Ussid

Lameusside keha koosneb, erinevalt käsnadest ja ainuõõssetest, kolmest rakukihist. Neist keskmises arenevad siseorganid. Lameusside seede­elundid on küll arenenumad kui ainu­õõssetel, kuid meenu­ta­vad ikkagi rohkem või vähem harunenud kotti. Lameussidel on küll olemas suu, kuid puudub pärak. Jääkained eritatakse läbi kehaseina. Hingamis­süsteem puudub, sest gaasi­vahetus toimub otse läbi õhukese kehaseina. Lameusside sise­ehituse keerukus sõltub nende eluviisist. Vabalt elavatel lame­ussidel on lihased ja närvi­süsteem oluliselt paremini arenenud. Neile on oluline nii kiire liikumine toidu otsingul kui ka õigeaegne põgenemine vaenlase eest. Parasiitsetel lame­ussidel närvi­süsteem ja seede­elund­kond praktiliselt puuduvad.

Ripsussid on vabalt elavate lameusside rühm. Põhiliselt elavad nad troopilistes meredes, aga ka sise­vee­kogudes. Eestis on tavalisim sise­vee­kogudes elav 2,5 cm pikkune piimjas planaar (piimjas lamelane). Teistest ripsussidest eristub ta kauni piimja värvuse poolest (mitmed troopilised ripsussid võivad olla väga värviküllased). Läbi valge kehapinna kumab tumedam sool­toru. Pea eesosas hakkavad silma kaks musta täppi. Planaari keha on kaetud ripsmetega, mis abistavad teda liikumisel. Tänu arenenud lihas­konnale võib planaari keha pikeneda või lüheneda. Tegemist on aktiivse röövloomaga. Troopilised ripsussid ujuvad „sõudes“ – keha serva laineliste liigutuste abil.

Imiussid on parasiitse eluviisiga lameussid. Nende kehal ripsmed puuduvad, kuid selle asemel katab nende keha tugev rakukiht – kutiikula. See on oluline, et vastu panna pere­mees­organismi seede­mahlade toimele. Tuntuim imiuss on 2–3 cm pikkune maksa­kaks­suulane ehk maksakaan, kes parasiteerib veiste, lammaste ja kitsede maksas. Nende keha meenutab lamedat heleda värvusega lehte, mille peapoolne osa on ümaram kui tagumine. Kinnitumiseks on tal kaks iminappa. Ülemises iminapas asub maksakaani suu. Suust saab alguse lühike neel, millele järgnevad söögi­toru ning sool. Sool on varustatud mitmete jätkete ja välja­sopistustega ning lõppeb umbselt. Toidu­jäägid surutakse välja suu kaudu. Neerud on väikesed umbsed torukesed, mis avanevad keha pinnale. Vere­ringe­süsteem ja hingamis­süsteem puuduvad. Hingamiseks kasutab maksakaan varu­ainetes sisalduvat hapnikku.

Paelussid on loomadel (kaasa arvatud inimene) parasiteerivad lameussid. Nende keha on kitsas, kuid väga pikk ja lüliline. Paelussi keha esiosas asuvat pead nimetatakse päiseks. Päisel asuvad väikesed iminapad, millega paeluss kinnitub soole seinale. Kaelaosa on paelussil suhteliselt peenike, siin toimub tema kasvamine. Mida rohkem kesk­osa poole, seda laiemaks muutuvad nii keha lülid kui ka neis arenevad sugu­organid. Paelusside närvi­süsteem koosneb kahest pikast närvi­väädist ning närvi­jätketest. Seede­elund­kond puudub, sest poolseeditud toitained imenduvad otse läbi keha­seina. Eritus­elunditeks on pikad torud, mis avanevad keha viimasel lülil. Keha viimastes lülides valmivad munad. Paelusside paljune­mine toimub vahe­pere­mehe kaudu.

Ümarusside keha pinda katab tihke kutiikula. Nende nimetus tuleb sellest, et keha ristlõige on ideaalselt ümar. Erinevalt lameussidest on nende kehaõõs täidetud vedelikuga. Kehaõõnes on torujas seedeelund, torujad neerud ning paljunemis­süsteem. Seedeelund algab suuga ning lõppeb pärakuga. Selline seede­süsteem on omane kõigile kõrgematele loomadele. Seedumine toimub toidu mööda soolt järk-järgult tahapoole liikudes. Toidu ja jääkide segunemist ei toimu. Lihastest on olemas üksnes piki­lihased. Närvi­süsteem koosneb pikast kõhupoolel asuvast närvi­ketist. Parasiitsetel ümarussidel puudub vereringe ja hingamis­süsteem. Ümarussid on lahk­sugulised selgrootud. Ümarusside pikkus varieerub mõnest millimeetrist kuni mitme meetrini. Ümarussid elavad nii soolases kui ka magedas vees, mullas ja ka kõdunevas orgaanilises aines.

