Kokkuvõte. Kultuur

Vaatamata sellele, et me ei mõtiskle päevast päeva selle üle, mis on õnn, tahame ometi õnnelikud olla. Seda soovib meist enamik ja peaaegu iga päev. [---]

Aristotelese arvates ei olegi võimalik õnne teemat vältida, sest õnn on inimelu loomulik eesmärk. Soov õnnelik olla on inimesele sama loomupärane nagu taimele tung kasvada. Küsimus on nüüd selles, mida teha, et õnnelik olla. [---] Eetika väljakujunemise ajal, kaks ja pool tuhat aastat tagasi [---] arvati nagu tänapäevalgi, et inimese teevad õnnelikuks naudingud, mille annavad raha, tunnustus, tervis ja kehaline ilu. Järelikult ei olegi õnne küsimuses midagi mõtelda: saatus kas on või ei ole inimesele andnud ilu ja tervise. Inimese enda hooleks jääb kas raha teenida, et endale naudinguid osta, või siis mingil muul moel ühiskonna tähelepanu ja tunnustust pälvida. Igal juhul seisneb õnn soovide, ihade ja kirgede rahuldamises. [---]

Kui sotsioloogiliselt uurida rikkaid, terveid, ilusaid ja soositud inimesi, siis tuleb välja, et nad ei ole sugugi alati õnnelikud. [---] Platon kutsub sellist teadmist, mida õnne jaoks vaja on, tarkuseks. Ta läheb isegi nii kaugele, et ütleb: kui see tarkus on olemas, siis pole raha, tervist, ilu ja soosingut enam vajagi. Tark saab õnnelikuks ka ilma nendeta, samal ajal kui nende asjade omanik ilma tarkuseta õnnelikuks ei saa. [---] Platoni õpilane Aristoteles väitis, et inimene saab õnnelikuks juhul, kui ta teeb seda, mis on talle sama iseloomulik. [---] Tarkus on järelikult enese tundmine. [---] Ka tänapäeva filosoofid arvavad, et õnneks on vaja teadmist, ning ka nemad arvavad, et vähemalt osa sellest teadmisest peab olema teadmine iseendast. Tihtipeale esineb see küsimus niisuguses vormis: mida ma tegelikult tahan, kui ma ihaldan raha, ilu, tervist ja soosingut? [---]

Kahekümnendal sajandil arvati, et inimene polegi midagi muud kui oma sotsiaalsete rollide summa või teatavate käitumis- ja mõtlemisharjumuste kogum. Inimese loomust seletatakse mitte Jumala ega looduse, vaid kultuuri kaudu. Huvitav on selliste psühhoanalüütikute seisukoht, kes leiavad, et inimese teadvustatud igatsus raha ja tunnustuse järele mitte ei asenda tema „tegelikku“ igatsust millegi jumaliku järele, vaid need ihad varjavad inimese eest asjaolu, et inimeses tegelikult midagi fundamentaalset või olemuslikku ei olegi. Kui inimene enam midagi ei ihaldaks, siis ta samastuks eimiskiga – oma tegeliku puudumisega, ning ta isegi lakkaks olemast. Kõik inimese ihad on järelikult psüühilised häired, mille abil inimene petab end olevaks. [---]

Inimene lihtsalt ei saa teisiti, kui tahab õnnelik olla [---] aga enamasti on see iha oma eluga õnnestuda nii suur, et pole aega filosofeerida. Pealegi on niigi selge, mida teha tuleb, et õnnelik olla: tuleb tegeleda „tõsiste“ eluliste probleemidega: kuidas raha teenida, kuidas valida eriala ja leida töö, mis inimese ühiskonnale vajalikuks teeks, ning kuidas ennast selle kõige juures veel vormis hoida...

Tõnu Viik. Mis on õnn? Eesti Päevaleht, 23.07.2005.

Erinevused riikide sotsiaalse heaolu tasemes on tihedalt seotud ka majandusliku arenguga: jõukamates riikides näivad inimesed olevat õnnelikumad ja oma eluga enam rahul kui vaesemates riikides. Samas ei tohi siiski unustada, et rikkamad riigid on enamasti ka demokraatlikumad, toetades sealjuures individualistlikke väärtusi ning inimeste vaba valiku võimalusi. Kõik need näitajad on ühtlasi riikide tasandil subjektiivse heaolu olulised ennustajad. Seega ei ole kerge eristada majandusliku jõukuse ja paljude teiste sotsiaalsete tegurite mõju inimeste subjektiivse heaolu hinnangutele.

Soomes ja Rootsis on eluga rahulolu keskmised näitajad püsinud kahe viimase kümnendi jooksul suhteliselt samal tasemel. Eestis ja Lätis seevastu on eluga rahulolu keskmised näitajad kahekümne aasta jooksul märkimisväärselt varieerunud. Pärast iseseisvuse taastamist aset leidnud kiirete sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste muutuste ajal jäid paljud ühiskonnaelu küsimused (näiteks tervishoid, sotsiaalne ebavõrdsus ja sotsiaalne kaitse) suurel määral unarusse, mis kajastus rahulolu järsus languses Eestis ja Lätis 1990. aastate esimesel poolel. Alates 1996. aastast on eluga rahulolu määr Eestis ja Lätis kogu aeg tõusnud kuni viimase uuringulaineni 2008.–2009. aastal, mil eluga rahulolu tase taas kord mõnevõrra langes.

Eesti Inimarengu Aruanne 2010/2011