaotanud pinna jalge alt, ühiskonna keskkihist kostev hädakisa on neid ehmatanud ja segadusse ajanud; keskkiht on sättinud ennast kuninga ja rahva vahele, murdnud valitseja skeptri ja usurpeerinud rahva hääle – see kiht, kelle rahvas on nii sageli ära tõuganud ja keda ometi liiga palju kuulatakse, sealjuures võiks üksainus sõna nad põrmu paisata.
Me näeme, et see keskkiht on end pimeda viha ja vaenuga üles keeranud ... ja püüab kõigi kättesaadavate vahenditega oma võimujanu rahuldada, võttes endale pähe kuningaid veenda, et nende õigused piirduvat vaid troonil istumisega, samal ajal kui neil endil olevat õigus valitseda ja rünnata kõike seda, mida inimesed on sajandeid pühaks ja väärtuslikuks pidanud – nad eitavad tegelikult mineviku väärtust ja kuulutavad iseennast tuleviku loojateks.
... Oleme kindlad selles, et ühiskonda ei saa enam päästa ilma valitsuste tugeva ja kindlakäelise sekkumiseta ...
Memoirs of Prince Metternich, 1815–1829, V. New York, 1881.Kuidas suhtus Metternich keskkihti?
Millist lahendust ta tekkinud kriisile pakkus?
