KARL MARTINI HÕLLANDUS

Ümber meie on kõiksuse lahk ja pehk!

Kõik mõttetu tundub. Just täna.
​Ja palun ei mitte üks sõna!
​Kõik mõttetu. Tundub just täna.
​Tuleb nii tuttav ette.

Õnneks täna saab kiiresti otsa
​ja eilsed on ammu läinud.
​Ees on otsatult homseid,
​sealhulgas ilusaid.

Mõelda vaid!

Võibki ju mõelda, et
​eilseid enam ei ole ja homseid ei ole veel
​ja mitte kui miskit ei mahugi nendele vahele.

Miks mitte, võib mõelda.
​Ja niimoodi näeb, et kui ka miskit ei ole,
​on ka olematusel hääl.

See hääl on üsnagi vali.
​Ta mõnikord sõnu ei vali.
​On sinu ja minu hääl.

Temas on kõik. Öö ja elulõõm,
​Olemasolemislõbu ja -rõõm.