Ühised kultuurivormid ja kollektiivne identiteet
Kultuurivormid moodustavad erinevaid süsteeme ja kogumeid. Nii näiteks võib ühte kunstiteost (luuletust, romaani, maali või filmi) omaette maailmana vaadelda. Omaette maailmana võib vaadelda ka ühele inimkollektiivile omaseid kultuurivormide kombinatsioone. Nii näiteks on igal perekonnal, sõpruskonnal või suuremal kollektiivil hulk veendumusi, arusaamu ja ideaale, mis on omased vaid sellele kogukonnale. Oma eripärane kultuurivormide kogum on ka eri rahvastel ja riikidel. Teadlased on nimetanud suuremaid sotsiaalseid gruppe iseloomustavate teadmiste, veendumuste, eeskujude, ideaalide, väärtuste, esteetiliste, eetiliste ja poliitiliste sümbolite kogumit „ühiseks vaimuks“ (Hegel) „kollektiivseks teadvuseks“ (Durkheim), „kollektiivseks alateadvuseks“ (Jung), „kollektiivseks mäluks“ (Halbwachs) ja „kultuurimäluks“ (Assman). Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika üks rajajaid Juri Lotman (1922–1993) nimetab niisugust kollektiivsete kultuurivormide kogumit semiosfääriks (kr sema – märk). Semiosfäär koosneb Lotmani sõnul keelelistest ja mittekeelelistest märkidest ning neist moodustatud sõnumitest ja tekstidest.
Kollektiivsete kultuurivormide kogumid võimaldavad ühtekuuluvustunnet, mis seob grupi liikmed ühise väärtussüsteemi- ja kollektiivse identiteediga. Tänu neile saab võimalikuks ühistegevuse efektiivne korraldamine ja üksmeel nende printsiipide osas, millel kultuurikogukonna ühistegevus põhineb. Sotsiaalse häbi (kollektiivne süü) või uhkustunde vormid (patriotism) on võimalikud ainult tänu kollektiivsele kuuluvusele. Samal ajal võib kogukondlike kultuurivormide abil loodud identiteet tekitada konflikte teiste kultuurikogukondadega, kelle ühised väärtused ja kollektiivne identiteet on teistsugune. Kollektiivne identiteet on sageli rajatud ühisele mineviku mõtestamisele ehk kultuurikogukonna ühismälule.
Inimene toimib edukalt ainult niisuguses keskkonnas, mille põhjuslikke seoseid ta mõistab või arvab mõistvat.
Kirjanik ja poliitik Lennart Meri (1929–2006)
Arutle
- Kas sinu perekonnal või koolil on oma kollektiivne identiteet?
- Kuidas mõistad Lennart Meri tsitaati?
Ajalugu kui kultuurimälu vorm
Kõige viljakam viis on käsitada ajalugu kui kultuurimälu üht eripärast vormi. [---] Kultuurimälu aitab meil ennast identifitseerida positiivsel („meie oleme sellised“) või negatiivsel moel („nemad on teistsugused“). Kultuurimälus etendab väga olulist rolli kirjalik või visuaalne minevikupilt (tekstid, pildid, skulptuurid, filmid jne). Ajalookirjutus on niisiis kultuurimälu lahutamatu osa. Kultuurimälu fikseerib üldise raami, mille sees minevik omandab tähenduse ja ajalookirjutus saab võimalikuks. Seevastu ei tuleks kultuurimälu käsitada passiivse panipaigana, kuhu minevikujäljed tasapisi kogunevad. [---] Kultuurimälus toimub niisiis pidevalt mineviku töötlemine, mille käigus eraldatakse, mida on vaja säilitada ja mida unustada. Selle mälutööga on ametis mitmed isikud, ennekõike kuus P-d [---]: preestrid, professorid, PR-spetsialistid, poliitikud, poeedid ja publitsistid. Uuemal ajal on rahva minevikupildi kujundamisel olnud kõige kaalukam sõna öelda tõenäoliselt ajaloolastel, kes on selles rollis välja vahetanud lähimineviku poeedid ja publitsistid. Saksa ajaloofilosoof Jörn Rüsen nendib tabavalt, et „nüüdisaegsed riigid õpetavad ajalooteaduse abil endale välja ajaloolise identiteedikujunduse ja eneseõigustuse spetsialiste“.
