Kultuuri­maailmad.
Simulaakrumid ja hüper­reaalsus

ETV saate „Pealtnägija“ andmeil on esimest korda Eestis tekkinud kahtlus, et vastutustundetud netikommentaarid tõukasid tagant 16aastase tüdruku vabasurma.

Jaanuari keskel end üles poonud tüdruk elas kaks viimast aastat sisuliselt üksi ilma isa ja emata, kes töötasid üle lahe Soomes, vahendas „Pealtnägija“.

Õpiraskustega neiu oli juba ammu jaganud erinevates veebifoorumites oma kõige intiimsemaid muresid, sh enesetapumõtteid, pälvides massiliselt kommentaare. Selle asemel, et teda aidata, õhutasid mõned hoopis tagant.

Tallinna Lastehaigla psühhiaater Anne Kleinberg kommenteeris saatele, et tegu oli tüdrukuga, kellel olid ilmselt juba pikka aega probleemid ja kes vajas väga põhjalikku spetsialisti abi. „Ta oli täiesti nurka aetud olukorras,“ nentis Kleinberg.

„Pealtnägija“ palvel luges psühhiaater läbi sajad postitused, mis neiu ise enda kohta ja teised tema kohta internetti tegid. Ühe pere siseelu on seal ehmatava detailsusega lahti kistud ja läbi hekseldatud.

Kleinbergi hinnangul on asjatu loota, et veebifoorumid aitavad suitsiide vältida. Anonüümne suhtlus ja tendentslik toetamine ei taga sisulist pikaajalist abi, mida tasakaalutu psüühika vajab.

Simulaakrumid muutuvad ohtlikuks ja nende mõju negatiivseks minu arvates alles siis, kui simulatsioon jõuab poliitikasse. Sageli ei mõista inimesed poliitikuid ning võõranduvad poliitilisest elust, kuna ei saa aru, et simulatiivse poliitika loomus on võrreldes harjumuspärasega teistsugune. Oleme harjunud poliitikut ette kujutama inimesena, kellel on ideid ühiskonnaelu paremaks või õiglasemaks korraldamiseks ning kes taotleb legaalsete vahenditega poliitilist võimu, et neid ideid ellu viia. Sellisel juhul võib poliitikut kahtlustada ja kontrollida kolmes asjas. Esiteks, kas see inimene ei valeta ehk kas tal ei ole võimu saavutamiseks hoopis teised ja varjatud motiivid? Teiseks, kas see inimene pole loll ehk kas tema ideed aitavad tõesti ühiskonnaelu paremaks või õiglasemaks muuta? Kuid simulatiivne poliitika ei koosne ideedest, mis oleksid reaalsusega vastuolus, vaid poliitiline simulaakrum ise loob oma ideedele vastava reaalsuse.

Proovin seda mehhanismi paari lihtsustatud näite abil selgitada. Võtame näiteks hariduspoliitika: kellegi toetamiseks ja konkurentsi summutamiseks võetakse vastu hulk õppeasutuste tegevust piiravaid ja riiklikke rahastamistingimusi puudutavaid seadusi, nii et ühte tüüpi koolid satuvad eelisolukorda ja teiste tegevus raskeneb. Eri tüüpi õppeasutuste diskrimineerimist põhjendatakse väitega ühtede kõrgemast haridustasemest. Mõne aja pärast tuleb välja, et raskemasse olukorda sattunud ja rahast ilma jäänud õppeasutused hakkavadki kiratsema ning nende haridustase langeb. See aga tähendab, et seaduste koostaja poliitilised ideed osutuvad tagasiulatuvalt tõeseks: oligi põhjus välja töötada ühte tüüpi õppeasutusi soosivad seadused, sest teist tüüpi asutustel on tõepoolest madalam tase. [---]

Kui vana kooli poliitiline vale tähendab selle varjamist, et idee pole reaalsusega kooskõlas, siis simulatiivse poliitika puhul osutuvad ideed iga kontrollimisega aina õigemaks. Järelikult tuleb tänapäeva poliitikas osaleda ja seda kritiseerida hoopis teistelt alustelt. Uurida ei tule mitte seda, mida poliitikud usuvad ja asjadest arvavad, vaid seda, kuidas nad tegelikkust kaardistavad ja millist mõõdikute süsteemi nad kavatsevad kasutada tegelikkuse ja kaardi vahekorra vastavuse hindamiseks. Simulatiivse poliitika varjatud huvid peituvad tehnilistes ja bürokraatlikes mõõtmis- ja rakendussüsteemides. [---]

Õilsa poliitiku ülesandeks selles olukorras jääb nende kohtade tundmine ja mäletamine, mida kaardil pole, ehk teisisõnu: kontakt tegelikkusega. Järelikult ei iseloomusta ausat poliitikut mitte tõsikindel veendumus mingites ideedes, vaid teadlikkus kõigi tegelikkust kaardistavate mudelite suhtelisusest ja piiratusest. Ebaausa poliitiku tunneme omakorda ära veendumusest oma mudelite ainuõigsuses. Loll poliitik annab endast aga märku visiooniga, milles kõik probleemid leiavad lahenduse ühe õige mudeli rakendamisel.

