Meediaeetika

Enne teksti lugemist arutlege klassis, mis on eetika. Kuidas defineerida mõisteid eetika ja eetiline käitumine? Kuidas on eetika seotud ajakirjandusega? Missuguseid meediaeetilisi rikkumisi oskad nimetada lähemast ajaloost?

Meediaeetika

Meediaeetika tegeleb ajakirjanduse eesmärkide ja väärtustega, nt tõese teabe edastamine, sõltumatus, vastutus jms, hõlmates lisaks teoreetilisele arutelule ka praktilisi probleeme ajakirjanike ja meediakanalite töös.

Meediaeetika uurimisaine on uudised, arvamuslood ja saated traditsioonilistes kanalites nagu ajalehed, ajakirjad, televisioon ja raadio. Lisaks käsitletakse ka tänapäevaseid interaktiivseid vorme nagu kommentaariumid ja võrgupäevikud, mis seob meediaeetika tihedalt arvuti- ja informatsioonieetikaga. Meediaeetika on oluline selleks, et mõista paremini ajakirjanduse eetilisi funktsioone ja põhimõtteid, luua ja uuendada ajakirjanike ­eetikastandardeid ning edendada eetilist toimimist ja avalikku arutelu.

Meedia eesmärke pühitseb avalik huvi tõese informatsiooni järele. Avalikkuse väärtused ja ideaalid määravad ajakirjandusele omistatavad rollid: rahvavalgustaja, ­tõepaljastaja, infojagaja, neljas võim, demokraatia valvekoer, meelelahutaja, äriprojekt. Samal ajal ­jätkub arutelu ka näiteks selle üle, mida teha juhul, kui avalikkuses puudub huvi mõne teema vastu, mille käsitlemine mõnest teisest vaatepunktist on oluline (nt kauges riigis toimepandud genotsiid).

Ajakirjaniku eetika tegeleb ajakirjaniku professiooniga seotud eetiliste normidega. ­Ajakirjaniku eetika küsib, milliseid eetilisi norme ajakirjanik oma töös peaks järgima.

(TÜ Eetikaveeb, www.eetika.ee)

• Sõnasta kokkuvõtteks kahe-kolme lausega, mis on meediaeetika.
• Jätka töövihiku ülesandega 66.

Loe katkendit intervjuust ja vasta küsimustele.

Mart Nutt: „Sotsiaalmeedias inimene oma sõnade eest ei vastuta“

Tallinnas peetud Inimõiguste Instituudi aastakonverentsi teema oli „Mustvalged väärtused polariseeruvas maailmas“. Sõnavabadus ning kollektiivsed inimõigused olid teemad, mida käsitleti Inimõiguste Instituudi nõukogu ja riigikogu liikme Mart Nuti korraldatud konverentsil põhjalikult.

Kas poliitkorrektsus tapab sõnavabaduse ja kui aktuaalne on see teema Eestis?

Ma arvan, et Eestis on see praegu vähem aktuaalne kui mõnes teises Lääne-Euroopa riigis, aga ma arvan, et selle teema aktuaalsus tõuseb, ja juba praegu on näha, kus poliitkorrektsuse sildi all püütakse sõnavabadust lämmatada.

Meil näiteks ei ole seaduses mõistet „vihakõne“, aga selle piir on õhkõrn ja ma kardan seda. Ühest küljest – ma ei vaidle vastu sellele, et inimest tuleb teise inimese verbaalse vägivalla eest kaitsta, ja kui kutsutakse üles teisi inimesi diskrimineerima või lausa vägivalda kasutama või halvustatakse, siis peab see olema seadusega reguleeritud, aga see võib ka üle piiri minna.

Näiteid on ju Rootsist seoses Pipi Pikksukaga, mis raamatukogudest ära korjati, ja osa lasteraamatuid on lihtsalt ümber kirjutatud ja mittekorrektsed sõnad asendatud. Mina nimetaksin seda siiski tsensuuriks, kui autori tahte vastaselt tema teoseid moonutatakse. Ma leian, et seda ei tohiks teha. Me peame olema tähelepanelikud, et me ei lähe selle poliit­korrektsusega üle piiri.

Kust see piir siiski jookseb?

See on praktika küsimus. Ei ole võimalik kirjutada seadusse, kust see piir läheb, nagu pole võimalik ka kirjutada seadusse niinimetatud ebakorrektsete sõnade loetelu.

