Iial ei ait saa täis mehel hooletul, kes töid lükkab homsele. Töö paneb viljasid kandma vaid hoolsus.
Hesiodos (8.–7. saj eKr), Kreeka luuletaja
Kreeta ja Mükeene varajased kõrgkultuurid
II aastatuhande algul kerkis Kreeta saarel esile Euroopa varaseim kõrgkultuur. Hilisemad kreeklased mäletasid seda kui Knossose legendaarse kuninga Minose valitsusaega, mistõttu Kreeta kõrgkultuuri nimetatakse sageli minoiliseks tsivilisatsiooniks. Minoilise Kreeta hiilgeaeg langeb umbes aastatele 2000–1400 eKr. Selle ilme kujundasid linnad ja eriti linnades esile kerkinud lossid. Tähtsaim ja tuntuim nende seas on Knossos. Kreetalased kasutasid savitahvlitele vajutatavat silpkirja, mida tuntakse lineaarkirja nime all. Pole teada, mis keelt kreetalased kõnelesid, kuid on selge, et kreetalased ei olnud kreeklased.
Vastastikused suhted Egeuse merel ajendasid tsivilisatsiooni ja riikluse esiletõusu ka Mandri-Kreekas, kus toona elasid juba kreeklaste esivanemad. Kreekas kerkisid monumentaalsete müüridega lossid, mille seas tuntuim on Mükeene oma kuulsa Lõviväravaga. Seetõttu on toonane kreeka tsivilisatsioon tuntud Mükeene kultuuri nime all. Kindluste ümbrusse rajati valitsejate uhkeid kuppelhaudu. Kreeklased vallutasid ka Kreeta saare ja tõusid Knossose valitsejaiks. Nad mugandasid oma keelele ka kreetalaste lineaarkirja.
12. sajandil eKr tabasid Kreekat purustused, mis olid arvatavasti põhjustatud kogu Vahemere idaosa haaranud ulatuslikust rahvaste liikumisest. Sajandi jooksul jäeti lossid maha, lineaarkiri kadus käibelt, elanikkonna arvukus langes ja nagu tagasihoidlike panustega hauad osutavad, oli nii lihtrahvas kui ka ülemkiht nüüd senisest märksa vaesem.
Kui on huvi, kuula ERR-i saadet „Aja jälg kivis“ Mükeene kultuurist Kreekas (saate autor Helgi Erilaid).
- Mükeene tsivilisatsiooni võib pidada Euroopa varaseimaks kõrgkultuuriks.
- Kreetalased ja kreeklased ei olnud sama rahvas.
- Kreeta kõrgkultuuri kutsutakse ka minoiliseks tsivilisatsiooniks.
- Kreetalased võtsid üle kreeklaste lineaarkirja.
- Erinevalt Kreetast olid Kreeka lossid ümbritsetud suurte müüridega.
- Kreeta ja Mükeene kõrgkultuurid hääbusid u 12 sajandil eKr.
Tsivilisatsiooni uus tõus
8.–6. sajandil eKr kasvas elanikkonna arvukus, taas kerkisid esile linnad ja vahepeal suhteliselt vähe kihistunud ühiskonnast tõusis esile rikas ülemkiht. Selle moodustasid suursugust päritolu suurmaaomanikud ehk aristokraadid, kelle põlde harisid orjad ja sõltlased.
Enamik kreeklasi elatus põlluharimisest. Jõukamad talupojad suutsid oma majapidamisega iseseisvalt toime tulla, kuid oli ka vaesuse piiril virelevaid põlluharijaid. Halbadel aastatel rikastelt võlgu võttes, olid nad vahel sunnitud oma maatüki võla katteks loovutama ja langesid nii aristokraatiast sõltuvateks rentnikeks. Mõnel pool oli võlausaldajatel õigus võlgnik võla katteks orjaks müüa.
Kreekas kujunes orjanduslik ühiskond. Orjade seas oli nii võlgade katteks orjastatud või linnriikide omavahelistes sõdades vangi langenud kreeklasi kui ka sõjasaagiks saadud või ostetud võõramaalasi. Orje käsitati kui omanikule kuuluvat varandust, millega ta võis oma suva järgi ümber käia. Neid kasutati peaaegu kõigis eluvaldkondades – nii suurmaaomanike kui ka talupoegade põldudel, käsitööliste töökodades, jõukamate inimeste majades teenijatena jne.
