RAHU
„Mul tõesti ei ole häbi, et olen pakkunud oma südant.
Mõne aasta eest katsusin seda, siis mind kurvastas
irvitavate ilmete nägemine. Täna ei seegi mitte.“
Uku Masing
Mõned hetked elus on sellised, mis ei unune. Eriti siis, kui need on seotud teise inimesega. Prantsuse kirjanik Jean-Louis Fournier on kirjeldanud hetki, mil kogu maailm mahub üheainsa inimese sisse, mil oled olemas ainult temale ja tema kaudu, mil maailm teie ümber vajub uttu. Lugedes jooksevad judinad üle selja. Nõndasamuti nagu päris elus. Mõtted keerlevad, hing paisub, süda heliseb. Mõtlen, kas see ongi armastus.
Mõned otsused elus on sellised, mis määravad. Südames ja peas on juba asjad paigas, kuid siis varasemast tuttavad mõtted ja ootusärevus lahvatavad. Tahtmata seda ise või mitte, leian end mõttelt, et minule andes samal ajal ka võetakse. Sobitades tundeid ratsionaalsusega ning peljates neid teistega jagada, püüan selgusele jõuda, kuidas ja mida tunnen. Taipan siis, et otsustada mul enam midagi ei ole, sest see on juba tehtud.
Mõned asjad elus on sellised, mis jäävad. Mõtted võivad keerelda ja hing paisuda, kuid mõni tunne on suurem kui inimene. Mõni tunne hoiab ühtaegu hinge ärkvel ja toob rahu. See ei luba tarduda ega lasta elul minna mööda. Soov pika meelega mõtiskleda, mis teeb teisele rõõmu, mis toidab mõlema hinge. Kelkimise ja hooplemiseta hoolida. Jagada, mis on antud, ning luua uut. Tähtis ei ole vaid mina ja praegu. Tähtis on, mis ootab meid ees. See, mis tundsin, et võetakse, võidakse võtta. Kuid kui teine ei jääks, võtaksin kui iseenda rinnust südame.
Sõltumata päritolust, soost või suundumusest, hoolimata teiste arvamusest – armastus on armastus. Inimesi on erisuguseid ja see tunne on igaühe jaoks natuke omamoodi, kuid mitte kunagi ei tee see halba ligimesele. Mõnikord võiksin seda hüüda, teisi nende mõistmatuses raputada ja saputada. Kuid siiski vaikin ja murran killu südamest. Kurb, kui keelame teistel armastatust tunda. Võiksime lasta kõigil rahu luua.
* Tekstis on lisaks Uku Masingule ja Jean-Louis Fournier’le viiteid piiblile, Doris Kareva loomingule ja Jim Jarmuschi filmile „Paterson“ (2016).
- Analüüsige kirjutise sisu ja ülesehitusvõtteid. Millega püütakse tähelepanu? Kuidas on tekst liigendatud? Mis žanrisse võiks teksti liigitada? Mis on kirjutise sõnum?
