Nagu silindri defineerimisel, nii ka koonuse korral lähtutakse teatud kujundi pöörlemisest.
Koonuseks nimetatakse keha, mille moodustab ühe oma kaateti ümber pöörlev täisnurkne kolmnurk.
 Joonis 1 | ||||||
Pöörlevat kolmnurka ja koonust on kujutatud joonisel 1. Defineeritud koonus on teatud kujuga reaalsete esemete või nende osade üldistus. Sellisteks esemeteks on näiteks ümmarguse torni katus, ühte hunnikusse joosta lastud liiva kuhi, ümmarguse pliiatsi teritatud ots, alt terav jäätisetorbik.
Kaatetit, mille ümber täisnurkne kolmnurk pöörleb, (joonisel 1 AC) nimetatakse koonuse teljeks, hüpotenuusi (BC) aga koonuse moodustajaks. Viimast tähistatakse tavaliselt tähega m. Pöörleva kolmnurga teine kaatet (AB) moodustab ringi, mida nimetatakse koonuse põhjaks. Põhja raadiust nimetatakse ka koonuse raadiuseks. Kolmnurga hüpotenuus moodustab pöörlemisel koonuse külgpinna. Punkti C nimetatakse koonuse tipuks ning tipu kaugust koonuse põhjast (ka vastavat lõiku AC) koonuse kõrguseks. Seda tähistatakse tähega h.
Koonuse lõikamisel tasandiga, mis läbib koonuse telge (joon. 2), saame lõikeks võrdhaarse kolmnurga, mida nimetatakse koonuse telglõikeks. Koonuse ristlõige tekib siis, kui lõikame koonust tasandiga, mis on risti koonuse teljega (joon. 3). Koonuse ristlõikeks on põhjaga paralleelne ring.
 Kiiu torn | ||||||
Ülesanded A
Vastus. h = cm, r = cm, Sp =
Vastus. h = cm, r = cm, Sp =
Vastus. h = cm, Ptelglõige = cm, Stelglõige = cm2, Sp =
Vastus. Telglõike pindala on cm2.
Vastus. Stelglõige =
Vastus. Sp =
Vastus. h = cm; r = cm; Stelglõige = cm2; Sp =