8. sajandil sai alguse kreeklaste kolonisatsioon Vahemerel ja Mustal merel. Kümned tuhanded kreeklased lahkusid kodumaalt ja rajasid uusi asulaid esmalt Itaalias ja Sitsiilias ning seejärel ka Musta mere rannikul. Massilise väljarändamise põhjustas põlluharimiseks sobiva maa vähesus, aga ka soov jõuda metalli-, eriti rauamaardlateni. Kokkupuutes teiste rahvastega kujunes kreeklastel aegamööda etniline ühtekuuluvustunne. Kreeklased nimetasid end helleniteks, teisi rahvaid nimetati barbariteks. Sõna barbar ei tähistanud madalat kultuuritaset. Ka idamaade rahvad olid barbarid, olgugi et kreeklased imetlesid nende muistset tsivilisatsiooni.
Poeet Hesiodose õpetussõnad põlluharijale (u 700 eKr)
Esmalt seks maja soeta ja naine ja härjadki töö jaoks,
mitte naitud, vaid ostetud naine, kes käia ka võiks sul
härgade kannul. Ka nõud ning riistad, mis tarvis, sa hangi,
et poleks neid vaja otsida naabreilt ja, kui ta ei anna,
tunda sest puudust – aeg aga möödub ja töö läheb tühja.
Mingit tööd ära lükka sa homseks või ülehomseks!
Iial ei ait saa täis mehel hooletul, kes töid
lükkab homsele. Töö paneb viljasid kandma vaid hoolsus.
Kes aga tööde eest hoidub, see lõpmatult näljaga maadleb.
Hesiodos. Tööd ja päevad. – Kreeka kirjanduse antoloogia. Tallinn, 1964.Alfabeet
Arvatavasti 9.–8. sajandil eKr loodi foiniikia tähestiku põhjal kreeka tähestik – alfabeet (nimetus tuleneb kahest esimesest tähest: alfa, beeta). Foiniikia tähestik koosnes 22 kaashäälikut tähistavast märgist, millele tuli vokaalid lugemisel ise juurde mõelda. Semiidi keeles oli see võimalik, sest täishäälikud ei määranud sõna tähendust, vaid üksnes tema grammatilise vormi. Kreeka keele kirjutamine ilma vokaalideta olnuks aga raske. Seetõttu muutsid kreeklased osa foiniiklaste kaashäälikumärke vokaalideks ning võtsid mõne puudu jääva hääliku jaoks kasutusele uue märgi. Esialgu tekkis mitu pisut erinevat kohalikku tähestikuvarianti ja nende ühtlustamisel peagi 24 märgist koosnev klassikaline kreeka alfabeet. See leidis peagi laialdast kasutamist. Kirjaoskusest ei saanud Kreekas kunagi ühiskonna mõne grupi, näiteks preestrite, eelisoskust. Hiljem peeti paljudes linnriikides vähemalt elementaarset kirjaoskust üsna enesestmõistetavaks.
Kui on huvi, kuula, kuidas kõlab tänapäeva kreeka keel, ja uuri selle kohta siit lähemalt: Lingvopeedia.
Polis
Kreeka tüüpiliseks riigivormiks sai linnriik ehk polis, mis hõlmas linna koos selle ümbruskonnaga. Linn paiknes tavaliselt kaljunukile rajatud kindluse ehk akropoli jalamil. Nii all-linnas kui ka akropolil paiknesid mitmete jumalate templid. Linnaelu tegelik keskus oli aga koosoleku- ja turuplats – agoraa. Linn oli ühiskonna majanduslik, poliitiline ja paljuski ka religioosne keskus. Linnad olid kreeka tsivilisatsiooni üldilme kujundamisel määrava tähtsusega.
Polis oli enamasti üsna väike kogukond. Ka suuremate linnriikide elanikkond ei ületanud kolme-neljakümmet tuhandet inimest. Ateena ja Sparta oma paarisaja tuhande elanikuga olid erandid. Kõik linnriigi täieõiguslikud meessoost elanikud – kodanikud – osalesid linnriigi valitsemisel ja moodustasid selle sõjaväe. Kõik kodanikud osalesid rahvakoosolekul, mille otsust loeti üldjuhul lõplikuks. Rahvakoosoleku kõrval eksisteeris alati ka nõukogu, mis enamasti koosnes rikastest ja suursugustest kodanikest, kelle seast valiti igal aastal ka riigiametnikud. Paljudes polistes etendas nõukogu riigi valitsemisel otsustavat osa ja rahvakoosolek piirdus vaid tema otsuste heakskiitmisega. Selliseid riike nimetati aristokraatlikeks.