New Yorgi Linnamuuseum räägib metropoli sünnist ja elust ning sellest, kuidas hollandlased ostsid Manhattani, makstes indiaanlastele tänases vääringus 24 dollarit. [---] Muuseum on täis dioraame ehk vähendatud reproduktsioone ja klaaskastidesse paigutatud makette, mille juures lapsed – neid käib siin palju – ütlevad: „Vaata, Wall Street!“ [---] Kuid eelkõige tahab dioraam olla tegelikkuse aseaine, tegelikum kui tegelikkus. Dokumentide (pärgamendiürikute ja gravüüride) keskel on makett kahtlemata tõepärasem kui pilt. Kus endisaegne gravüür puudub, on dioraami kõrval eksponeeritud dioraami värvifoto, mis mõjub vanaaegse maalina; kuid ikkagi on makett tõhusam ja elavam kui pilt. Buklett teatab meile, et Peter Stuyvesantist (New Yorgi üks rajajaid) on olemas 17. sajandil tehtud maal. Didaktilistel kaalutlustel oleks Euroopa muuseum pannud välja korraliku värvifoto maalist, New Yorgi muuseum seevastu eksponeerib kolmekümne sentimeetri kõrgust skulptuuri, mis kujutab Peter Stuyvesanti samamoodi nagu maal, välja arvatud see, et maalil võis Peterit näha ainult otsevaates või poolprofiilis, siin aga üleni, nii eest kui tagant. [---] Muuseumi välisukse juures müüakse koos postkaartide ja illustreeritud ajalooraamatutega vanade pärgamentide jäljendusi, alates Manhattani müügilepingust kuni iseseisvusdeklaratsioonini välja. Nende kohta öeldakse: „It looks old and feels old“, sest peale puutelise illusiooni annavad täpsed jäljendid ka lõhnaaistingu, levitades vanade vürtside hõngu. Peaaegu ehtsad. Kahjuks on pseudoantiikses šriftis kirjapandud Manhattani müügileping inglise keeles – algupärane oli hollandikeelne.

Las Vegas on täis „täiuslike võltsingute“, hüperreaalsete objektide musternäidiseid. Lisaks Eiffeli torni koopiale võib linnast leida n-ö elusuuruses New Yorgi vabadussamba, Egiptuse püramiidi ja Veneetsia vanalinna koos kanalitega. Arhitektuuriliste liialduste ja jäljenduste tõttu on Las Vegas pälvinud maailma kitšipealinna kuulsuse.

Ameerika pole ei unenägu ega reaalsus, see on hüperreaalsus. Hüperreaalsus, kuna ta on utoopia, mis on algusest peale elanud, nagu oleks ta realiseerunud. Siin on kõik reaalne, pragmaatiline, ja samas tekitab tunde, et näed und. Mis on nii seetõttu, et Ameerika tõde võib ilmsiks saada ainult eurooplasele, sest ainult tema avastab siin täiusliku simulaakrumi [---]. Ameeriklastel endil ei ole vähimatki tunnet, et tegemist on simulatsiooniga. Väliselt sellega täiuslikult sobides puudub neil keel selle mõistmiseks, sest eks ole nad ju ise selle alusmudeliks. [---] Kõike taasesitatakse simulatsiooni kaudu. Maastikud fotograafia, naised seksuaalse stsenaariumi, mõtted kirjutatu, terrorism moe ja meedia, sündmused televisiooni kaudu. Asjad näivadki eksisteerivat üksnes selliseks kummaliseks otstarbeks. Võib ju küsida, kas mitte maailma endagi ainus funktsioon pole reklaam, mis temast mõnes teises maailmas tehakse. [---] Siinne kultuur on ruum, kiirus, kino, tehnoloogia. See on siin autentne, kui seda üldse millegi kohta võib öelda. Ei kino, kiirus ega tehnoloogia pole siin millelegi lisaks. Ameerika on kinos tõene, kuna kogu ruum, kogu elulaad on kinematograafiline. [---] Elu on kino.