Olulised leiu­tised maa­ilma aja­loos

Auto

Auto on lühend sõnast automobiil, mis tuleb kreeka­keelsest sõnast autos ’ise’ ja ladinakeelsest sõnast mobilis ’liikuv’. Auto on mootoriga sõiduk, millel on vähemalt kolm ratast ja kaks telge ja millega veetakse reisijaid või asju ilma rööbasteta teedel või maastikul. Täna­päevased autod töötavad põhiliselt sisepõlemis­mootoriga, järjest rohkem aga ka elektrimootoriga.

Iseliikuvaid masinaid on püütud luua juba ammu. Leonardo da Vinci lõi sarnase masina joonised juba 1490. aastal. Nüüdis­aegse auto aluseks sai aga 1879. aastal Karl Benzi loodud töökindel sisepõlemis­mootor. Neid mootoreid hakati tootma 1883. aastal. Tallinna esimene autoomanik oli kapten Fjodorov, kes ostis 1902. aastal Peterburist Clement-Panhardi marki auto.

Internet

Alguses oli internet suur hulk omavahel ühendatud arvuteid. Tänapäeval ei ühendata omavahel enam ainult arvuteid või servereid, vaid kõiki esemeid, millel on interneti tugi, näiteks tele­fone, külm­kappe, tele­viisoreid jm. Internetti ühendatud seadmeid on ligikaudu 20 miljardit.

Interneti loomine algas 1960. aastatel USA kaitse­ministeeriumi arvuti­võrgust ARPANET. 1980. aastate lõpus hakati Genfis CERN-i uurimis­laboris arendama uut süsteemi. Sooviks oli edastada dokumente, mis sisaldavad jooniseid ja viiteid. Selleks loodi uus hüper­tekstikeel HTML (Hyper Text Markup Language). Inforuum, kus seda keelt kasutama hakati, sai nimeks veeb (World Wide Web ehk www).

Mobiil­telefon

Mobiiltelefon ehk lühemalt mobiil on kaasas­kantav akuga telefon, millega saab kõnesid pidada raadio­­telefonside võrgu kaudu. Mobiil­telefon võimaldab rääkida liikudes, sellega saab edastada sõnumeid ja kasutada andmesidet.

Esimese täis­automaatse raadio­telefonivõrgu avas Rootsis 1956. aastal firma Ericsson. Selles võrgus oli 150 telefoni. Telefoni­aparaat kaalus siis 30–40 kg.

Esimene laiaks kasutamiseks mõeldud mobiil­­telefonivõrk avati Soomes 1971. aastal. Esimese digitaalse (GSM) telefoni­võrgu avas 1991. aastal Soomes firma Radiolinja.

Alguses läksid telefonid pidevalt väiksemaks. 21. sajandil ilmusid nuti­telefonid, mis on sama võimsad kui arvutid. Telefonid hakkasid jälle suuremaks minema ning kasutama hakati puute­tundlikke ekraane.

Arenedes lähevad telefonid kogu aeg ka kiiremaks ja võimsamaks, samuti kasvavad aku mahutavus ja kestus.

Arvuti

Arvuti on seade, mis töötleb andmeid algoritmide järgi. Algoritmid on automaatselt programmeeri­tavad. Arvuti esmane eelkäija on 17. sajandil prantslase Pascali loodud mehaaniline kalkulaator, millega sai liita ja lahutada. 1834. aastal esitas Inglise matemaatik Babbage analüütilise automaat­arvuti projekti, mis on tänapäevase arvuti eelkäija. 1941. aastal töötas Saksa teadlane Zuse välja esimese elektron­arvuti, mis töötas elektron­lampidel, tarbis palju elektrit ja oli mõõtmetelt väga suur (mitu korrust). 1946. aastal sõnastas Ameerika matemaatik Neumann kaks arvuti põhi­printsiipi: arvud esitatakse kahend­süsteemis (ainult 0 ja 1 abil), töö juhtimiseks kasutatakse programmi, mis säilib arvuti mälus.