Poliste sisevastuolud ja türannia
Poliste siseolud olid sageli üsna ebastabiilsed. Varanduslik ebavõrdsus ja vaesemaid kodanikke alatasa ähvardav oht laostuda ning kodanike seast välja langeda põhjustas vaeste rahulolematust. Seevastu aristokraadid püüdsid oma võimu veelgi laiendada. Pea kõigis polistes kujunesid omavahel vaenutsevad aristokraatide rühmitused. Mitmel pool kasvasid sisepinged üle relvastatud kokkupõrgeteks.
Sageli lõppesid sisevastuolud türannia kehtestamisega. Mõni suursugune ja silmapaistev juht meelitas suure osa rahvast enda poole või kasutas võõrsilt palgatud sõjameeste abi ja haaras riigis võimu. Sellist ainuvalitsejat nimetasid kreeklased türanniks. Türannid kehtestasid riigis kindla korra, lõpetasid segadused ja astusid sageli samme vaeste olukorra parandamiseks. Seetõttu olid mitmed türannid rahva seas populaarsed. Mõnigi neist lasi püstitada templeid ja muid avalikke ehitisi. Kuid türannid kohtasid alati ka vastuseisu, sest nad kärpisid teiste kodanike poliitilisi õigusi. Paljud kodanikud, eriti aristokraadid, ei leppinud ainuvalitsusega, vaid soovisid endisel viisil riigivalitsemisest osa võtta. Rahulolematud olid sageli sunnitud minema pagendusse, kus ootasid võimalust türann võimult kukutada. Enamasti muutus türannide võim vastumeelseks ka lihtrahvale, mistõttu suutsid nad võimul püsida vaid lühikest aega.
Hipparchos ja tema vend Hippias tulid Ateenas võimule pärast oma isa türann Peisistratose surma 527. aastal eKr. Nende isa tagas linnriigis siserahu ja stabiilsuse, ta meeldis nii lihtrahvale kui ka ülikutele. Kuid Hipparchose tapsid aristokraatidest vandenõulased. See ei lõpetanud küll türanniat, kuid hiljem austasid ateenlased vandenõulasi kui türannitapjaid ja Ateena vabastajaid.
Miks olid mõnikord türannid lihtrahva seas populaarsed?
Sparta riik
Sparta riik keskusega Lakoonika maakonnas Lõuna-Kreekas oli Kreeka ainus polis, mis hõlmas kaht maakonda: spartalased olid 8. sajandil eKr alistanud naabermaakonna Messeenia ja orjastanud selle elanikud. Samal ajal ei kujunenud Spartast tõelist linna, riigi keskus koosnes neljast suurest kindlustamata külast.
Sparta kodanikkonnale, spartiaatidele, allus riigi ülejäänud elanikkond. Enamik Lakoonika elanikke olid perioigid, kes olid isiklikult vabad, kuid spartiaatide suhtes andami- ja sõjaväekohustuslikud mittekodanikud. Messeenia alistatud elanikud heloodid olid spartiaatidele kuuluvat maad harivad orjad. Heloodid olid riigi elanike kõige arvukam grupp.
Sparta riigi eesotsas oli kaks kuningat, kelle võim oli päritav. Nad juhtisid sõjaväge ja täitsid preestrikohuseid. Muus osas juhtis riiki 30‑liikmeline vanemate nõukogu geruusia, mille liikmed pidid olema vähemalt 60‑aastased. Peale selle valiti igal aastal kõrgemate riigiametnikena viis efoori, kes kontrollisid kuningate ja teiste võimukandjate tegevust. Lõplikud otsused langetati spartiaatide koosolekul.
Spartas peeti riigi huvisid üksikisiku huvidest palju olulisemaks. Hoidmaks heloote oma võimu all, loodi spartiaatide range kasvatuse süsteem, mis tähendas peamiselt sõjalist ettevalmistust. Seitsmeaastaseks saanud poisid elasid kodust eemal, pidid oma elu korraldamisega ise toime tulema ning tegelesid kehaliste ja sõjaliste harjutustega. Kahekümneaastaselt loeti spartiaate täisväärtuslikeks sõjameesteks ja kolmekümneselt said neist täieõiguslikud kodanikud. Nad said maatüki, mida harisid heloodid, ja pidid looma perekonna. Ka täiskasvanud spartiaatide elu möödus enamasti kodust eemal lahingutes või sõjalistes harjutustes.
