8. sajandi lõpuks valitses Karl Suur suuremat osa Lääne-Euroopast. Temas hakati nägema Jumala maapealset esindajat, vägevat valitsejat, kes on seatud kirikut ja kristlaskonda kaitsma ning kristlikku usku levitama. 799. aastal puhkes Roomas paavst Leo III ja Rooma aadlike vahel tüli. Paavst põgenes üle Alpide Frangi kuninga juurde ja palus talt abi. Järgmisel aastal suunduski Karl oma väega Rooma, lõpetas tüli ja seadis paavsti uuesti ametisse. 800. aasta jõulude ajal kroonis Leo III Karli Püha Peetruse katedraalis Rooma keisriks. Sellega taastati Läänes impeerium, mis oli kadunud Rooma riigi langemisega.

Ligi 15 miljoni elanikuga hiigelriigi valitsemine polnud kerge ülesanne, kuid Karl Suur sai sellega hästi hakkama. Kõige tähtsamad ametid Frangi riigis andis ta aadlikele, kellega Karolingid olid abielu kaudu suguluses. Kohaliku võimu teostamiseks oli riik jagatud umbes 250 krahvkonnaks. Neisse seadis kuningas ametisse oma usaldusmehed, krahvid, kelle ülesandeks oli kuninga nimel õigust mõista, maksusid koguda ja sõjas oma piirkonna vägesid juhtida. Riigi äärealadel loodi krahvkonna suurused, aga suuremate õigustega nn margid, mille juhid markkrahvid pidid vaenlase rünnakuid iseseisvalt tõrjuma. Krahvide tegevusel hoidsid silma peal kuninga erisaadikud. Suuremate idapoolsete hõimualade juhid olid hertsogid.

Keskaja kuningad valitsesid eelkõige inimesi, mitte territooriume. Riigi suurus ja tugevus sõltus valitseja suhetest oma alamatega ning kõige olulisemaks väärtuseks oli truudus. Aadlikud olid andnud Karolingidest valitsejatele isikliku truudusevande, mille eest anti neile tähtsaid riigiameteid ja suuri maavaldusi koos seal elavate mittevabade inimestega. Karl Suure ajal hakati ka kõigilt teistelt vabadelt inimestelt nõudma truudusvannet, mida tuli aeg-ajalt uuendada.

Frangi riigil polnud ühte pealinna. Kuningas reisis igal aastal suure kaaskonnaga (koos pereliikmete, teenijate ja sulastega tuhatkond inimest) mööda maad ringi, et kõigile oma võimu näidata. Ta jälgis seadustest ja korraldustest kinnipidamist ning suhtles kohalike ülikutega. On arvutatud, et Karl Suur reisis oma valitsemisaja jooksul iga päev maha keskmiselt 30 km. Kuna piiskoppidele ja aadlikele oli kogu kuninga saatjaskonna majutamine ja kostitamine väga suureks koormaks, rajas Karl üle riigi mitusada residentsi, mis pidid olema valmis teda alati vastu võtma. Kõige sagedamini viibis Karl Aacheni residentsis, kus tegutses õukonnakool ning kuhu ehitati uhke palee ja kabel.

• 1
• 2
• 3
• 4
• 5
• 5
• 6
• 7

Aacheni residents ja kabel (rekonstruktsioon). Loe pildilt numbri alt

Kuigi Karolingide riigis oli väga tähtis roll kirikul ja riigiaparaadil, oli kõige olulisem siiski sõjavägi. Just sõjaväel rajanes Karli võim.

Karl Suur nõudis oma alamatelt militaarsfääris hämmastavalt palju. Kuninga iga-aastastel sõjakäikudel pidid osalema kõik vabad mehed. Kel polnud võimalik kallist relvastust muretseda ja kodunt eemal viibida (majapidamises pidi olema rohkem töökäsi, sest sõjakäigud toimusid tavaliselt kõige kiiremal põllutööde hooajal), pidi teiste omasugustega koonduma ja mitme peale ühe sõjamehe välja saatma. Kohustuste täitmata jätmise korral ähvardasid suured trahvid. Et hiiglaslikku territooriumi enda võimu all hoida ja vaenlasi tõrjuda, pidi armee pidevalt liikuma: kui Karl oli näiteks Saksimaal, palus paavst ta appi Itaaliasse; kui ta oli Hispaanias, puhkes ülestõus Saksimaal jne.

Tegelikult ei põhinenud Karolingide sõjaline edu mitte niivõrd väe suurusel, kuivõrd paremal varustusel. Juba Karl Martelli aegadest moodustasid frankide väe põhilise löögijõu soomusrüüs ratsaväelased, kes kuulusid riigi tähtsamate aadlike ja suurmaavaldajate kaaskondadesse. Sellise sõjamehe varustus koos hobuse, turvise ja relvadega maksis sama palju kui 18–20-pealine lehmakari. Ratsamehed said vajaliku relvastuse, riided ja toidu oma isandalt ja võisid seepärast pühendada kogu aja sõjateenistusele ja treeningutele. Seesuguste tugevalt soomustatud ja hästi liikuvate ratsaväesalkade kõrval moodustasid vaid kilbi, mõõga ja odaga varustatud tavalised ratsanikud ja jalaväelased küll arvulise enamuse, kuid lahingus mängisid nad teisejärgulist rolli.

Karl Suure vallutusretked kestsid kaua ja ulatusid palju kaugemale kui frankide varasemad sõjakäigud, mille eesmärgiks oli olnud peamiselt sõjasaagi hankimine. Kuna ratsaväe tähtsus oli suurenenud, kasvas oluliselt ka sõjavarustuse maksumus. Väeteenistuskohustuse koorem sundis üha enamaid franke oma vaba inimese staatusest loobuma ja end kogu oma pere ja maise varaga mõne aadliku, kloostri või piiskopi eestkoste alla andma. Isand andis mehele tema põllud tagasi, kuid nende kasutamise eest tuli hakata andamit maksma: endisest vabast maaharijast sai piiratud õigustega ja oma isandast sõltuv talupoeg. Ajapikku kujunes sõjapidamine üksnes kitsa elukutselise sõjameeste kihi pärisosaks. Enamik rahvastikust pühendus maaharimisele ja sulandus kokku suurmaavaldajate mõisates töötavate mittevabade inimestega.