Topograafia ja orienteerumine

Orienteerumisega on tõenäoliselt kokku puutunud kõik inimesed, kui nad on oma elus vähemalt korra liikunud punktist A punkti B. Oma põhiolemuselt on orienteerumine tegevus, mille puhul teeb inimene kõigepealt selgeks oma asukoha geograafilises ruumis (punkt A), seejärel määrab kindlaks oma teekonna lõpp-punkti (punkti B), koostab täpse plaani selle teekonna läbimiseks ning viib selle plaani ka ellu.

Topograafiline kaart (ka topokaart) on maastiku üldistatud kujutis, mis kajastab maastikuobjekte ja nähtusi, mis märgitakse kaardile leppemärkidega. Lihtsustamaks kaardilugemist, on leppemärgid tavaliselt tähistatud erinevate värvidega, mis võivad kattuda kujutatavate objektide looduses esinevate toonidega.

Kaarti ei ole võimalik valmistada nii, et sellel oleksid kujutatud kõik objektid ja nähtused. Seetõttu tuleb kaardi kasutaja eesmärkide järgi kaarti üldistada, tuues esile põhilisema. Erineva otstarbega kaartidele kantakse ka erinev informatsioon.

Infotehnoloogia annab seejuures võrratult suuremaid võimalusi kaardil või andmebaasides info esitamiseks ning võimaldab kogutud teavet kasutada korraga mitmes eluvaldkonnas. Kuna maastik meie ümber muutub pidevalt nii looduslike protsesside kui ka inimtegevuse tagajärjel, tuleb kaarte regulaarselt uuendada. Seepärast tuleb kaardi järgi maastikul liikumist kavandades enne kontrollida, et kaart ei oleks vananenud.

Kaardil kajastatavate objektide ja nähtuste kujutamiseks kasutatakse leppemärke.

Leppemärgid on esitatud kaardi legendis. Seetõttu peab enne kaardiga maastikule minemist endale selgeks tegema leppemärkide tähenduse.

Kaardil kujutatakse maastikul esinevaid objekte ja nähtusi joonte, pindade, märkide, teksti ja värvidega. Leppemärgid on jagatud kolme gruppi.

Joonleppemärkidega kujutatakse joonekujulisi objekte, mille pikkus väljendub kaardi mõõtkavas. Nende täpne asend kaardil on määratud objekti pikiteljega. Joonleppemärgid on näiteks:

• tee,
• raudtee,
• kraav,
• oja,
• elektriliin.

Mõõtkavatud leppemärgid ehk ka punktleppemärgid. Nendega kujutatakse niisuguseid objekte ja reljeefidetaile, mida ei ole kaardi mõõtkavas võimalik väljendada nende väikeste mõõtmete tõttu, kuid millel on maastikul selge orientiirina tähtsus. Mõõtkavatud leppemärgid on näiteks:

• korsten,
• mobiilimast,
• kirikutorn,
• üksik puu,
• suur kivi.

Pindleppemärgid ehk ka kontuurilised või mõõtkavalised leppemärgid, näitavad kaardi mõõtkavas väljenduvate objektide pinda.

Pindleppemärgid tähistavad näiteks järgmisi objekte kaartidel:

• mets,
• veekogu,
• lagendik,
• sood, raba,
• hoonestatud ala.

Maastiku näitlikumaks kujutamiseks trükitakse iga leppemärkide grupp, mis hõlmab ühetüübilisi maastikuelemente, topokaardile teatud värviga:

• sinine – vesi, märgalad
• valge (Kaitseväe kaardid) või kollane (Eesti põhikaart) – lage, haritav maa
• roheline – mets jm nähtavust piirava taimestikuga alad
• pruun – reljeef, teed
• must ja punane – enamik inimtegevusega seotud objekte

• Mägi või küngas – vesi voolab kõige kõrgemast punktist kõigisse nelja külge. Mäe või künka juures eristatakse harja, nõlva ja jalamit.
• Sadul– vesi voolab kahest küljest juurde, kuid samal ajal jälle kahest küljest ära. Sadul asub kahe mäetipu vahel.
• Nõgu, häil või lohk – vesi voolab kõigist neljast küljest kõige madalamasse punkti. Eristatakse põhja, veerusid ja perve.
• Lõhang-, sälk-, uht-, mold-, lammorg – vesi voolab kolmest küljest juurde ja neljandast ära. Avalohul eristatakse kahte veeru ja voolunõlva ehk joont avalohu põhjas, mida mööda voolab vesi.
• Seljandik, künnis, vall või hari – vesi voolab juurde ühest küljest ja ära kolmest ülejäänud küljest. Seljandik koosneb kahest nõlvast ja kahest harjast. Nõlvad võivad olla kas järsud või lauged.

