Parasiitseened

Parasiitseened kasutavad oma elu­tegevuseks teisi elus­organisme. Parasiite on kahte tüüpi: ühed neist elavad teiste organismide sees või peal, kuid üksnes kurnavad elus­organismi. Teised aga tapavad elus­organismide rakke ning toituvad neist. Viimasesse rühma kuuluvad näiteks puudel elavad kogumikkudena esinevad külma­seened. Enamik parasiit­seeni on silmale nähtamatud, näha on tavaliselt üksnes nende põhjustatud kahjustused.

Mitmed rohttaimedel esinevad parasiit­seened on kott­seened ning nende massiline esinemine tekitab põllu­majanduses suurt kahju. Kott­seente hulka kuulub näiteks eriline seen – tungal­tera. Tungal­tera eosed nakatavad mõne kõrrelise, näiteks rukki õie. Neist arenev seene­niidistik hakkab eritama magusat, seene eoseid sisaldavat nestet. Nektari jahil putukad (enamasti teatavad herilased) kannavad eosed edasi ka tervetele õitele. Igast nakatunud õiest areneb aga lõpuks must kõva sirbi­kujuline seene­niidistikust „pundar“, mis toodab väga mürgiseid aineid. Sattudes inimese või loomade toidu sisse, võib taga­järjeks olla tõsine mürgistus. Kuid tungal­terast valmistatakse ka erinevaid ravimeid. Mulda kukkununa jäävad kahjustunud terad talvituma, kevadel aga toodavad vilja­kehi, milles arenenud tuul laiali kannab.

Kartuli-liitviburseen paljuneb taime­rakkude sees. Maa­pinnas võivad ta eosed säilida kümneid aastaid. Kartuli juurte läheduses muutuvad eosed märjas mullas aktiivseks. Ühest eosest tekib sadu viburiga liikumis­võimelisi eoseid, mis „ujuvad“ juurteni. Sobiva rakuni jõudnud, kukub vibur küljest ja eos tungib rakku. Nakatunud rakk paisub, nii et saab tekkida veel palju viburiga eoseid, mis vabanevad mulda ja nakatavad lähedasi kartuli­rakke, ka mugulaid. Tulemuseks on kartulitele tekkinud eba­korra­pärased, vähk­kasvajat meenutavad moodustised.

Taimeparasiidid roosteseened ja nõgi­seened kuuluvad kand­seente hulka. Kõrre­roostel on väga keeruline paljunemis­tsükkel, mille jooksul ta peab vahetama mitut pere­mees­taime. Kevadel hakkab seen arenema kuker­puul. Lehtede alumisel poolel on näha punakad seene eos­kogumikud. Selleks et kõrre­rooste areng jõuaks lõpule, peavad seene eosed sattuma mõnele kõrs­taimele. Suve esimesel poolel tekivad haigestunud taimede vartele ja lehtedele punakad eos­pesad, mis suve teisel poolel muutuvad mustjaks. Seal arenevad talve­eosed. Seene tegevuse taga­järjel kannatab tera­viljade saagikus.

Sama ohtlikud on teravilja­saagile nõgi­seened. Mõned neist (kõvanõed) muudavad nakatumisel seemne mustaks eoste massiks, kusjuures seemne­kest säilib tervena. Teised aga (lendnõed) hävitavad tera juba õitsemise faasis täielikult ning katavad selle musta seene­eoste massiga. Nõgi­seened on väga mürgised.

Kõik taimekasvatajad on puutunud kokku nähtusega, kus näiteks ilutaimede (roosid, petuuniad) lehed kattuvad niiskemate ilmade saabudes hallika kirmega. Aja jooksul sellised lehed kuivavad. Tegemist on jahu­kaste­seentega.

Elavatel puudel elavad seened, kes kahjustavad küll mingil määral puitu, kuid puud otseselt ei surma. Selliseid seeni nimetatakse pool­parasiitideks. Aja jooksul puu seene elu­tegevuse taga­järjel siiski nõrgestub ning võib hukkuda. Seejärel jätkavad seened kasvu lagundajatena. Sellisteks seenteks on torik­seened, näiteks tuletael ja must pässik ehk kasekäsn. Kasekäsna on kasutatud läbi aegade rahva­meditsiinis.

Omapärased seenmoodustised on kase­võrades esinevad tuule­pesad, mis koosnevad seente tegevuse tõttu kasvu muutnud puuokstest.

Vahtralehtedel esineb sügise hakul tihti musti laike, mis on ümbritsetud heledama rõngaga. See on vahtra-pigilaiksus. Puud see seen otseselt ei kahjusta, kuna nakatab lehti suhteliselt hilja.