Eestisse jõudis esimene elektronarvuti 1959. aastal. Personaal­arvuteid hakkas 1976. aastal USA-s valmistama firma Apple Computer. 1990. aastail ilmusid turule väiksed, taskusse mahtuvad nn pihuarvutid. Sellel sajandil hakkasid pihu­arvuti funktsioonid üle minema mobiiltelefoni, mida nüüd tunneme nuti­telefonina.

Kino

Filmikunsti leiutajateks peetakse prantslasi, vendi Lumière’e, kes näitasid 1895. aastal ühes Pariisi kohvikus esimest kümmet lühifilmi. Filmitud olid need samal aastal, kasutades kinemato­graafi, mille oli leiutanud Bouly. Filmide teemad olid näiteks tööliste lahkumine Lumière’i vabrikust, beebi hommiku­söök, suplemine meres. Kõik filmid olid umbes 40–50 sekundit pikad.

Vaid üheksa kuud pärast seda sündmust jõudsid lühi­filmid ka Eestisse. 1896. aastal toimusid esimesed seansid Tallinnas, kuu aega hiljem juba Tartus. Kino levis kiiresti ka teistesse linnadesse. Eesti esimene spetsiaalselt kinoks ehitatud maja avati 1908. aastal Tartus. Kinos oli 360 istekohta ja üks filmi­programm oli näiteks järgmine: 1) kapp, 2) meri kuupaistel, 3) kuradi reis, 4) armu­kadedus ja rumalus, 5) nõid ja liblikad, 6) tulekahju.

Alguses suhtuti filmi kui kergesse meelelahutusse. Aegade jooksul on aga filmikunstist saanud väga oluline kultuuri osa.

Telefon

Telefon muudab heli elektri­signaaliks, mis kantakse telefoni­liinide kaudu pika vahe­maa taha ning muudetakse seal jälle heliks. Nii võimaldab telefon kõnelejatel pidada vestlust, kui nad üksteist niisama ei kuule.

Telefoni leiutajaks peetakse šotlast Belli, kellele USA patendiamet andis patendi 1876. aastal. Tema seadet on hiljem täiustanud paljud teised leiutajad.

Esimesed telefonid olid üksteisega ühest majast teise ühendatud traadi kaudu. See oli aga väga eba­praktiline ja seetõttu hakati varsti kasutama kõne­­keskusi. Seal ühendas teenindaja kaks telefoni­liini pärast seda, kui kõne tellija seda soovis. Sellele järgnes lauatelefoni­­teenuse pakkumine. 20. sajandi alguses arendati välja täielikult automati­seeritud telefonikeskjaamade võrk.

Elektri­pirn

Elektripirn on lamp, milles valgust tekitab hõõgniit, mida elektri­vooluga kuumutatakse. Hõõgniit on tehtud peenikesest volfram­traadist, mis on keeratud spiraalseks, et ta mahuks pirni sisse ära. Hõõgniit asub õhu­kindlas klaaskolvis, mis on täidetud vääris­gaasiga. Volframil on väga kõrge sulamis­temperatuur (3380 °C) ja nii saab hõõg­niiti kuumutada 2400–2700 kraadini.

Elektripirni valmistamise katsed algasid 19. sajandi keskel. Alguses prooviti hõõg­niidina kasutada söestatud bambuse­­kiudu jmt. Mass­tootmiseks sobiva elektripirni valmistas Edison 1879. aastal. Volfram­traati hakati kasutama 1906. aastal. 1958. aastal hakati tootma halogeen­lampe, mille klaas­kolvis on halogeen­gaas, mistõttu töötab lamp kauem ja annab rohkem valgust.