Magnetiliseks deklinatsiooniks nimetatakse magnetilise ja geograafilise meridiaani põhjasuuna vahelist nurka, mida mõõdetakse päripäeva. Eesti alal on see praegusel ajal üldiselt idapoolne ehk positiivne (8–10°).

Magnetilise asimuudi saamiseks mõõdetakse kompassiga looduses nurk magnetilise põhjasuuna ja maastikul asuva objekti vahel. Teisendades magnetilist asimuuti direktsiooninurgaks, tuleb Eesti oludes liita magnetilisele asimuudile suunaparand (vt joonis).

Direktsiooninurga saamiseks mõõdetakse malliga kaardil nurk objekti ja kilomeetrivõrgu suunal. Teisendades direktsiooninurka magnetiliseks asimuudiks, tuleb direktsiooninurgast lahutada magnetiline direktsiooninurk G-M. NATO riigid kasutavad nurga mõõtühikutena tuhandiksüsteemi, kus ring on jaotatud 6400 tuhandikuks (MIL).

Magnetilise anomaalia alad

Mõnes kohas (Jõhvi, Mõisaküla ümbrus) võib esineda magnetilist anomaaliat, mille puhul deklinatsioon erineb tunduvalt ümbritsevast foonist.

See on tingitud maakoores leiduvatest, erisuguste magnetiliste omadustega kivimitest, ent ka raudteede, elektrikõrgepingeliinide jt tehisobjektide põhjustatud magnetilisest toimest.

Seega on kompassiga asimuudi määramisel oluline eemalduda ohutusse kaugusse metall- jm magnetilistest esemetest ja objektidest (nt metallpandlaga püksirihm).

Uuri videot. Millised on asimuudi määramise etapid?

Asimuudi järgi liigutakse juhul, kui kaardilt ei ole võimalik midagi abistavat välja lugeda (nt soos, lausmetsas) või kui nähtavus on nii halb (nt udu või pimeduse korral), et maastiku jälgimine on raskendatud.

Asimuudi järgi liikumiseks tuleb kaardil määrata direktsiooninurk ja teisendada see magnetiliseks asimuudiks, mis kantakse kompassile.

Maastikku läbides on soovitatav jagada teekonna pikemad etapid väiksemateks vaheetappideks, otsides käänupunktideks objekte (silmatorkav puu, korsten, maja jms), mis oleksid maastikul kergesti äratuntavad.

Asimuudiga liikumisel hõlbustab läbitud vahemaade hindamist ka teekonna pikkuse mõõtmine sammupaaridega, kuid siinjuures tuleb arvestada maastiku läbitavust ja reljeefsust.

Lisaks kompassi ja kaardiga orienteerumisele kasutatakse õige teekonna leidmiseks üha sagedamini GPS-i (ingl Global Positioning System), mis töötati alguses välja Ameerika Ühendriikide sõjaväe tarbeks.

GPS on ülemaailmne asukoha määramise süsteem, mis kasutab kindlaksmääratud trajektooridel ümber Maa tiirlevaid satelliite ning nendelt saadetavaid signaale. Et GPS-vastuvõtjat saaks rahuldava täpsusega kasutada, peab selleni jõudma vähemalt nelja satelliidi signaal, mis on tänapäevast satelliitide hulka arvestades enamasti saavutatav. Põhiliselt kasutatakse GPS-vastuvõtjas kas geograafilisi või UTM-koordinaate, mida saab topokaardilt mõõdetavate koordinaatidega hõlpsasti võrrelda.

GPS-vastuvõtja täpsus väheneb märgatavalt tihedas metsas või kõrghoonetega ja tiheda asustusega aladel liikudes, mistõttu ei saa GPS-i säärastes kohtades täielikult usaldada. GPS võib tõrkuda töötamast ka külma ilmaga või tühjade patareide tõttu. Enamiku käsi-GPS-ide tööiga lüheneb märkimisväärselt, kui temperatuur langeb alla –15 °C või kasutatakse intensiivset taustvalgust. Talvel tuleks GPS-i kasutades hoida seda keha ligidal soojas ning võtta välja ainult asukoha määramiseks, samuti on otstarbekas kaasa võtta GPS-i varuaku(d) või -patareid.

Kaitseväes ja Kaitseliidus on olulisel kohal ka koordinaatide määramise oskus.

Koordinaadid on numbrite rivi, kus igal arvväärtusel on oma tähendus. Koordinaate kasutatakse mingi punkti või objekti asukoha määramiseks kaardil

Enne määrama asumist peab teadma, mis asi on kaardil kilomeetervõrk. Selleks nimetatakse kahte paralleelsete joonte kogumit, millest ühed jooksevad lõunast põhja ja teised läänest itta.