On reeglid ja on eetika, aga on tekkimas olukord, kus reeglite täitmine on lihtne, aga eetika kaob nende reeglite taha ära.

Eks ka eetika kipub kaduma. Ühiskonnas on aset leidnud muudatus, milleks ühiskond tervikuna ja ajakirjandus pole valmis olnud. On Facebook, on Twitter. See pole klassikaline ajakirjandus, küll aga meedia.

Iga kanal, mille abil saab kujundada avalikku arvamust, on meedia. See ei ole kahe ­inimese privaatne suhtlemine. Selle abil saab esile kutsuda massirahutusi, nagu juhtus araabia kevade ajal, ja keegi ei tea, mis selle algatas.

Meediavabaduse säilimise huvides ei tohiks olla anonüümset meediat. Ajalehtedes on toimetuse filter, mis ei lase igasugust soppa ja kahtlasest allikast tulnud infot leheveergudele. Sotsiaalmeedias inimene oma sõnade eest ei vastuta.

Ajakirjandusvabaduse juures on ka teine pool, millest alati ei taheta rääkida. See on vastutus. Vabadus ja vastutus käivad käsikäes. Kui vastutust ei ole, saab sõnavabadust ­kasutada teise inimese sõnavabaduse piiramiseks.

Ja seda ka tehakse. Kus on ajakirjanduse ja propaganda piir praeguses Euroopas?

Jäika piiri ei ole ju kunagi olnud. Hall tsoon on nende vahel alati olnud. See, mis kajastab sündmusi objektiivselt, on ajakirjandus. See osa meediast, mis kasutab ühekülgset informatsiooni, mis kasutab valeväiteid või vaikib osa informatsioonist maha, on propaganda.

(Toimetaja Ago Gaškov, Virumaa Teataja, 20.12.2016)

• Mis on polariseeruv maailm?
• Mis põhjustel on tehtud lasteraamatutes parandusi?
• Selgita artikli abil mõisteid klassikaline ajakirjandus, meedia, privaatne suhtlus.
• Miks ei sobi anonüümne meedia meediavabaduse juurde? Põhjenda oma arvamust.
• Selgita oma sõnadega, mis on propaganda.

Millest räägib meedia? Millest ta peaks rääkima? Missugused on meedia lemmikteemad viimasel ajal? Loe lühikest katkendit Anna-Maria Penu pikemast esseest.

Kui me ei räägi armastusest, pole see riik mulle

Anna-Maria Penu

„Armastus“ on suur sõna. Ent Eestis kuuleb seda sõna harva. Kui sa just pole poeet või ­ei viita oma meelisharrastustele jalutada looduses ja süüa juustu, siis ei sobi armastust mainida. Eriti ajalehe poliitikakülgedel või parlamendis, sest „ära küsi, mida riik saab teha sinu jaoks, vaid küsi, mida sina saad teha oma riigi jaoks“. Punkt.

See sõna on liiga raske.

„Tee tööd, siis tuleb ka armastus,“ kirjutas ühel päeval Tammsaare ja me kõik vajusime pisut rohkem küüru, pisut rohkem sissepoole. Oleks kirjanik ärganud paremas tujus, muutnud sõnade järjekorda ning voolinud igavikku hoopis fraasi „armasta, siis tuleb ka töö“, oleksime me rahvana palju rõõmsamad. Võib-olla oleks Nokia sündinud kohe siin. Kuid kireta, armastuseta on intelligentsus töövõimetu. Nüüd kohendame ninaotsal vaid prille, sest nii ja ainult nii, surmtõsiselt ja aeglaselt, jutustame me endale surmtõsisest eestlusest. Need ühed ja samad pildid, ühed ja samad sümbolid ja teadmised. Päevast ­päeva, aastast aastasse.

Meie, eestlased, ei räägi armastusest.

