KARL MARTINI HÕLLANDUS

On kirjutet, et armastus on taevane ja maine,
​kuigi kaunis põrgulik on armastuse paine.
​Mängeldes võib tuua ohvriks kogu oma maine,
​et õnnepisarad võiks märjutada armastuse taime.

Riimida on kerge, raamid ees ja küta aga.
​Aga oma mõtted nii on lihtne unustada.
​Ettenähtud nööre pidi kirjutada, öelda,
​selmet enne ütelungi võtta aeg, et mõelda.

Ilma mõteteta igavateks jäävad mäng ja maine.
​Ilmas mitmeks igavikuks jätkub mõtteainet.
​Jätkub päikest, jätkub taevast, jätkub maad ja muda,
​jätkub armastust ja ahnust – kumba ihkab süda?

Süda sunnib sõbralikult sinna, kuhu vaja.
​Jäta südamele ruum – ta kingib vastu aja.