Tööturg

Teadmistel, oskustel ja talendil on väärtus üksnes siis, kui neid rakendatakse. Rahaliselt mõõdetavate väärtuste loomiseks ja tarbimiseks tuleb oma oskusi, teadmisi ja kogemusi müüa. Tööturul kohtuvadki tööjõu nõudlus ja pakkumine, st kohtuvad inimesed, kes müüvad oma tööd (inimkapital), ja inimesed, kes seda ostavad ning maksavad selle eest tasu. Ühiskonna eri arenguetappides (agraar-, industriaal- ja infoühiskond) on hinnas erinevad teadmised ja oskused ning seetõttu on ajalooliselt muutunud ka töö iseloom ja tööturu struktuur. Üldiseks suundumuseks on teaduse ja tehnoloogia arengust tulenevalt töö füüsilise iseloomu vähenemine. Tänapäeva info- ehk teadmusühiskond vajab enim n-ö peaga töötajaid, spetsialiste, kelles on ühendatud haritus ja loovus.

Ühiskond jaguneb tööjõuks ja ülalpeetavateks ehk majanduslikult aktiivseteks ja mitteaktiivseteks inimesteks. Euroopa Liidus peetakse tööealiseks elanikkonnaks inimesi vanuses 15–64 aastat, Eesti statistika vaatleb tööealistena 15–74-aastaseid. Samas on neid, kes lähevad vanaduspensionile varem kui 64-aastaselt või jätkavad töötamist peale 74. eluaastat.

Tööealine elanikkond

1. Majanduslikult aktiivsed, st tööjõud
   • Töötajad. Palgatöötajad, mittepalgalised töötajad (ettevõtjad, üksiktöötajad jne) ülikoolis ehk tasemeõpe.
   • Tööotsijad. Töötud, kes soovivad leida täis- või osaajaga tööd.
2. Majanduslikult mitteaktiivsed, st ülalpeetavad
   • Pensioniealised, õpilased, täiskasvanud täiendusõppel, laste või teiste pereliikmete eest hoolitsejad, haiged või puudega inimesed, heitunud (need, kes on kaotanud usu leida tööd)

Eesti elanikkonna hõivatus (15–69 a)

Tööpuudus on olukord, kus tööjõu pakkumine on suurem kui tööjõu nõudlus. Kasvav tööpuudus on iseloomulik majanduslanguse ja -kriisi perioodidele ning toob kaasa palgatõusu peatumise või isegi alanemise.

Tööjõupuudus on olukord, kus tööjõu nõudlus on suurem kui tööjõu pakkumine. Ulatuslik tööjõupuudus on majandusbuumi kaasnähe ja sellega kaasneb palgasurve ülespoole, mis omakorda kiirendab hinnatõusu.

Olukord, kus olemasolev inimkapital ei rahulda tööjõu nõudlust või vastupidi. Selline probleem tekib nt üleminekul tööstusühiskonnast infoühiskonda, kui tööjõu nõudlus väheneb töötlevas sektoris ja suureneb teenindavas sektoris. Majanduslanguse tagajärjel liigub vabanenud ja ümberkoolitatud tööjõud vanadest ettevõtetest ja majandusharudest uutesse.

100%-lise tööhõiveni ei jõuta üheski riigis. Alati on mingi osa tööealisest elanikkonnast tööta. Tööpuuduse tõttu kasvavad riigi kulutused, sest töötutele tuleb maksta toetusi. Samuti vähenevad maksutulud kohalikku ja riigieelarvesse, sest töötud ei saa palka ega maksa makse. Lisaks põhjustab tööpuudus tarbimise vähenemist ja vastupidi.

Tööränne ehk töömigratsioon on rändevorm, mille tulemusena inimesed lähevad tööle teise regiooni või riiki. Üldjoontes toimub ränne majanduslikult vähem arenenud riikidest kõrgema arengutasemega riikidesse. Töömigratsiooni tagajärjed võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed. Positiivsete poolele kuuluvad tööpuuduse vähenemine, töökogemuse omandamine, välismaiste kontaktide loomine. Negatiivsed tagajärjed võivad olla struktuurne tööpuudus, haritud tööjõu lahkumine teise piirkonda või välismaale, ning töökvalifikatsiooni raiskamine: olukord, kus rohkem haritud lahkuvad majanduslikult arenenumasse riiki, kuid töötavad uues kohas madalamat kvalifikatsiooni nõudvatel ametitel.

Valitsuse sekkumine tööturu toimimisse kannab eelkõige tööpuuduse vältimise ja selle tagajärgede likvideerimise eesmärke.

Passiivne tööhõive­poliitika – riik tegeleb tööpuuduse tagajärgedega.

Aktiivne tööhõive­poliitika – riik tegeleb tööpuuduse põhjustega.

Töökohtade loomine

Valitsus saab uute töökohtade loomist soodustada oma maksupoliitikaga (nt madalad maksud) ja riiklike toetustega töökohti loovatele ja alustavatele ettevõtjatele.

Koolitusprogrammid

Tööturu nõudmistele vastava täiendus- ja ümberõppe pakkumine töötutele, samuti töö leidmisel abiks olevate oskuste (nt arvutikasutus-, eneseväljendusoskus) õpetamine.

Hädaabitööd

Töötute rakendamine lihtsamatel ja lühiajalise iseloomuga töödel.

Sotsiaaltoetused

Kõikvõimalikud rahalised toetused (nt töötutoetus) ja soodustused tööotsijatele.

Alates 2003. aastast kehtib Eestis töötuskindlustussüsteem. Töötaja ja tööandja maksavad töötasult seadusega määratud protsendi töötuskindlustusfondi. Ühe aasta jooksul töötuskindlustusmakset tasunul on koondamise korral õigus hüvitisele. Esimesed 100 päeva saab tööotsija 60% ja alates 101. päevast 40% senisest palgast. Hüvitise maksmise periood sõltub kindlustusstaažist: kui see on alla viie aasta, makstakse hüvitist 180 päeva, viie kuni kümne aasta puhul makstakse 270 päeva ja üle kümne aasta makstakse 360 päeva. Kui vastava perioodi jooksul pole tööotsija uut ametit leidnud, maksab riik talle kuni töökoha leidmiseni iga kuu töötutoetust (2023. aastal 327,05 eurot kuus).

Tööealise elanikkonna õiguste ja kohustuste tagamiseks ja reguleerimiseks on Eestis välja antud rida seadusi ja õigusakte:

• töölepingu seadus;
• tööturuteenuste ja -toetuste seadus;
• töötuskindlustusseadus.

Ametiühing on töötajate vabatahtlik ühendus, mille tegevus seisneb oma liikmete õiguste ja huvide esindamises ja kaitsmises suhtlemisel tööandjaga või ka laiemate poliitiliste ja seadusandlike eesmärkide saavutamises.

Kogu maailmas seisavad ametiühinguliikumise ees uued ülesanded seoses globaalse tööjõuturuga. Arenenud riikide ettevõtjad võivad töötajatele peale suruda oma tingimusi, ähvardades vastasel juhul kolida tootmise riiki, kus tööjõud on odavam.