Globaal­probleemid

MTÜ AIDS-i Tugikeskuse asutajaliikme Nelli Kalikova sõnul muutub HIV-i epideemia iga aastaga. Ta tunnistas, et algul peamiselt süstivate narkomaanide seas levinud viirust on juba teistel inimestel. Narkomaanide nakatumine langeb, HIV-i levik sugulisel teel aga suureneb. Kalikova on veendunud, et pole enam ühtegi narkomaani, kes ei teaks, et süstlaid on võimalik vahetada.

Kalikova pani südamele, et HIV võib tungida ka tavalisse peresse, kus ka ontlik pereema on ohus, sest mehed toovad nakkuse peresse, aga peres keegi kondoomi ei kasuta.

Põgenikud on inimesed, kes jätavad oma alalise elupaiga ning kolivad uude kohta. Põgenemise põhjused on erinevad: vaesus, nälg, õhusaaste, kõrbestumine, maavärin, sõda, terrorism.

ÜRO hinnangul oli 2019. aastal maailmas 26 miljonit põgenikku, kes olid sunnitud oma kodumaalt lahkuma. 85% maailma põgenikest leiavad peavarju arengumaades. 

Arengumaade kasvav probleem on siseriiklikud põgenikud. Need on inimesed, kes pagevad tagakiusamise, nälja või looduskatastroofi eest oma riigi teise piirkonda. Neid ei loeta ametlikult põgenikeks, sest nad ei ole oma koduriigist lahkunud. Siseriiklikke põgenikke oli 2019. aastal umbes 45,7 miljonit.

• Inimkaubandus on inimese värbamine, vedamine, üleandmine, majutamine või vastuvõtmine, inimröövi toimepanemine või muul viisil jõu kasutamine või sellega ähvardamine, petmine, võimu kuritarvitamine, isiku abitu seisundi ärakasutamine või inimese üle mõjujõudu omava isiku nõusoleku saavutamine selleks, et inimest ekspluateerida.
• Ekspluateerimisena käsitletakse teise isiku prostitueerimisele sundimist või muul viisil seksuaalset ärakasutamist, sunniviisilist tööd või teenistust, orjuses või sama laadi seisundis pidamist või elundi sunniviisilist eemaldamist. Inimkaubanduse ohvri enda nõusolek ekspluateerimiseks ei oma tähtsust ega vähenda kuriteo tõsidust juhul, kui tegu on toime pandud esimeses punktis nimetatud viisil.
• Laps on alla kaheksateistkümneaastane isik ja tema värbamine, vedamine, üleandmine, majutamine või vastuvõtmine ekspluateerimiseks on igal juhul inimkaubandus ka siis, kui selleks ei ole rakendatud ähvardamist, petmist, võimu kuritarvitamist jms (vt esimest punkti).

Kyoto protokolli Doha muudatusega võttis Eesti kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside (KHG) heitkoguseid 1990. aastaga võrreldes 18% võrra.

Majanduse põhjaliku ümberstruktureerimise tõttu on Eestis alates 1990. aastate algusest heitkogused märkimisväärselt vähenenud ja on allpool Kyoto protokolliga sätestatud heitkoguste piirkogusest. See tähendab seda, et kui riik paiskab õhku piirkogusest vähem kasvuhoonegaase, siis võib ta piirkoguse ja tegeliku saastekoguse vahe maha müüa. Seetõttu on Eesti on KHG heitkogustega kauplemisel „müüja“ rollis.

1910. aastal tarvitas inimkond kokku umbes 500 000 m³ magevett, 2001. aastal oli see näitaja 3 750 000 m³. 70 protsenti kasutatavast mageveest kulub põllumajandusele. Väga veemahukas on ka turism, sest veerikastelt aladelt pärit inimesed soovivad duši all käia ning jahedust ja puhtust hoida ka seal, kus vett napib. [---] „21. sajandil sõditakse vee pärast“, on süngelt ennustanud Maailmapanga endine asepresident Ismail Serageldin. Loodus on jaotanud mageveevarusid üle maailma väga ebaühtlaselt, nii et kohati tuntakse veest teravat puudust ja kohati on seda üleliia. [---] Palju magevett saadakse jõgedest, mis kulgevad üle poliitiliste piiride, nii et riigid, kelle maadelt jõgi alguse saab, omavad tugevat kontrolli nende üle, kelle maadele see voolab. See, kui võtta vett ülemjooksul, tähendab, et alamjooksul on seda vähem. [---] Pinged võivad minna väga teravaks, kui sõltuvad riigid tunnevad, et mitte ainult majanduselu, vaid elu üldse on jõe ülemjooksu kontrolliva riigi käes.

Kliima soojenemisest tingitud maailmamere tõusu tõttu võivad paljud ranniku- ja saareriigid osaliselt või täielikult vee alla jääda. Üheks selliseks on Vaikse ookeani edelaosas asuv 14 000 elanikuga Nauru. Nauru saavutas Austraalia ja ÜRO eestkoste alt iseseisvuse 1968. aastal. Saar oli rikas fosforiidi poolest, mida hakati kaevandama juba 1907. aastal. Veel paarkümmend aastat tagasi oli Nauru SKP per capita tänu maavarade müügile maailma suurimaid.

20. sajandi lõpuks oli aga maavara otsas ja riik vaesunud. Nauru valitsus ei suutnud fosforiiditulusid tuleviku tarbeks investeerida. Ligi 70 protsenti saare pinnasest on koos taimestikuga fosforiiti kaevandades eemaldatud, elamiskõlblikuks on jäänud üksnes kitsas rannikuriba. Samuti on saarel probleeme puhta joogiveega. Siseveekogusid on muu hulgas kasutatud prügi ladustamiseks. 21. sajandi alguseks sõltub Nauru pea täielikult Austraalia abist. Nauru valitsus on oma sissetulekute suurendamiseks müünud riigi kodakondsust. 2009. aastal tunnustas Nauru Venemaa 50 miljoni dollari suuruse abipaketi eest Gruusia separatistlike piirkondade Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust.

Maailmapanga poolt koostatud 2012. aasta jäätmeraporti „What a Waste: A Global Review of Solid Waste Management“ järgi kasvab 2025. aastaks jäätmete hulk kaks korda. Praegu tekib maailmas 1,3 miljardit tonni jäätmeid aastas, 2025. aastaks tõuseb see aga 2,2 miljardi tonnini aastas. Ühe inimese kohta tekib tänapäeval keskmiselt 1,2 kg jäätmeid päevas, 2025. aastaks kasvab see 1,42 kilogrammini.