Marek Tamm. Eestlaste suur vabadusvõitlus: järjepidevus ja kordumine Eesti ajaloomälus. Riigikogu Toimetised nr 20, 2009.
Arutle
- Kas kultuurimälu väljendab objektiivset ajalookäsitlust? Põhjenda.
- Arutle, kas kollektiivse mineviku objektiivne tunnetamine on üldse võimalik.
Rahvuskultuur
18. sajandi lõpust alates on suuremaid etnilisi kogukondi määratletud rahvustena. Rahvuskultuuri võib käsitada kui ühele etnilisele kogukonnale eriomast religioossete, maailmavaateliste ja argipraktiliste uskumuste, veendumuste ja käitumispõhimõtete kogumit. Osa teadlasi on selle põhjal järeldanud, et kõik rahvused on unikaalsed ning ühe rahvuse elukogemust ei ole kerge teisele rahvusele arusaadavaks teha. Osa teadlasi on aga arvamusel, et enamik kollektiivseid tähendusi ei ole rahvustega piiritletud ning et rahvuslik eripära ja kokkukuuluvustunne tekib spetsiaalselt selleks loodud vahendite kaudu, mille hulgas on kõige olulisemal kohal ühismälu loomine ja riiklikud rahvuslikku tähendust kandvad sümbolid ja tseremooniad.
Arutle
- Arutle, millistest kultuurivormidest koosneb rahvuskultuur.
- Millised on need Eesti rahvuskultuuri elemendid, mida teistes kultuurides ei leidu?
Komberuum
Vabariigi aastapäeval sattus presidendi kõne kaudu avalikkuse tähelepanu alla uus mõiste „komberuum“. Selle tähenduse üle on viimase nädala jooksul palju pead murtud.
Esimese poole mõistest moodustab sõna „komme“, mis on eesti keele seletava sõnaraamatu järgi „teatud ühiskonnale või paikkonnale omane käitumisviis“.
Mõiste teist poolt on võimalik selgitada sarnaste liitsõnade abil: mõtteruum, arenguruum, kultuuriruum. Arusaadav, et nende puhul ei ole tegemist füüsiliselt piiratud ruumidega, nagu duširuum, klassiruum või kaminaruum. Üks sõna „ruum“ tähendustest on sõnaraamatus kirjas nii: „millegi või kellegi kuhugi mahtumiseks piisav või vajalik vaba koht“. Seda appi võttes võime siis öelda, et komberuum on mõtteline ruum, mis on piisav ja vajalik nende inimeste jaoks, kes järgivad ühiskonnale omaseid käitumisviise.
Ja veel üks tähelepanek. Alati on tervitatav, kui inimesed uusi mõisteid julgelt kasutama hakkavad. Näiteks kirjutas luuletaja Kaarel B. Väljamäe vastlapäeval sotsiaalmeedias niimoodi: „Täna kostab tuppa ära, kuidas meie komberuumis kelgud asfaldil lohisevad.“
Priit Kruus. Keelesäuts. Mida tähendab komberuum? Kultuur.err.ee, 06.03.2017.Arutle
- Kirjelda Eesti komberuumi. Milliste gruppide kombestikke saab selles eristada?
Religioon kui kultuurivormide süsteem
Kui üks kultuurivormide kogum ühendab inimesi, kellele on harjumuspärane seostada ja otsida oma elu mõtet mingi kindla religioosse kogukonna koosseisus, siis nimetatakse vastavate kultuurivormide kogumit koos neid loova ja alalhoidva institutsiooniga religiooniks. Ameerika antropoloog Clifford Geertz (1926–2006) defineerib religiooni kui kultuurivormide süsteemi, mis tekitab inimeses tugevaid ja täielikult haaravaid meeleolusid ja motivatsioone, mis tulenevad sellest, kuidas antud religioonis mõistetakse maailma ja inimelu üldist korraldust.
Juudi identiteet
Iisraeli elanikkonna enamuse (81%) moodustavad juudid. Nad on paljudest maadest sisse rännanud ega kujuta endast ühtset sulamit, vaid pigem paljudest eri värvi kildudest kokku pandud mosaiiki. Euroopast tulnud juudid pole enamasti rahvuslikult meelestatud, nad on demokraatlike traditsioonidega ja suhteliselt kõrge haridustasemega. Aasia ja Aafrika maadest pärit juudid pole veel vabanenud patriarhaalsest mõtteviisist ja nende haridustase on madalam. [---] Kuigi peaaegu kõik juudid on juudiusulised (leidub ka ristitud juute), ei ole suhtumine judaismi ühene. Enamik on küll ortodokssete koguduste liikmed, kuid tegelikus elus käituvad nad üsna vabameelselt. Väga usklikke juute on Iisraelis umbes 10%.