Ümarusside seas on nii taimseid kui ka loomseid parasiite. Kartulijuuri kahjustab kartuli-kiduuss, kaerajuuri kaera-kiduuss. 20–40 cm pikkune liimuk­solge elab inimese peensooles. Liimuk­solkme isas- ja emasloom on välimuselt väga sarnased, kuid isasel solkmel on sabaosa kõver. Inimese pärasooles elab ka oluliselt väiksem, 5–10 mm pikkune naaskel­saba. Metsloomade organismis elab eelmistega sarnane keerits­uss. Kõigi parasiitidest ümar­usside paljunemine toimub sarnaselt parasiitsete lame­ussidega vahe­pere­mehe kaudu.

Rõngusside kehaehitus on keerulisem kui eelnevalt tutvustatud ussidel. Nende keha koosneb rohkem või vähem märgatavatest rõngastest, sellest ka nende nimi. Rõngussid elavad vabalt mullas ja vees. Ehituse põhjal võib neid jaotada vähe­harjas­ussideks, hulkharjas­ussideks ja kaanideks.

Väheharjasusside tuntuim liik on harilik vihmauss. Kuni 15 cm pikkused vihmaussid elavad mullas ning toituvad orgaanilistest taime­jäänustest. Maapinnale tulevad nad ainult öösel või peale tugevat vihma. Nende keha on pika otstest aheneva toru kujuline. Keha koosneb umbes 180 lülist. Vihmaussi kehapinnal paikneb arvukalt lima­näärmeid, mis hoiavad tema naha niiske. See hõlbustab oluliselt mullas liikumist. Keha eesmises osas paikneb tumedam paksend – vöö. Vihmaussi lihaskond on hästi arenenud. Koos pindmise epiteelkoega moodustavad lihased nahk­lihas­mõigu, mis on rõngussidele ka toeseks. Lihased võimaldavad vihmaussil aktiivselt liikuda. Liikumist hõlbustavad ka igal kehalülil paiknevad neli paari harjaseid. Närvi­süsteem moodustab kõhtmise närviketi, kuna igas lülis asub kaks närvitänku. Ainult suuava ümber asuvad neelu­alune ja neelu­pealne närvitänk. Vihmauss on võimeline tajuma puudutust, temperatuuri muutusi ning maitset. Ka valgust tunnetab ta keha­pinnaga. Seede­elund­kond koosneb suuavast, neelust ja pugust, kuhu kogutakse toidumass. Sealt suunatakse toit edasi lihas­makku, kus toimub põhiline seedimine. Toitainete lõplik seedumine ning imendumine toimub suhteliselt pikas sool­torus. Sooltoru lõppeb pärakuga. Seedimata toidu­jäägid eritab vihmauss maapinnale, kus need on nähtavad väikeste mulla­kuhilatena. Seede­elund­konda toetavad eritus­elunditena erilised keha­pinnale avanevad ava­toru­neerud, mis paiknevad kõhtmiselt paari­kaupa igas kehalülis. Hingamis­elundid puuduvad ning hingamine toimub keha­pinna kaudu. Seepärast on oluline, et kehapind ei kuivaks, selle eest hoolitsevad lima­näärmed. Vere­ringe­süsteem on suletud. See koosneb kõhtmisest ja selgmisest veresoonest, mis ühendavad igas lülis paiknevaid ringsooni. Vere panevad liikuma pea­osas asuvad pulseerivad ring­sooned, mis toimivad südamena. Veri liigub kõhtmisel poolel eest taha ning selgmisel poolel tagant ette. Vihmaussid on liitsugulised loomad, kes paaritumise eel vahetavad seemnerakke, mis säilitatakse viljasta­miseni seemne­hoidlates. Vihmaussid paljunevad munedes.

Lisaks harilikule vihmaussile elavad mullas ka sõnniku­ussid ja mullaussid, kes on välimuselt vihmaussi sarnased. Sarnased on ka veekogudes elavad muda­tuplased. Neid kasutatakse akvaariumi­kalade söödana. Kõik mullas elavad ussid on olulised mulla kobestajad, juhtides oma käikude kaudu mulda õhku ja vett. Laguneva orgaanilise aine töötlemisel eritavad nad seedimata jääkides mulda mitmeid olulisi mineraal­aineid, mida saavad uuesti kasutada taimed.

Hulkharjasussid elavad enamasti merede põhja­mudas. Nagu nimigi ütleb, on nende kehapind kaetud paljude harjastega. Erinevalt vihmaussist on neil valgus­tundlikud silmad. Hinga­miseks on neid kehapinnal erilised lisandid – lõpused. Eesti ranniku­merede olulisemateks hulk­harjas­ussideks on rand-liivatõlv ja harjas­liimukas.

Kaanid on vesises keskkonnas elavad lameda koonusja kehaga loomad. Meil elavad kaanid vees, kuid troopi­listes vihma­metsades ka maismaal. Kaanid on rööv­toidulised. Mõned liigid imevad loomade verd. Ohvri kehale kinnitumiseks on neil keha ees- ja tagaosas iminapad. Esi­imi­napas asub suu. Meil esinevatest kaanidest on tuntumad hobukaan, ahaskaan, kalakaan ja lamekaan. Väga haruldane on apteegi­kaan, keda kasutatakse ka ravi­ots­tarbel. Ühtlasi on ta ka ainuke verd imev kaan Eestis.