Ainuõõssed ehk kõrveraksed

Ainuõõssed on nii soolases kui ka magevees elavad loomad. Enamik neist elab troopilistes meredes. Ainuõõssetel esineb kaks kehatüüpi: polüüp on veekogu põhja või mõnele vees olevale esemele kinnituv eluvorm ning meduus vabalt ringi liikuv eluvorm. Nende nimetus tuleb sellest, et neil on keha sees õõs.

  • Kes on ainuõõssed?
  • Milline on ainuõõssete kehaehitus?
  • Kuidas ainuõõssed paljunevad?

Ainuõõssete ehitus

Ainuõõssed on erineva väljanägemisega.

Ainuõõssed jaotatakse kolme suurde klassi: hüdra­loomad (hüdrad), karikloomad (meri­ristid) ja õisloomad (meriroosid ja korallid).

Ainuõõssete klassid

Ainuõõssed loomad on erivärvilise või läbi­paistva, enamasti radiaal­sümmeetrilise kehaga. Radiaal­sümmeetria puhul lähtub keha keskpunktist mitu ühesuguse ehitusega kehaosa.

Sümmeetria liike. Sümmeetria all mõistetakse kehaosade või elundite asetust kujuteldavate telgede suhtes.

Ainuõõssete kehaehitus sarnaneb käsnade omaga.

Ainuõõssete keha sisemuses asub tühemik – kehaõõs. Ainu­õõssete kehasein koosneb nagu käsnadelgi kahest rakukihist. Kuid nende kahe rakukihi vahel asuv sültjas kiht on oluliselt õhem ning on ainuõõssete tugisüsteemi osa.

Ainuõõssete kehas on juba välja kujunenud koed, kuid ainult üksikud organid – näiteks tasa­kaalu­organid ja valgus­tundlikud täppsilmad. Ainuõõssed suudavad tajuda puudutusi ja valguse muutumist. Lihaskoe olemasolu võimaldab ainuõõssetel end aktiivselt liigutada. Neil on lihtne närvi­süsteem, mis koosneb kehas hajusalt paiknevatest omavahel ühendatud närvi­rakkudest.

Erinevalt käsnadest on ainuõõssetel suuava, mis talitleb ka jääkainete eritamise avana. Seedeelund võib olla lihtne üheosaline, nagu hüdradel, või mitme­osaline keerukas süsteem, nagu meduusidel. Kehaõõne sisemise kihi rakud puutuvad vahetult kokku seedeõõnega ning toitained imenduvad otse rakkudesse. Osal kehaõõne sisemistest rakkudest on kulendi- või viburilaadsed väljakasved, mis osalevad keha­õõne­sisese vee ringlema­panekus ja toidupalade haaramises. Toitu püüavad ainuõõssed suuava ümber paiknevate kombitsate abil. Kombitsad on varustatud kõrverakkudega. Saak­looma puudutuse peale vallandub kõrverakust kõrveniit, millest paiskub ohvri kehasse mürki, mis ta kas halvab või surmab. Inimesele on see mürk tavaliselt ohutu, kuid troopilistes meredes esineb siiski meduuse, kelle kõrvetus on surmav.

Hüdraloomad

Hüdra on pudelilaadne polüüp.

Hüdrad kinnituvad talla abil veepõhjas olevatele kividele ja taimedele. Hüdra­loomadest on tuntuim umbes ühe sentimeetri pikkune mage­vee­kogudes elav varshüdra. Hüdra ülemises otsas asub suuava, mida ümbritsevad kombitsad. Kombitsatel asuvad kõrve­rakud. Tänu arenenud lihaskoele on hüdrad võimelised liikuma. Ühe kehapoole lihaste kokku­tõmbumisel paindub hüdra sellele poolele ning, asetades kombitsad maha, tõstab talla üles ning seejärel toimub vastu­pidine liikumine. Nii on hüdra võimeline aeglaselt liikuma. Ärrituse korral tõmbub hüdra kokku väikeseks tombuks.