Elhonen Saks, Touri Saks. Püha maa Iisrael. Eesti Entsüklopeediakirjastus: Tallinn, 1998.
Arutle
- Tuleta meelde üldajaloost. Millest on tingitud juutide hajali asumine maailmas?
- Miks on usk omanud olulist rolli juudi identiteedi kujunemisel?
- Too näiteid teiste rahvaste kohta, kelle puhul religioosne identiteet on olulisem etnilisest (geneetilisest) kuuluvusest.
- Too näiteid riikide kohta, kus poliitiline identiteet on olulisem etnilisest identiteedist.
Kultuuriline erinevus
Kui inimene leiab elule mõtte ja teadvustab igapäevaseid toimetusi näiteks oma töökohas, koolis, sõpruskonnas, perekonnas, massimeedias, teaduses ja kirjanduses levinud arvamustele ja ideedele tuginedes, siis kutsutakse vastavat kollektiivsete tähenduste kogumit lihtsalt praktiliseks argitarkuseks või terveks mõistuseks. Argitarkus ja tervemõistuslikud tõed tunduvad meile universaalsed ja üldkehtivad, kuid antropoloogid kinnitavad, et erinevates ühiskondades võivad need erineda. Samale tulemusele jõuavad sageli inimesed, kes on mõnda teist kultuurikeskkonda lähemalt tundma õppinud. Näiteks on ühes kultuuris loomulik ja üldkehtiv, et naine peab olema allutatud mehele ja tema sõna kuulama; teistes ühiskondades on sama loomulik, et naisel on mehega võrdne staatus ja võrdsed õigused. Ühes kultuuris on laste kehaline karistamine osa loomulikust elukorraldusest; teises kultuuris võib see olla ebasoovitatav, taunitav või koguni karistatav.
Arutle
- Mis võib takistada erineva kultuuritaustaga inimestel üksteist mõista?
Kultuurirelativism
Kultuurirelativism on õpetus, mis väidab, et mingit väidet saab pidada õigeks või vääraks ainult ühe kultuurikogukonna (nt rahvuse, hõimu, koguduse) sees. Kultuurirelativistlik hoiak võib väljenduda rahvuskultuuride võrdlemisel ja eksootiliste kultuuridega kokkupuutumisel, samuti erinevate ajalooliste kultuuriepohhide vaatlemisel. Kultuurirelativistlikust seisukohast lähtudes on väidetud, et
- eri kultuuridel on erinevad arusaamad ja tõekspidamised ning ühe kultuuri esindaja ei ole kunagi võimeline teise kultuuri esindajat lõpuni mõistma;
- ühel kultuuril ei ole õigust teisele ettekirjutusi teha ning eksootiliste (meie kultuurist oluliselt erinevate) kultuuride esindajatel on õigus elu korraldada nii, nagu nende traditsioonid ette näevad;
- iga kultuur tahab säilitada oma unikaalsust, vältida mõjutusi ja olla selline, nagu ta traditsiooniliselt on olnud.
Kultuuriline universalism
Kultuurirelativismile vastanduv, kultuurilise universalismi seisukoht eeldab, et on olemas üldinimlikud tõed või põhimõtted, mis lähtuvad inimloomusest, loodusseadustest või ratsionaalsest mõtlemisest, mis on või peaksid olema kõikidele kultuuridele ühised. Kultuurilise universalismi seisukohalt lähtudes on järeldatud, et
- kõiki kultuurilisi tähendusi on võimalik tõlkida teise kultuuri keelde;
- teatud olukordades ja teatud asjaoludel võib ja isegi peab sekkuma teiste kultuuride siseasjadesse;
- kõik kultuurid pürgivad samade üldinimlike ideaalide poole ning neil pole midagi teisenemise ja uuenemise vastu; samuti on lubatud ja võib-olla isegi soovitatav aidata teistel kultuuridel uueneda.
