Rahvusvaheline suhtlus
Alates riikluse kujunemisest on riigid sõlminud kokkuleppeid ja liite, pidanud läbirääkimisi ning sõdinud. Kui kahe riigi kokkuleppega liituvad ka teised riigid, sünnib laiem rahvusvaheline kokkulepe. Rahvusvahelist suhtlust reguleerivad head tavad ja kokkulepped moodustavad rahvusvahelise õiguse.
Mõiste
- Diplomaatia – riigi välissuhete korraldamine, et rahulikul teel ja läbirääkimiste kaudu kaitsta oma riigi huve ning lahendada võimalikke teiste riikidega tekkinud vastuolusid ja probleeme.
Arutle
- Too näiteid olulisemate rahvusvaheliste kokkulepete kohta Euroopa ja Eesti ajaloost.
Rahvusvahelise suhtlemise ajaloost
Esimese teadaoleva riikidevahelise lepingu sõlmisid 1269. aastal eKr Egiptuse vaarao ja Hetiidi kuningas. Naaberrahvastega sõlmisid sõjalisi ja kaubanduslikke liite Muinas-Eesti maakonnad. Sõjalised ja kaubanduslikud huvid olid tooniandvad ka keskaegses Euroopas, kus riikidevahelistes suhetes omas sageli määravat sõnaõigust katoliku kirik. Põhja-Euroopas oli rahvusvaheliste suhete arendamisel oluline roll Hansa Liidul. 1648. aastal sõlmitud, Kolmekümneaastase sõja lõpetanud Vestfaali rahuleping pani aluse ühtsele rahvus- ja territoriaalriigi käsitlusele. Uusajal kujunes rahvusvaheline õigus, tekkisid alalised riikide välisesindused elukutseliste diplomaatidega. 19. sajandi algul, Napoleoni sõdade järel asutati peaaegu kõiki Euroopa valitsejaid ühendav Püha Liit, et vältida sõdu ja revolutsioone.
1899. aastal Haagi konverentsil osalenud riigid sõlmisid mitu lepingut sõjaõiguse kohta ning tüliküsimuste lahendamiseks, asutati ka Rahvusvaheline Vahekohus. Esimese maailmasõja järel asutati esimese globaalse riikide ühendusena Rahvasteliit, mis püsis kuni Teise maailmasõjani. 1945. asutati Ühinenud Rahvaste Organisatsioon.
Arutle
- Miks teevad riigid koostööd? Kas need põhjused on ajaloos muutunud?
Välispoliitika juhtimine
Arutelu riigi välispoliitika ja vastava seadusandluse üle toimub parlamendis. Parlament kinnitab (ratifitseerib) ja tühistab (denonsseerib) välislepingud ning otsustab välispoliitika teostamiseks riigieelarvest raha eraldamise üle. Valitsus vastutab riigi välispoliitika eest, seda viivad ellu välisministeerium ja välisesindused. Riigipea on rahvusvahelises suhtluses oma maa kõrgeim esindaja. Kui riigipea on ühtlasi valitsusjuht, siis juhib ta ka välispoliitikat.
Jõudude tasakaalu rahvusvahelises poliitikas võib võrrelda kiigemudeliga. Kiigelaua otstel on jõublokid (nt riigid, riikide ühendused), ja kuni need on võrdse kaaluga, püsib tasakaal ja stabiilsus rahvusvahelistes suhetes. Kui aga üks osapool muutub tugevamaks ja ta mõjuvõim suureneb, saavutab ta domineeriva positsiooni.
Rahvusvahelises poliitikas osalejad
- Sõltumatud riigid
- Rahvusvahelised organisatsioonid
- Valitsusvälised organisatsioonid (nt Greenpeace)
Tasakaal rahvusvahelises poliitikas
- Ühepooluseline (unipolaarne) maailm – üks rahvusvahelises poliitikas osaleja domineerib teiste üle.
- Kahepooluseline (bipolaarne) maailm – kaks rahvusvahelises poliitikas osalejat domineerivad teiste üle (ja konkureerivad seejuures omavahel).
- Mitmepooluseline (multipolaarne) maailm – rahvusvahelises poliitikas on mitu ühesuguse võimupositsiooniga osalejat
Põhiseadus
§ 123. Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.
Arutle
- Arutle, mil moel osaleb demokraatliku riigi kodanikkond välispoliitika kujundamises.
- Kuidas mõistad põhiseaduse 123. paragrahvi?
- Too näiteid ühe- ja kahepooluselisuse kohta 20. sajandi rahvusvahelistes suhetes.
