MÕTTEJÄRG

Väiksena mängisime koos õe ja teiste meie tänava lastega sageli mänge, kus jäljendasime kodus televiisorist nähtut või raadiost kuuldut. Mäletan, kuidas kippusime vaid­lema rollide jaotamise üle ning kuidas tihtilugu pidin mina kui veel nooruke nelja-aastane viie- ja kuueaastaste seas ikka leppima mõne vähem populaarse tegelasega. Ükskõik, kas tegemist oli mõne seebiooperi, bändikontserdi, tuntud inimese või lihtsalt eri ametitega seotud mänguga, oli meil olemas arusaam sellest, missugust osa oleks tore ­mängida. Tegelaskujudel ja rollidel oli kujunenud teatud maine.

Nüüd, veidi vanemana arutame koos õe ja kaaslastega maailmas toimuva üle. Me näeme küll igaüks maailma oma silme läbi, kuid pärast aastaid koos käimist, ühiseid vestlusi ning sarnases teaberuumis viibimist, oleme sageli asjade seisu hinnates ühel meelel. Meie arvamused ja maailma vaatamise viis on sarnased, me anname sarnaseid hinnangud, lähtudes ­muljest, mis on juba mõnda aega pildis olnud avaliku elu tegelastest, asutustest ja ettevõtmistest ­meile jäänud.

Ettevõtmiste ja inimeste maine põhineb sageli mõnel meediakanalil, kuna isiklikku kokkupuudet paljuga ei ole. Stereotüüpide abil paigutame inimesi, sündmusi ja nähtusi alatead­likult ühte või teise rühma. Väljakujunenud arvamust toidame, saades sarnaselt mõtlejatelt kinnitust oma seisukohtadele. Mõnes mõttes on selline nähtuste ja inimeste klassifitseeri­mine – maailma korrastamine – hea, kuna see aitab meil maailmas orienteeruda ning hoida enda jaoks väärtuste süsteemi, millest lähtuda, koherentsena. Samas, mida enam saame ­kinnitust oma seisukohale, seda vähem võtame tõsiselt ja kuulame avatult teistsugust arvamust, seda vähem püüame näha asju teisest vaatepunktist. Kui reputatsiooni järjepidevalt kinnistada, on keeruline seda muuta – parandada ja tegelikult ka rikkuda, kuna meeldiva inimese taunimisväärsele teole oleme varmad otsima õigustusi.

Kinnistunud muljete põhjal võetakse sageli üheseid ja kindlaid seisukohti, unustades, et pidevalt muutuvat maailma, millest tänapäeval räägitakse, on ekslik püüda vaid ühelt perspek­tiivilt mõista ning hinnata. Õigustatud on arvamused, mis on kaalutletud ning argumenteeritud. Kaalutlemises on tähtis osa teistesse kingadesse astumisel ning püüul vaadata, kuidas eri vaatepunktidest asjad näivad, kuid tuttavate ringis kipuvad arvamused aasta-­aastalt ühtlustuma ning üllatab pigem maailm kui meie ise. Olles pidevalt samas keskkonnas, ­kuulates samu lugusid ja seisukohti, on eri vaatepunktide võtmine lihtne ununema ning peaksime seda endile vahel meelde tuletama. Muidu võib arutelu hakata sarnanema laste mänguga, kus pannakse paika maailm ja jaotatakse rolle.