Anti­biootikumid

Antibiootikumid on sünteetilised või looduslikud ained, mis tapavad baktereid. Esimese anti­biootikumi – penitsilliini – leiutas 1928. aastal Fleming. Anti­biootikumid on: 1) kitsa toimega – kasutatakse siis, kui on täpselt teada, mis bakteriga on tegemist; 2) laia toimega – kasutatakse, kui bakter ei ole teada või bakterite liike on mitu.

Antibiootikumid aitavad ravida haigusi, mis varem lõppesid kindla surmaga.

Nagu igal ravimil, on ka antibiooti­kumidel kõrval­toimed. Suurim kõrvaltoime on see, et antibiootikumid hävitavad kehas ka kasulikke baktereid. Seetõttu võib pärast anti­biootikumide kasutamist olla inimene väga väsinud, mälu­probleemidega jmt.

Antibiootikume ei tohiks kasutada liiga sageli ega ka ravi pooleli jätta, kuna siis harjuvad bakterid teatud anti­biootikumiga ning ei allu hiljem ravile.

Ratas

Ratas on ümmargune ese, mis püsti­asendis pöörleb ümber oma telje. Ratast hakati esimesena kasutama Sumeris 4. aasta­­tuhandel eKr. Rattaid on hiljem täiustanud kreeklased ja roomlased.

Esmapilgul ei tundu ratas väga olulise leiutisena, kuid tänu rattale on loodud palju muid väga olulisi leiutisi. Ratas on enamiku transpordi­­vahendite osa. Kõik, alates vankritest kuni autode ja rongideni, liigub tänu ratastele. Ratas vähendab oluliselt liikumise energia­kulu.

Ratas ei ole arendanud mitte ainult transporti. Väga paljudes seadmetes kasutatakse rattaid, näiteks veskites ja liftides. Rataste abil muudetakse seadmete pöörlemise sagedust ja suunda ning kantakse liikumist üle seadme ühelt osalt teisele.

Kirja­keel

Kirjakeel on suulise keele kõrval teine kõige sagedamini kasutatav meetod info edastamiseks. Kirjalike tekstidega on edasi antud tuhandete aastate jagu teadmisi. Kirjakeel on iga haritud kultuuri vundamendiks.

Esimene kirjavorm leiutati enam kui 5000 aastat tagasi. Selleks oli sumerite kiilkiri, mis lõigati savist tahvlitele. Teine vana kirjavorm on egiptuse hieroglüüfid, mida oli kokku umbes tuhat.

Ladina kiri on kirja­süsteem, mida alguses kasutati ladi­na keele kirjapanemiseks. Tänapäeval on see maa­ilma kõige levinum kirja­süsteem, mida kasutatakse sadades keeltes, sealhulgas eesti keeles.

Vene kirja nimetatakse kirillitsaks õigeusu munga Kirilli järgi, kes selle tähestiku 863. aastal lõi. Peeter I reformide ajal sai tähestik 1710. aastaks kuju, mida oli palju kergem õppida, kirjutada ja lugeda. Väikeste muudatustega kasutatakse seda kuju täna­päevani.

Inim­keel

Inimkeel on sümboliline märgi­süsteem, mille abil inimesed suhtlevad ja arutlevad. Inimkeel pole küll otseses mõttes leiutis, kuid on aluseks kogu inim­arengule ja -kultuurile. Ilma inim­keeleta ei oleks võimalik ka leiutada.

Et mingi sõna just mingit asja tähistab, on kujunenud inimeste suhtlemises. Seetõttu on ka võimalik, et eri keeltes kasutatakse sama asja kohta eri sõna. Inimkeele abil on võimalik rääkida ka asjadest, mida ei ole füüsiliselt kohal või mida ei ole üldse olemas.

Millal inimesed keelt kasutama hakkasid, ei ole täpselt teada. Üldiselt arvatakse, et kui inimesed umbes 100 000 aastat tagasi Aafrikast üle maailma laiali liikuma hakkasid, rääkisid nad juba täiesti arenenud sõnavara ja grammatikaga keelt.

TV H 5

TV H 6

TV H 7

TV H 8