- Milline on jõudude tasakaal tänapäeva rahvusvahelises poliitikas?
Eesti välispoliitilised prioriteedid
Välisministeerium koostab Eesti välispoliitika arengukava aastani 2030, see on eriline selles mõttes, et varem ei ole taolist plaani nii pika aja peale koostatud. Kava toetub kolmele sambale, mis on välisministeeriumi töö aluseks ka praegu: julgeoleku tagamine, kodanike kaitse välismaal ning äridiplomaatia.
Omaette väljakutse on nii pika aja peale ette mõelda. Välisministeeriumi kantsler Rainer Saks selgitas, et planeerida saab panustamist tegevustesse, mis soodustavad Eesti riiklikku julgeolekut tagava rahvusvahelise julgeolekukeskkonna püsimist. Selleks peaksime Saksi hinnangul seisma Läänemere piirkonna stabiilsuse eest, tegutsema rahvusvahelistes organisatsioonides, kuhu kuulume, ja tõhustama suhet Ameerika Ühendriikidega.
Refereeritud: Astrid Kannel. „Välisilm“ uuris Eesti välispoliitika eesmärke aastani 2030. Err.ee, 14.01.2019Arutle
- Millised probleemid võivad tekkida välispoliitika eesmärkide pika aja peale seadmise juures?
- Arutlege, milliste välispoliitiliste probleemidega Eesti silmitsi seisab.
Külm sõda. Bipolaarne maailm
Külmaks sõjaks nimetatakse kahe üliriigi – Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu – vastasseisu pärast Teist maailmasõda. Vastasseisu komponendid olid rohkem kui nelja aastakümne kestel erinevad: ideoloogilised, majanduslikud, diplomaatilised ja sõjalised. Tekkis bipolaarne maailm, kus rivaalitsevate poolte põhirelvaks oli tuumarelv. Hirm tuumasõja ees ei lasknud aga vastasseisul paisuda otseseks konfliktiks ehk kuumaks sõjaks [---]
Mõiste „külm sõda“ võttis kasutusele USA Riigidepartemangu nõunik Bernard Baruch 1947. aastal. Oma esinemises iseloomustas ta seniste liitlaste suhteid kui murenevaid ja konfliktidega asenduvaid ning rõhutas, et esimest korda inimkonna ajaloos võtab bipolaarsus globaalse mõõtme. [---]
Kristjan Luts. Eesti ja külm sõda. Tallinn: Eesti Sõjamuuseumi toimetised, 2007.
Arutle
- Uuri lähiajaloo õpikust, kuidas jagunes maailm külma sõja ajal kaheks.
Kas maailmapoliitika globaliseerub?
Inimeste eluviis, suhtlemine ja majandustegevus sõltub üha vähem geograafiast ehk konkreetsest paigast, riigist. Samas ei ole üleilmastumine omane ainult käesolevale ajale, see on sajandeid kestnud tehnoloogilise, majandusliku ja poliitilise arengu tagajärg. Kas globaliseerumine on muutnud ka rahvusvaheliste suhete iseloomu? Poliitiliseks globaliseerumiseks loetakse üleilmse valitsemise kujunemist, s.o rahvusvaheliste organisatsioonide ja lepete rolli suurenemist maailmapoliitikas ning üksikriigi mõjukuse vähenemist.
Arutle
- Defineeri, mis on globaliseerumine.
Poliitiline globaliseerumine
Globaliseerumine on tunnetatav igas eluvaldkonnas – majanduses, tehnoloogias, kultuuris, isegi keeles – mõne erandiga: poliitiliselt ja sõjaliselt on territoriaalriigid säilitanud oma autoriteedi ja mõjuvõimu. Ametlikult eksisteerib umbes kakssada riiki, kuid praktiliselt ainult käputäis neist omab keskset rolli rahvusvahelistes suhetes, kõige tugevamaks on Ameerika Ühendriigid. Siiski pole ükski riik piisavalt suur, rikas või tugev, et kehtestada oma poliitilist ja sõjalist võimu terve maailma üle. Maailm on selleks liiga suur, keeruline ja mitmekesine. [---] Isegi maailma suurimal riikide ühendusel, Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil, puudub iseseisev otsustusjõud. See sõltub liikmesriikide ühisotsustest. Seega on ainsad efektiivsed tegutsejad tänapäeva rahvusvahelistes suhetes endiselt riigid.
Eric Hobsbawn. Globalisation, Democracy and Terrorism. Abacus: London, 2007.Arutle
- Kas nõustud autori seisukohaga poliitilise globaliseerumise osas? Põhjenda.
