IX osa kokkuvõte

Ristisõdade käigus tekkis Euroopa poliitilisele kaardile uus maa – Liivimaa. See hõlmas umbes tänapäevase Eesti ja Läti ala. Liivimaa ei olnud riik, vaid kogum valdusi, millel igaühel oli oma valitseja ehk maahärra. Liivimaa jagunes viieks territooriumiks: Riia peapiiskopi, Tartu piiskopi, Saare-Lääne piiskopi, Kuramaa piiskopi ning Saksa ordu valdused. Viimane oli omandanud need 1237. aastal, kui Mõõgavendade ordu liideti Saksa orduga. Põhja-Eesti kuulus kuni 1346. aastani Taanile, kes müüs selle siis Saksa ordule. Piiskopid läänistasid oma maid vasallidele, ordu valitses neid ise ja püüdis oma valdusi laiendada. Riia peapiiskop ja Saksa ordu tülitsesid vaheaegadega kogu keskaja, ilma et kumbki pool oleks otsustavalt teise üle võitu saanud. Ainus koht, kus kõik Liivimaa maahärrad ja seisused korraga kokku said, oli Liivimaa maapäev. Liivimaa valitsejad olid algusest peale tihedalt seotud Saksa-Rooma riigiga. Keisri võim polnud kuigi tugev, kuid keisririigil oli liivimaalaste jaoks suur sümboolne tähendus.

Saksa ordu Liivimaa haru eesmärgiks oli kaitsta siinseid kristlasi ja sõdida paganate vastu. Eriti verised olid sõjad leedulastega, aga ka vene vürstiriikidega polnud suhted alati rahumeelsed. Sõjakäikudest võtsid peale ordurüütlite osa ka piiskoppide vasallid ja kohalik rahvas. Saksa ordu valitses keskaegsest Liivimaast kõige suuremat osa. Halduslikult jagunes see ala komtuurkondadeks ja foogtkondadeks, mida valitseti linnustest. Liivimaa tugevaim linnus oli Viljandi. Ordulinnus oli korraga nii linnus kui ka klooster. Orduvennad osalesid linnuses regulaarsetel jumalateenistustel ja sõid koos. Vabal ajal hooldasid rüütlid oma varustust ja parandasid relvi. Nagu kloostris ikka, ei tohtinud nad ilma loata linnusest lahkuda. Algul oli rüütlite põhitegevus sõjapidamine, hiljem keskenduti aga järjest enam vallutatud maade valitsemisele.

Eestlased elasid keskajal põhiliselt külades. Talurahvas jagunes adratalupoegadeks, maata talupoegadeks ja maavabadeks. Neist kõrgemal positsioonil olid maavabad, kes väikeläänimeestena ei kandnud muid koormisi peale sõjaväekohustuse. Eesti küla eesotsas oli külavanem ehk vardja. Osa põllumaast kuulus mõisatele. Suur osa mõisa sissetulekust tuli talupoegadelt andamitena. Mõisad kuulusid vasallidele või maahärradele. Maahärrade mõisad ehk ametkonnad olid palju suuremad kui vasallide mõisad.

Keskajal oli Eestis üheksa linna, millele maaisand oli andnud linnaõiguse ning mida juhtis ja valitses raad. Nendeks olid Tallinn, Tartu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Paide, Viljandi, Haapsalu, Rakvere ja Narva. Raadi kuulusid üldjuhul jõukad hansakaupmehed, väikestes linnades ka käsitöölised. Linna ülemkihti kuulusid saksa soost kaupmehed-käsitöölised, eestlased olid valdavalt lihttöölised ja käsitöölised. Tallinnas, Tartus ja Narvas elas ka venelasi. Linnas räägiti alamsaksa ja eesti keelt. Alates 14. sajandi teisest poolest halvenes linnaeestlaste õiguslik olukord. 15. sajandi teisest poolest hakkasid mõisnikud takistama talupoegade linna asumist. Linnad Tallinnaga eesotsas seisid mõisnike sellisele teguviisile vastu. Eesti linnadest kuulusid Hansa Liitu Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu ja Viljandi, see pani aluse nende linnade õitsengule ja jõukusele. Eesti linnade käsitöö oli keskajal tehtud peamiselt siseturule. Kohalikku käsitöötoodangut veeti vähe välja, kuna see ei olnud kvaliteedi poolest välisturul konkurentsivõimeline.