Varshüdra elab mageveekogudes.

Hüdra paljuneb eelkõige mittesuguliselt pungumise teel ning tihti moodustab ta nii ühtseid kolooniaid. Päriselt eraldub noor hüdra emasloomast alles täis­kasvanuna. Hüdrad paljunevad ka sugulisel teel. Sugu­rakud arenevad hüdra keha pinnal. Valminud seemnerakud ujuvad emas­sugu­rakkude juurde ning toimub viljastu­mine. Tekkinud liitrakk kattub paksu kestaga, mis aitab üle elada ebasoodsa talve. Kevadel hakkab rakust arenema uus hüdra. Seega toimub suguline paljunemine sügisel, pungumine aga üldjuhul kevadel ja suvel.

Hüdradel, nagu ka käsnadel, on kaotatud kehaosade taastamise ehk regeneratsiooni võime.

Karikloomad

Täiskasvanud karikloomade keha on kausikujuline.

Karikloomade ümber pööratud kausi kujulist keha nimetatakse meduusiks. Meduus on liikumis­võimeline. Liikumiseks tõmbab ta keha järsult kokku ning tekitab nii veevoolu, mille abil liigub edasi. Enamik meduuse elab soojades meredes. Läänemeres elab meduus meririst ehk millimallikas. Meduusi keha on sültjas ning tal puudub tugev toestus­süsteem. Seetõttu püsib tema kehakuju üksnes vee­kesk­konnas. Kausi­kujulise keha, nn kummiku servale kinnituvad kombitsad ja nn serva­elundid, mis tegutsevad tasa­kaalu­elundina. Siin asuvad ka täppsilmad. Kummiku keskel paikneb suuava, mida ümbritsevad suu­sagarad. Nendega juhitakse toit suhu. Toitu püüavad meduusid kombitsatega, millel on kõrverakud. Meriristi kõrve­karvade mürk on nii nõrk, et inimesele see kahju ei tee. Meduusi kehaõõs, radiaal­kanalid ja kummiku serva pidi kulgev ring­kanal moodustavad ühtse võrgustiku. Keha­õõne pealmises osas asuvad sugu­näärmed. Meriristil on need neli risti­kujuliselt paiknevat lillakas-roosat nääret ning on näha läbi keha seina. Sellest ka meriristi nimi.

Eesti rannikuvetes elab arvukalt meririste.

Meduusi paljunemine jaguneb suguliseks ja suguta etapiks. Meduusid on lahksugulised. Pärast viljastumist areneb munarakust pisike ripsmetega varustatud ujumis­võimeline vastne. Vastne kinnitub veekogu põhja ning sellest areneb polüüp. Kuna polüüp sarnaneb välimuselt karikaga, siis nimetatakse seda karik­polüübiks (siit tulebki meduuside üldnimetus „karik­loomad“). Karikpolüüp areneb käbivastseks, kes meenutab välimuselt veidike okaspuude käbi. Käbi­vastsete keha jaguneb kihiti, neist tekivad ujumis­võimelised tähtvastsed, kellest omakorda arenevad juba täiskasvanud meduusid. Kokku­võtlikult võib öelda, et meduusid paljunevad nii suguliselt (ripsmetega vastse arenemine) kui ka mitte­suguliselt (karikpolüübi arenemine).

Huvitav

Suurimaks ainuõõsseks on karikloom meriseen, kelle kummiku läbimõõt on pea 2 meetrit ning kombitsate pikkus kuni 40 meetrit. Meriseen elab Põhja-Jäämeres.

Õisloomad

Õisloomad sarnanevad õitega.