- Miks on Ameerika Ühendriike nimetatud maailma politseinikuks?
Rahvusvahelised lepingud
Rahvusvaheliste lepingute sõlmimisele eelnevad läbirääkimised, teksti kokkuleppimine, lepingu allkirjastamine, ratifitseerimine, jõustumine ning täitmine. Riigi ametlikud esindajad, kes võivad kõigis küsimustes ilma eriliste volitusteta läbirääkimisi pidada ja lepinguid sõlmida, on üldjuhul riigipea, valitsusjuht, välisminister. Läbirääkimistele saadetakse tavaliselt madalama astme ametiisikud, kel on valitsuse antud volikirjad nende otsustamisõiguse ulatuse kohta. Jõustunud lepingud registreeritakse ÜRO-s ja avaldatakse siseriiklikult (Eestis Riigi Teatajas). Igal suveräänsel riigil on teatavatel juhtudel õigus ka lepinguid tühistada.
Arutle
- Kas Eesti-sugusel väikeriigil on kasulik olla seotud võimalikult paljude või väheste rahvusvaheliste lepingutega? Miks?
- Uuri, milliseid rahvusvahelisi lepinguid on Eesti sõlminud viimastel aastatel. Miks on need olulised?
Rahvusvaheline õigus
Rahvusvahelise õiguse tuumikuks on riikidevahelised lepingud. See on normide süsteem, mis kehtestab riikidele käitumisreeglid rahumeelseks suhtlemiseks. Rahvusvahelise õiguse peaprintsiip on pacta sunt servanda (ld), st lepinguid tuleb täita. Kui leping on ametlikult sõlmitud, siis tähendab selle rikkumine ka rahvusvahelise õiguse rikkumist.
Üksikisikud ja rahvusvaheline õigus
Üksikisikute jaoks on rahvusvaheline õigus sageli selle riigi seadus, kus ta juhtub olema või kus asub tema vara. Hispaanias töötav Briti kodanik on Hispaania õiguse subjekt, kaasa arvatud maksuseadused, kriminaalseadus jms. Ameerika Ühendriikides sündinud rootslastest vanemate laps võib seaduse järgi saada mõlema riigi kodakondsuse.
Arutle
- Arutle, kes või mis tagab rahvusvahelise õiguse normidest kinnipidamise.
- Miks vastutavad eraisikud esmajoones asukoha-, mitte kodumaa seaduste ees?
Rahvusvaheline Kriminaalkohus
Millega Rahvusvaheline Kriminaalkohus tegeleb ning miks on selle loomine sedavõrd tähtis?
Kohtu pädevusse kuuluvad kõige rängemad kuriteoliigid: genotsiid, sõjakuriteod, inimsusvastased kuriteod. Ka agressioonikuritegu on praeguseks defineeritud ja saanud kindla koha kohtu asutamisdokumentides. Kohtu asutamislepinguga on liitunud 120 riiki. See tähendab, et kõik need 120 riiki on ühinenud võitluses karistamatuse vastu ning otsustanud, et isegi nende riikide kõrgemaid ametiisikuid, sh presidente, võib kuritegude toimepaneku eest saata reaalset vanglakaristust kandma. Kohtu prokuröril on õigus omal äranägemisel algatada uurimine igas lepinguga ühinenud riigis. Loomulikult tekib küsimus, mis juhtub siis, kui massilised tapmised, vägistamised või muud sellised kuriteod leiavad aset maal, mis end lepinguga sidunud pole. Sel korral saab ÜRO Julgeolekunõukogu vastu võtta otsuse, mis suunab asja uurimise kriminaalkohtusse ja loob seeläbi kohtu jurisdiktsiooni lepinguga mitteühinenud riigis.
Tiina Intelmann, Välisministeerium
Arutle
- Millega tegeleb Rahvusvaheline Kriminaalkohus?
Rahvusvaheline tunnustamine
Rahvusvahelises suhtluses osalemise eelduseks on, et teised riigid tunnustavad riigis kehtivat võimu. Seda võib teha kahel viisil.
- De facto – aksepteeritakse uut valitsust või režiimi, mis kontrollib teatavat territooriumi ja pürgib rahvusvahelisse suhtlemisse. See tunnustus on kergesti tagasivõetav.
- De jure – riigi täielik tunnustamine iseseisva ja täieõigusliku rahvusvahelise suhtluse partnerina.
Riikidena võidakse tunnustada ka pagulasvalitsusi või oma iseseisvuse eest võitlevate rahvaste organisatsioone.