Arutle
- Kuidas suhtuksid kultuurirelativismi pooldaja ja kuidas kultuurilise universalismi pooldaja
- eri kultuurist inimeste abielusse;
- rassilisse või soolisse diskrimineerimisse võõras kultuuris;
- eksootiliste kultuuride soovi moderniseeruda, st oma elukorraldust nüüdisaegseks muuta;
- globaliseerumisse ja rahvusvaheliste standardite levitamisse?
Kas relativism või universalism?
Teadlased ei ole kultuurilise relativismi ja universalismi vastasseisu tänaseks lahendada suutnud ja debatt nende positsioonide üle on ühiskonnas tugevalt poliitikaga seotud. Tõenäoliselt ei saa kumbagi positsiooni absolutiseerida ning praktilistes olukordades tuleb otsustada oma parima äratundmise järgi. Et saada aimu, kumma positsiooni poole kaldute, vastake järgmistele küsimustele.
Arutle
- Kas orjuse kaotamine sinu meelest lihtsalt teisendas ühiskonna töökorraldust või kehtestas see õiglasema elukorralduse?
- Kas sinu meelest oli valimisõiguse laiendamine naistele valimissüsteemi teisendus või tähendas see parema ja õiglasema poliitilise süsteemi kehtestamist?
Tsivilisatsioonide kokkupõrge
Moderniseerumisest tagant tõugatuna kujundatakse globaalset poliitikat ümber mööda kultuurilisi mõjujooni. Sarnase kultuuriga rahvad ja maad lähenevad. Erineva kultuuriga rahvad ja riigid kaugenevad üksteisest. Ideoloogiast ja võimusuhetest määratud seisukohavõtud annavad teed kultuuri ja tsivilisatsiooni poolt määratud seisukohavõttudele. Poliitilisi piire tõmmatakse üha enam nii, et need ühtiksid kultuurilistega: etniliste, usutunnistuste- ja tsivilisatsioonidevaheliste piiridega. Kultuuriline kokkukuuluvus asendab külma sõja aegseid blokke ja murrangujooni märkivad piirid tsivilisatsioonide vahel kujunevad konflikti allikaks globaalses poliitikas. [---] Kui riik võis hoiduda kuulumast külma sõja blokkidesse, siis kultuurilist identiteeti ei ole võimalik vältida. Küsimus „Kelle poolel sa oled?“ on asendunud märksa fundamentaalsemaga: „Kes sa oled?“ Iga riik peab sellele küsimusele vastama. See vastus, maa kultuuriline identiteet, määrab riigi asendi maailma poliitikas, määrab ära tema sõbrad ja vaenlased.
Samuel P. Huntington. Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujundamine. Fontes: Tallinn, 1999.
Arutle
- Samuel Huntington kirjutas need read 1996. aastal. Kas olukord tänapäeva maailmas kinnitab tema seisukohta? Põhjenda ja too näiteid.
- Arutle, millised on lääne tsivilisatsioonile (mille osa on ka Eesti) omased väärtused.
Kultuurikonfliktid
Kultuurikogukondlikud erinevused on tingitud erinevustest kollektiivsete väärtushinnangute ja kollektiivsete identiteetide vahel. Enamasti on kultuurikogukondlikud erinevused tsoonideks, kus toimub „tõlkimine“ ühest kultuurist teise: kaubandus, uudishimu rahuldamine, pop-kultuuriliste stiilide, kunsti- ja teadussaavutuste laenamine, ülevõtmine ja vahetus. Kuid kultuurikogukondlikud erinevused võivad olla ka konflliktide allikaks. Kultuurikonfliktide osapoolteks võivad olla
- sotsiaalsed kihid (eliit/tõrjutud, professionaalid/mass);
- professionaalsed kollektiivid ja sotsiaalsed ühendused (ettevõtted, MTÜ-d, vabakond);
- rahvuslikud kogukonnad (eestlaste, venelaste kultuur);
- religioossed kogukonnad (katoliiklased, õigeusklikud, moslemid);
- tsivilisatsioonid (lääne, Ladina-Ameerika, islami).
Arutle
- Kas oled osalenud mõnes kultuurikonflikti? Milles see seisnes?
- Kas põlvkondadevahelisi erinevusi saab käsitleda kultuurikonfliktina? Põhjenda.
Küsimused
- Milliste kultuurikogukonna liikmetena sa iseennast tajud? Millised on nende kogukondade ühised väärtused ja kollektiivne identiteet?
- Milline on globaliseerumise mõju rahvuskultuurile?