Ja harjumusel on narkootiline mõju. Eesti ja tema mõtte üle arutlemine kulgeb väga kindlas, kokkulepitud raamistikus, vältides ja taunides liigset kõrvalekallet. Kuigi lubame väiksemaid variatsioone, mis ei ohusta kujutluspildi põhistruktuuri. Meie riik on eesti ­rahvuskeeleline keskkond, kuhu võib mahutada ka Eesti territooriumil tegutsevate või ­Eestiga – kas või ainult fiktsiooni kaudu – seotud inimeste loomingu, raha, nime, kui see ­meile kuidagi kasulik on või viib meid maailmakaardile. Mõte – ja sõna on mõte – saab tegut­seda vaid teadaoleva piires, ruumis, mille ta enda ümber loob, ja Eesti riigi mõtestamisruum on väga piiratud. Oleme suveniirriik ja sellisena pole meil õhku. Siin ei saa enam vabalt ­hingata. Siin on kitsas, siin on pime, siin on väsitav. Ja see on nii – torkas mulle kord aias õunu korjates pähe –, vähemalt osaliselt, vähemalt hetkel, sest siin pole sõnagi armastusest.

Meie kultuur, mis eelistab, ülistab, edendab hullumiseni meie tehnoloogilist palet, ­takistab vaimsuse, armastuse laiemat, sügavamat, mitmekesisemat arengut. Kogu läbitungimatu osa inimesest varjub seeläbi ratsionaalsuse taha ja see lämmatab meid. Sest me teame, me kõik ometi teame, et rahale allutatud inimeksistents on armetu, külm ja tühi. Seega, ei piisa, ei saagi piisata ainult meie riigi majanduslikust päästmisest, Nokia leidmisest, näitajate tasakaalustamisest, luuredroonidega varustamisest. On tunduvalt olulisem vabastada meid meie loomingulisest vaesusest, meie õpitud suutmatusest tunda elust ­rõõmu, meie oskamatusest armastada vabaduses. Iga päev, igal tasandil. „Armasta, siis tuleb ka töö,“ oleks pidanud Tammsaare kirjutama.

(Postimees, 29.11.2014, http://arvamus.postimees.ee)

• Kas sinu arvates on see tekst aktuaalne ka tänapäeval? Põhjenda oma arvamust.
• Jätka töövihiku ülesannetega 67–69.

Vali neljast tsitaadist üks, mis sinu arvates toob kõige tabavamalt välja eetika ja eetilise käitumise olemuse. Kirjuta sellest nelja minuti essee, kus mõtestad tsitaadi lahti, esitad oma mõtteid selgelt ja veenvalt, tood oma mõttekäigu illustreerimiseks näite ühiskonnast/meediast või kirjandusteosest/etendusest/filmist. Esitage oma tekste klassis, võrrelge neid.

Seaduse ees on inimene süüdi, kui rikub õigusi teiste suhtes. Eetika järgi on ta süüdi juba siis, kui sellest mõtleb. (Immanuel Kant)

Me peame järjest pidama silmas õige ja väära proportsiooni küsimust. Selles on moraali tuum. Selles on eetika ja ebaeetika kaalukeel. Me peame alati küsima: kas hea, mida me taotleme, on küllalt suur, ja halb, mille abil me seda taotleme, küllalt väike, et hea, mida me taotleme, suudaks lahustada halva, mida me kasutame, enese olematuks? (Jaan Kross)

„Juriidiliselt on kõik korrektne“ (JOKK) on lihtsalt hea näide, kuidas on võimalik seadusi pahatahtlikult tõlgendada. Õigus on headuse kunst ja seaduste tõlgendamisel ei saa moraali ja eetikat kõrvale jätta. (Märt Rask)

Särava mõistuse ja eetilisuse nõue ei kehti mõistagi üksnes kohtunike, vaid kõigi kohta, kelle kätes on teiste inimeste saatus. Tänaval patrulliva politseinikuga alustades ja presidendiga lõpetades. (Toomas Hendrik Ilves)

• Mis on JOKK-käitumine? Kas seadust järgiv käitumine on alati eetiline käitumine? Tooge klassis mõni näide nn JOKK-olukordadest ühiskonnas.
• Jätka töövihiku ülesandega 70.

Otsi Eesti Ajalehtede Liidu kodulehelt üles ajakirjanduseetika koodeks (vt http://www.eall.ee/eetikakoodeks.html), leiad selle ka nt aadressilt info.err.ee või lihtsalt Google’i kaudu. Loe seda ja vasta järgmistele küsimustele.

• Jätka töövihiku ülesandega 71.

Analüüsige fotot ja arutage, missugusel juhul oleks niisuguse pildi esitamine ebaeetiline.