19. sajandi keskpaigaks oli masinatootmine muutunud enamikus Euroopa riikides ja Ameerika Ühendriikides valitsevaks. Tähtsaimaks majandusharuks kujunes tööstus, mis kiirendas ka teiste majandusharude arengut ning tõi endaga kaasa üldise elatustaseme tõusu ühiskonnas. Tööstusharude hulgast tõusis omakorda esile rasketööstus, mis oli seotud eelkõige rauamaagi ja kivisöe tootmisega. Suured rauamaagi- ja söekaevanduste piirkonnad muutusid tähtsateks tööstuskeskusteks.

Masinatootmise võidulepääs tõi omakorda kaasa põhjalikud muudatused mitte üksnes tootmises, vaid ka teistel ühiskonnaelu aladel: põllumajanduses, olmes, vaimuelus, moraalis. Eriti rängalt võis tabada inimesi tööpuudus, mille peamiseks põhjuseks peeti masinaid. Seetõttu olid 18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel sagedased tööliste väljaastumised, mille käigus purustati masinaid. Masinate purustamisega loodeti mõistagi saavutada ka palgatõusu ja parandada töötingimusi.

Samal ajal aga kiirendasid masinad ja vabrikud ühiskonna kui terviku arengut. Vabrikutootmine tegi inimestele kättesaadavamaks paljud tarbekaubad, sest masinatootmine suurendas tööviljakust ja alandas kaupade hindu. Aja jooksul paranesid ka tööliste elu- ja töötingimused. Sellest annab tunnistust elanikkonna arvukuse kiire kasv. Tööstusrevolutsioon soodustas ka hariduse levikut ning muutis ühiskonna seniseid tavasid ja moraalinorme.

Kujunev tööstusühiskond oli paljuski linnaühiskond. Linnad muutusid peamisteks tööstus- ja kaubanduskeskusteks, kuhu koondus järjest rohkem inimesi. Eriti kiiresti kasvasid tööstuslinnad. 1801. aastal oli Euroopas 14 linna, kus elas üle 100 000 elaniku, 1870. aastaks oli neid aga juba üle saja. 19. sajandi lõpus elas Inglismaal linnades 70, Prantsusmaal ligi 50 ja Saksamaal 40 protsenti inimestest. Linn oli ka omapärane kultuurikeskus, kus kujunes vastandina maakultuurile oma eripärane linnakultuur.

Linnaelul olid oma hüved ja puudused. Elutingimused varastes tööstuslinnades olid rasked ja ebasanitaarsed. Lihtrahvas elas enamasti agulite odavates ja kitsastes korterites, sageli ka keldrites või hoovides, kus elutingimused ei vastanud põhivajadustelegi. Sellega kaasnes laste suur suremus, mis oli pea poole suurem kui maapiirkondades. Töölisasundused olid ülerahvastatuse tõttu eriti vastuvõtlikud kõikvõimalikele epideemiatele. Linnaelu iseloomustas ka kuritegevus jm ühiskondlikud pahed.

Pikemas perspektiivis oli linnaelu iseloomulikuks jooneks siiski elukeskkonna pidev paranemine. Hakati rajama ka äärelinnu hõlmavaid veevärke ja kanalisatsiooni ning linnaehitust planeerima. Uue ehitusmaterjalina võeti kasutusele raudbetoon. Paljudes linnades hakati tänavaid gaasilaternatega valgustama ning arendati linnatransporti: voorimeestele pakkusid konkurentsi hobutrammid ja hoburaudteed (esimesena 1832. aastal New Yorgis) ning hakati ehitama allmaaraudteid (esimesena 1863. aastal Londonis). Elekter jõudis esialgu küll üksnes vabrikutesse. Linnade kultuuriasutused (teatrid, raamatukogud jms) võimaldasid linnaelanikel paremini tööst vaba aega sisustada.

Tööstuse areng muutis tuntavalt ühiskonna sotsiaalset palet. Kujunesid uued sotsiaalsed kihid: palgatöölised ja vabrikuomanikud. Tööliste osa elanikkonnas suurenes pidevalt, 19. sajandil oli nende osatähtsus majanduslikult arenenud riikides juba 50–75 protsenti. Töölised ei moodustanud siiski ühtset sotsiaalset kihti. Kõik töölised ei teinud enam füüsilist tööd, oskustöölised moodustasid nn töölisaristokraatia. Nad said rohkem palka ja võisid endale lubada paremaid elutingimusi.

Arvukas töölisklass muutus 19. sajandi teisel poolel jõuks, kes hakkas sõnakalt oma õiguste eest seisma. Töölisliikumise kujunemine sundis ka valitsusi järeleandmisi tegema, näiteks hakati reguleerima tööpäeva pikkust ja parandama töötingimusi. Need ja teised muudatused kajastusid töölisseadusandluses.

Koos majandusliku arenguga paranes kodanluse varanduslik seisund ja elatustase. Kodanluse hulka kuulusid vabrikuomanikud, pankurid ja mõned teised elanikkonna kihid, kaasa arvatud haritlaskond ehk intelligents.

Tööstusühiskonna väljakujunemine tõrjus tagaplaanile varasemad majandusõpetused (merkantilism ja füsiokratism). Üha enam tõusis esile tööd väärtustav majanduslik liberalism, millele pani aluse Šoti majandusteadlane Adam Smith (1723–1790).

Kiire majanduslik areng, eelkõige tööstuse edenemine, muutis 19. sajandil oluliselt ühiskonna sotsiaalset struktuuri ning põhjustas uusi vastuolusid. Süvenes varanduslik ebavõrdsus, mida ei tauninud ainult töölised, vaid ka haritlased. Seetõttu hakati otsima ühiskonnakorraldust, mis oleks senisest õiglasem. Sellise ühiskonnakorralduse nimetuseks sai 19. sajandi esimesel poolel sotsialism.

Prantslane Claude Henri de Saint-Simon (1772–1837) ja inglane Robert Owen (1771–1858) pakkusid kumbki välja oma nägemuse ideaalühiskonnast, kus valitseksid küllus, sotsiaalne õiglus, ühisomand ja kollektiivne töö ning puuduksid ebavõrdsus ja vaesus. Nende jt vaated olid kaugel reaalsusest, st utopistlikud, mistõttu neid kutsutakse sotsialistideks-utopistideks.

Sotsialistid-utopistid pooldasid ühiskonna ümberkorraldamist rahumeelsel teel, kuid näiteks marksism, millele panid aluse Saksamaalt pärit Karl Marx (1818–1883) ja Friedrich Engels (1820–1895), nägi ette ühiskonna ümberkujundamist revolutsioonilisel teel.

19. sajandi teisel poolel muutus sotsialism levinud poliitiliseks vooluks, mis pakkus valikuvõimalusi ka neile, kes ei pooldanud konservatiivset ega liberaalset maailmavaadet. Tekkis organiseeritud töölisliikumine ja rajati tööliste huve esindavad parteid, mis nõudsid üldist valimisõigust, töö- ja palgatingimuste parandamist ning hariduse ja arstiabi kättesaadavamaks muutmist.

19. sajandi lõpukümnendeil sotsialistide leer lõhenes. Osa sotsialiste ei pooldanud marksistide vägivaldsust, uude ühiskonda tuli jõuda rahumeelseid meetodeid kasutades. Nemad panid aluse voolule, mida tuntakse sotsiaaldemokraatia nime all. Marxi ja Engelsi veendunud toetajaid hakati nimetama kommunistideks.