Kaasaja tähtsaim probleem on see, kas inimene suudab oma leiutised üle elada.
Louis de Broglie, Prantsuse füüsik ((1892–1987)
Muutused sõjapidamises
Tööstusrevolutsioon ja tehnika areng tõid kaasa olulisi muutusi sõjapidamises. Tehnika arengu mõju sõjandusele oli mitmepalgeline ja samas vastuoluline. Sõjapidamine muutus efektiivsemaks – seega ka ohvriterohkemaks.
Mitmed olulised tehnilised uuendused rakendati ellu esmalt sõjanduses ning alles seejärel võeti need kasutusele ka tsiviilelus. Revolutsiooniline areng sidepidamises muutis sõjategevuse juhtimise senisest tõhusamaks ja operatiivsemaks ning tõi paljud sõjasündmused ka arenevate massiteabevahendite vahendusel paljudele n-ö koju kätte. Esimene sõda, mida tollane meedia Euroopas ulatuslikumalt kajastas, oli Krimmi sõda. Sel ajal hakkas ajalehtede juurde kujunema ka uus ametikoht – sõjakorrespondent.
Tehnika areng ja edusammud arstiteaduses leevendasid siiski osaliselt sõjakoledusi. 19. sajandi teisel poolel suudeti oluliselt vähendada haavadesse surnute suhtarvu. See saavutati meditsiiniteenistuse parandamisega ning ka sellega, et haavatuid oli võimalik kiiremini hospidalidesse transportida.
Roger Fenton oli üks esimesi sõjafotograafe. Krimmi sõitis ta Briti kuningakoja palvel. On arvatud, et kuningakoda lootis tema fotode abil parandada brittide negatiivset suhtumist sõtta ning tasakaalustada tuntud sõjakorrespondent William Howard Russelli kriitilisi reportaaže. Kuna tolleaegse fototehnikaga sai pildistada vaid staatilisi kaadreid, on piltidel näha maastikke ja poseeritud stseene, mis ei andnud edasi kogu sõjategelikkust. Teadlikult vältis Fenton ka surnud ja vigastatud sõdurite pildistamist.
Sõjapidamine | ||
Meedia | Sidepidamine | Meditsiin |
Raudteed
Sõjanduse arengu seisukohalt oli äärmiselt oluline raudteede laiaulatuslik ehitamine ning kasutuselevõtt. Sõjaväelaste transportimine raudteega kaotas pikaajalised ja kurnavad marsid: 2–3-päevane marsiteekond võis lüheneda paaritunnisele rongisõidule ning sõdurid jõudsid lahinguväljale puhanuna.
Esimest korda avaldus raudtee tähtsus sõjaväe transportimisel 1859. aastal toimunud Prantsuse-Austria sõjas, mil 120 000-meheline Prantsuse armee paisati rindele tolle aja kohta äärmiselt lühikese ajaga – 11 päevaga. Mõned aastakümned tagasi oleks selleks kulunud kaks kuud. Kuid ühtaegu tõi see sõda esile ka raudteega seotud probleemid. Sõjaväelased suudeti küll lühikese ajaga rindele vedada, kuid nende varustamine jäi soiku. Nendest puudustest õppis eeskätt Preisi sõjaväe juhtkond, kes suutis kiiresti moodustada eeskujulikult toimiva varustusteenistuse.
Et raudteid pidi oli võimalik viia sõjategevuse piirkonda pidevalt uusi vägesid, võis sõjategevus kesta senisest kauem. Pikemaajalise sõjategevuse puhul võis sõdur vahepeal isegi puhkusel käia ja siis uuesti sõtta naasta.
Nälgiva ja külma käes kannatava sõjaväe varustamiseks rajasid inglased 1855. aastal seitsme nädalaga 11 kilomeetrit raudteed sadamalinnast Balaklavast inglaste ja prantslaste laagrisse. Sõdureid rongidega rindele ei transporditud, küll aga haavatuid rindelt Balaklavasse.
Sõda sõiduplaani järgi
Enne Helmuth von Moltke vanemat polnud Preisi sõjaväelased kunagi raudteedest lugu pidanud. Preisi kindralid mäletasid Friedrich Suure ütlust, et mida enam ehitatakse teid ja mida paremad need on, seda kergemaks tehakse sissetungija elu. Pärast Moltke määramist Preisi kindralstaabi ülemaks toimus suuri muutusi.
Maismaal ei olnud ainsatki transpordiliiki, mis olnuks kiiruse ja kandejõu poolest võrreldav rongiga. Rongide kasutamine eeldas aga hoolikat planeerimist, ükski rong ei saanud teisest mööda ajada, nagu tõllad maanteel. Aeglasem rong pidi pöörama kõrvalteele, aga kahe rööpapaariga lõike oli vähe ja need asusid üksteisest kaugel. Järelikult tuli rongide liikumiskiirust rangelt reguleerida.
Moltke soovis niisugust süsteemi, mille kohaselt riigi eri osadest pärit reservid koonduvad mobilisatsiooni väljakuulutamisel kogunemispunktidesse, kus nad rügementidesse määratakse ning saavad eelnevalt kohale veetud mundrid ja varustuse. Seejärel toimetatakse värskelt vormitud sõdurid edasi piiripunktidesse, kust nad määratud hetkel vaenlase territooriumile tungivad ja kavandatud objektid vallutavad.
