KARL MARTINI HÕLLANDUS

Kunagi olid sõjad. Need said läbi.
​Täna on rahu. Tema läbi ei saa.
​Tookord olnuks isegi mõtelda häbi,
​et keegi võib kunagi elada sõdadeta.

Lihtsalt tundus, et vaja.
​Ja mindi ja antigi lõuksi.
​Vaatamata, kas ette jäi persevest või poeet.
​Tänaseks vainlased jõuksi ja nõuksi,
​labatapatalg kodumailt minema veet.

Mõni vingub, et milleks meil võõramaa taplus.
​Teine teab, et on parem, kui seal kui et siin.
​Inimesest ei kõdune aplus.
​Pigem esmalt tarkus kui viin.

Rahulikult ei oskagi olla?
​Juba peres on käedjalad jampsi täis?
​Tule ja õpi ja treeni. Võib-olla
​nimelt Sina teed paremaks maailma,
​kel just sel hetkel
​nõretab jakikäis
​valedest pisaratest?

Röögata enesest halbtus,
​avasta headuse õud.
​Headus on ropult raske.
​Sinus on jõud.