Õisloomad on saanud nime selle järgi, et sarnanevad väga taimedega, täpsemalt õistaimede õitega. Kõik nad kinnituvad polüüpidena veekogu põhja. Õisloomad elavad nii troopilistes kui ka jaheda veega meredes. Tuntuimad õisloomad on meriroosid. Põhjale kinnitunud meriroosi keha on suhteliselt lühike ja jäme, kuid kombitsatega ümbritsetud ülaosa on lai ning väga värvikirev, meenutades mõneti roosiõit. Ehituselt ja elutegevuselt on meriroos sarnane hüdra­loomadega, kuid siiski veidike keerukama ehitusega. Mitmed meriroosidest võivad olla kaunis suured, kuni 1,5-meetrise läbimõõduga (hiid­meri­roos). Meriroosid elavad tihti sümbioosis vähkide ja krabidega, aga ka kaladega. Krabid ja erakvähid istutavad neid oma koorikule ja kojale, kus nad on eelkõige kaitseks ja maskeeringuks. „Vastutasuks“ saavad nad süüa krabide ja vähkide elutegevusel tekkinud toidupalakesi. Sarnane on ka kalade ja meriroosi kooselu, kus väikesed kalakesed lausa elavad meriroosi kombitsate vahel (näiteks meri­roos­ahven).

Meriroosid

Meriroosidega omajagu sarnased on korallid, kuid nende polüübid on mõõtmetelt oluliselt väiksemad ning enamik neist elab kolooniatena. Kivikorallid on polüübid, kes valmistavad endale sisetoese. Kuna tegemist on kolooniatega, siis moodustuvad terved lubiainest korallide nn metsad, millest aegade jooksul arenevad korallrahud ehk rifid. Suurema osa korall­rahust moodustavad surnud korallide lubikestad. Elusad korallid asuvad vaid rahu pindmises osas. Korallrahud moodustuvad ranna lähedale, paralleelselt rannajoonega. Avamerel võivad korallide tegevusena tekkida kõrgendikele rõngas­saared ehk atollid. Nii atollide keskel kui ka korallrahu ning kalda vahele tekib madal laguun, mille elustik on eriti värvikirev ja liigirikas. Lisaks korallidele elab siin arvukalt ka muid veeloomi.

Värvilised korallid

Huvitav

Osake Suurest Vallrahust

Suurim ja ka tuntuim korallrahude süsteem asub Austraalia kirderanniku lähedal Korallmeres. Seda kutsutakse Suureks Vallrahuks. Suure Vallrahu pikkus on 2600 km, see koosneb 2900 korallrahust ja 900 saarest. 1981. aastal arvati Suur Vallrahu UNESCO maailma­pärandi nimistusse. Sinna kuulub ta eelkõige oma loodusliku mitme­kesisuse tõttu. Samas ohustab seda mitme­kesisust nii merede reostus kui ka turism üldisemalt. Üha rohkem mõjutavad korallide elu ka kliima­muutused ning haigused.

Mõisted

Kombits · Kõrverakk · Polüüp · Meduus · Kummik · Suusagar

Oluline

  • Ainuõõssed on pehmed ühe kehaõõnega osalise liikumisvõimega loomad.
  • Kehakuju järgi jaotatakse nad polüüpideks ja meduusideks.
  • Kehaõõnt ümbritseb kahekihiline sein, mille vahel on sültjas kiht.
  • Mitmed korallid moodustavad lubitoese.
  • Ainuõõssetel on algeline lihas- ja närvisüsteem.
  • Ainuõõssed püüavad saaki seda kombitsatel asuvate kõrverakkudega halvates.
  • Toidu seedimine algab kehaõõnes.
  • Paljunemine toimub mittesuguliselt (näiteks pungumine) või suguliselt.

Küsimused

  1. Võrdle hüdra ja meriristi kehaehitust ja eluviisi.
  2. Selgita, kuidas toimub meduuside paljunemine.
  3. Miks hakkab varshüdra just sügisel suguliselt paljunema, suvel aga pungub?
  4. Mille poolest erinevad korallid teistest ainuõõssetest?
  5. Milline on korallide tähtsus looduses?
  6. Mille poolest on meriroosid kasulikud teistele veeorganismidele?