Kindralstaabi raudteeosakonda koondati Preisi ohvitserkonna koorekiht. Kõikides senistes sõdades oli tagalateenistus rindeüksusi vaid toetanud, Preisi süsteemi järgi võtsid nad endale ka sõjategevuse korraldamise. Mobilisatsioon raudteid kasutades oli nii keerukas, et iga sammu tuli täpselt kaalutleda ja jälgida. Vägesid inspekteeriti ja rongide proovisõite korraldati aastaid enne seda, kui mingi sündmus nõudis mobilisatsiooni väljakuulutamist. Iga ümberpaiknemine pidi kõikide teistega täiuslikult klappima.
William R. Weir. Sõjaajaloo pöördepunktid. Tallinn, 2007.- Maismaal olid rongid oma kiiruse ja kandevõime poolest parim transpordiliik.
- Tänu raudteedele ei pidanud sõdurid enam pikki vahemaid marssima.
- Sõjavägi viidi rongidega kiiremini lahinguplatsile.
- Esimesena moodustasid hästi toimiva sõjaväe varustamise inglased.
- Kuna rongidega võis viia lahinguväljale pidevalt uusi vägesid, venisid sõjad pikemaks.
Sõjalaevad
19. sajandi III veerandil hakati valmistama auru jõul liikuvaid soomustatud sõjalaevu, 19. sajandi teisel poolel võeti sõjalaevadel kasutusele 400-millimeetrise vintrauaga suurtükid, mis kaalusid üle saja tonni, laevade soomus paksenes kuni 60 sentimeetrini.
Ristlejaid hakati ehitama 19. saj II pooles. Need olid suure tegevusraadiusega, kiired ja suhteliselt hästi relvastatud aurulaevad. Ristlejad olid kaitstud metallist kerega ja varustatud 203–254 mm suurtükkidega. Koloniaalriigid kasutasid seda laevatüüpi, et pidada oma koloniaalvetes korda ja kaitsta merekaubandust asumaadega.
Tulirelvad
1870. aastal hakati Saksamaal Kruppi relvatehases valmistama tagantlaetavaid vintrauaga suurtükke, 1880. aastatel ilmusid relvastusse fugasslõhkeained, kuulipildujad ja kauglaskesuurtükid. 1885. aastal tuli käsivändaga Gatlingi kuulipilduja asemele Maximi raskekuulipilduja, mis tagasilöögil saadud energiat kasutades tegi kuni 250 lasku minutis.
1900. aastaks olid kõigis Euroopa armeedes luku ja salvega vintpüssid, mille lask võis tappa inimese vähemalt 1400 meetri kauguselt, mistõttu vägede liikumine kilomeetri kaugusel teineteisest oli takistatud. Ühtlasi kasutati 75-millimeetrise kaliibriga välisuurtükke, mille laskekaugus ulatus 1500–5000 meetrini.
Esiplaanil buuride väeüksus, kes paneb vastu brittide jalaväeüksuse rünnakule. Buurid olid sõja alguses edukad ja tekitasid Briti vägedele raskeid kaotusi. Nad olid head laskurid ja varustatud moodsate tagantlaetavate püssidega. Britid võitsid buuri sissisõja paljuski tänu koonduslaagritele ja nn põletatud maa taktikale.
Tulejõu revolutsioon
Jalaväerelvade täpse tule ulatus ja kiirus arenesid kiiremini kui taktikaline mõtlemine ning tihedad väeüksused kandsid Prantsuse-Preisi ja Vene-Türgi sõjas hirmsaid kaotusi. Samas oli hõreda rivistusega hajutatud eelväge väga keeruline juhtida ja erinevate üksuste tegevust koordineerida. Mõned asjatundjad pooldasid suletud väeüksusi, leppides suurte kaotustega lühikese aja jooksul, et vältida pikalevenivat tulevahetust, mis ilmselt oleks olnud samavõrd kaotusterohke.
Sõjad. Ajalugu kaartidel. Tallinn, 2005.- Richard Jordan Gatling
- Hiram Stevens Maxim
- Alfred Krupp
Kruppi sõjatehased Saksamaal
Tööstusrevolutsiooni ja sõjanduse seotuse üheks paremaks näiteks olid Kruppi tehased Saksamaal. Kasutades ära Napoleoni kontinentaalblokaadi Suurbritanniale ning suurt nõudlust valuterase järele, asutas Friedrich Krupp ühes kahe partneriga 1811. aastal Essenis väikese terasevabriku. Tema poja, Kahurikuningaks kutsutud Alfred Kruppi juhtimisel hakati peale matriitside ja toorikute tootma raudteeinventari (rööpad, vaguni- ja vedurirattad jm), veidi hiljem relvastust, eeskätt kahureid. Kiiresti võeti kasutusele tehnilised uuendused, nt bessemermenetlus, oma toodangut tutvustati aktiivselt rahvusvahelistel turgudel (maailmanäitustel jm), töötajatele ehitati kortereid ning loodi oma tervise- ja sotsiaalkindlustussüsteem.
19. sajandi teisel poolel sai firmast maailma tuntuim ja olulisim raskerelvastuse tootja ja turustaja. Pärast oma toormebaasi (kivisüsi, rauamaak) rajamist laiendas Alfredi poeg Friedrich Albert firmat veelgi ning omandas 1893. aastal metallurgiaettevõtted Magdeburgi lähedal ja sajandivahetuse paiku Germania laevatehased Kielis. 1901 projekteeris Kruppi ettevõte ühe Saksamaa esimestest allveelaevadest (U-1), 1909 valmistati aga esimene üliraskesuurtükk Paks Bertha. 20. sajandi alguses oli 45 000 töötajaga Kruppi kontsern Euroopa suurim tööstusettevõte.
- kahurid
- allveelaevad
- üliraskesuurtükid
- raudteerööpad
- lahingulaevad
- hävituslennukid
- tankid
- relvad