Arutle
- Uuri lisaks. Abhaasia iseseisvust oli 2019. aastaks tunnustanud Venemaa, Nicaragua, Venezuela, Vanuatu, Nauru ja Süüria. Miks on seda tegemast keeldunud Eesti ja teised Euroopa Liidu riigid?
Eesti iseseisvuse tunnustamine
Augustis 1940, Baltikumi okupeerimise järel, nõudis Nõukogude Liidu suursaadik Suurbritannias Maiski Balti riikide saatkondade sulgemist Londonis. Suurbritannia keeldus ning teatas, et ei tunnusta Nõukogude Liidu anneksiooni. Omaaegne Eesti saatkond Londonis töötas 1971. aastani, mil suri viimane Eesti saadik Londonis August Torma. [---] Ameerika Ühendriikide Balti riikide esinduste poolt väljastatud passe tunnustas enamik riike kui kehtivaid reisidokumente kogu anneksiooni vältel. Mitmed riigid deklareerisid Balti riikide kodanikele Nõukogude Liidu passi viisat andes lisalehel, et see ei tähenda Nõukogude anneksiooni tunnustamist. [---] Kui Balti riikide iseseisvus taastati, deklareeris enamik lääneriike, et küsimus ei ole tunnustamises, vaid diplomaatiliste suhete taastamises. Tunnustus oli antud juba 1920. aastatel.
Mart Nutt. Mittetunnustamine ja rahvusvaheline õigus. Diplomaatia nr 54, 2008.Arutle
- Milline tähtsus oli Balti riikide iseseisvuse õigusliku järjepidevuse säilimisel Nõukogude okupatsiooni ajal ja mida see tähendas rahvusvahelise suhtlemise seisukohast?
Diplomaatilised esindused
Riikidevahelise suhtluse eest kannavad hoolt diplomaatilised esindused, saatkonnad ja konsulaadid. Riikide esindusi asutatakse ka rahvusvaheliste organisatsioonide (nt ÜRO) juurde. Diplomaatilise esinduse peamised ülesanded on
- oma riigi esindamine ja kontaktide loomine,
- oma riigi ja kodanike huvide ja õiguste kaitsmine asukohamaal,
- asukohamaa poliitika ja majandusliku olukorra kohta seaduslike vahenditega info kogumine.
Viini diplomaatiliste suhete konventsiooni (1961) kohaselt on võrdsustatud välisriigi saatkond selle riigi territooriumiga ning igasugune rünnak diplomaatilise esinduse vastu tähendab selle riigi ründamist. Samuti sätestab Viini konventsioon diplomaatilise puutumatuse ehk immuniteedi, mille järgi asukohamaa ei või välisriigi diplomaati maksustada, trahvida, arreteerida, läbi otsida ega tema üle kohut mõista. Kui välisriigi diplomaadi tegevus kahjustab asukohamaa huve, kuulutatakse ta persona non grataʼks (ld, vastuvõetamatu isik) ja saadetakse riigist välja.
Kuna alaliste esinduste ülalpidamine on kulukas, võib üks esindus esindada oma maad korraga mitmes riigis.
Arutle
- Millistes riikides asuvad Eesti saatkonnad ja kuhu peaks neid veel kindlasti rajama? Põhjenda.
- Miks on diplomaatiline puutumatus vajalik? Kas see on aga alati õigustatud?
Varauusaegne saadik
Vahetult enne teeleminekut oli saadikul harilikult hüvastijätuaudients suverääni juures, mille käigus talle kinnitati valitseja usaldust ja toetust. Niisugune kohtumine oli tavaliselt rõhutatult formaalset laadi. Louis XIV olla oma uue Konstantinoopoli saadiku lahkumisvisiidil öelnud: „Ma loodan, Monsieur, et leian põhjuse teie tegevusega rohkem rahul olla kui eelkäija omaga“, mille peale kaugeltki mitte suu peale kukkunud ambassadöör kostnud: „Ja mina usun, Sire, et samasugune tähelepanek ei saa osaks minu ametijärglasele.“
Margus Laidre. Sõnumitooja või salakuulaja? Nüüdisaegse diplomaatia lätted 1454–1725. Varrak: Tallinn, 2003.
Küsimused
- Arutlege klassiga, millised küsimused põhjustavad riikide suhetes enim konflikte.
- Kas riikliku iseseisvuse tähendus on viimase saja aasta jooksul muutunud?
- Milline võiks olla Eesti välispoliitika?