Linnriigi sõjavägi
Sõja korral relvastusid kõik kodanikud vastavalt oma majanduslikele võimalustele. Jõukamad sõdisid ratsa, keskmise jõukusega kodanikud raskelt relvastatud jalaväelastena ja vaesemad vibulaskjate ning linguheitjatena. Sõjaväe peajõu moodustas harilikult raskelt relvastatud jalavägi. Lahingus rivistus see pikkadesse sirgetesse ridadesse üksteise selja taha. Nii moodustunud tüüpiline Kreeka lahingurivi, faalanks, liikus vilepillide rütmilise heli saatel vaenlasele vastu. Sageli võitlesid faalanksis külg külje kõrval nii aristokraadid kui ka keskmise jõukusega kodanikud, mis pidi vältimatult suurendama nende ühtekuuluvustunnet.
Faalanks koosnes raskerelvastuses jalaväelastest ehk hopliitidest, kellel olid kõik kodanikuõigused ja kellel oli võimalik soetada isiklik relvastus. Hopliidid kandsid suurt kilpi, kiivrit, turvistikku ja säärekaitseid. Relvadest kasutasid nad peamiselt oda ja mõõka.
„Hästi relvastatud ja motiveeritud sõjameeste hulk muutus eriti oluliseks 7. sajandil, mil kreeklaste peaaegu standardse lahingutaktikana kujunes välja nn hopliidi – raskelt relvastatud jalameeste ehk (hoplon – jalamehe ümmargune kilp, aga ka kaitserüü; hoplitēs – hoplonikandja) pikkades sirgetes viirgudes lahingurivi. Mida rohkem võitlusvõimelisi mehi polis oma mobiliseeris, mida pikem ja sügavam (rohkematest viirgudest koosnev) oli ning mida paremad olid meeste relvastus ja võitlustahe, seda suurem oli lootus edule.“
Ateena demokraatia
Ateena linnriigis Kesk-Kreekas Atika maakonnas moodustasid erinevalt Spartast kodanikkonna kõik vabad meessoost põliselanikud. Kuni 6. sajandi alguseni eKr kuulus Ateenas võim aristokraatia hulgast pärit riigiametnikele ja nõukogule ning rahvakoosolekul erilist tähtsust polnud. 594. aastal eKr kärpis riigimees ja poeet Solon aristokraatia eesõigusi ja suurendas vaeste võimalusi riigivalitsemises osaleda. Soloni reformid panid aluse Ateena demokraatlikule arengule. 560. aasta paiku eKr kehtestati Ateenas küll pooleks sajandiks türannia, kuid selle kukutamise järel loodi kõigile kodanikele riigiasjades võrdsed õigused. Laevastiku tugevnemisega kasvas vaeste kodanike osatähtsus riigi elus veelgi. Just nemad teenisid sõudjate ja madrustena laevadel ja tagasid seega riigi sõjalise ning poliitilise võimsuse.
Nii kujunes Ateenas 5. sajandi keskpaigaks eKr, kui riigi eesotsas seisis suurtsugu päritolu, kuid rahvameelne Perikles, demokraatlik riik. Kõik kodanikud olid seaduse ees võrdsed ja aristokraatial polnud riigi valitsemisel eesõigusi. Demokraatia kehtestati ka paljudes teistes Kreeka polistes, kuid kõige paremini on tuntud Ateena riigikord.
Demokraatliku riigikorra võidulepääs ei toonud Ateenas kaasa aristokraatide kõrvaletõrjumist poliitilisest elust. Vaestest erinevalt oli neil piisavalt aega, oskusi ja materiaalseid võimalusi, et täielikult riigiasjadele pühenduda. Rikkus võimaldas neil riigile teeneid osutades rahva seas pooldajaid võita. Tänu heale haridusele ning sellega kaasnevale kõneoskusele suutsid nad rahvakoosolekut teistest enam mõjutada. Seetõttu pärinesid poliitilised liidrid demokraatlikus Ateenas peamiselt rikaste ja suursuguste seast.
460. aastatel noore mehena poliitikas esile tõusnud Perikles oli suursugust päritolu ja sai oivalise hariduse. Hiilgava kõnemehena, kelle etteasteid võrreldi peajumal Zeusi välkudega, suutis ta oma poliitilised eesmärgid rahvakoosolekul veenvalt selgeks teha ja rahvast enda poolele võita. Temast sai kolmeks aastakümneks Ateena riigi sisuline juht. Perikles edendas järjekindlalt lihtrahva osalemist riigi valitsemisel, tugevdas laevastikku ja kindlustas Ateena võimu liitlaste üle. Tema ettepanekul hakkasid ateenlased kasutama mereliidu kassat Ateena avalike ehitiste rahastamiseks, eriti akropolil. Nii valmis liitlaste raha eest Parthenoni tempel, mille varemed on tänapäevalgi akropolil näha. Ateenast kujunes Kreeka peamine kultuurikeskus.
1 – võidujumalanna Nike tempel; 2 – propüleed; 3 – jumalanna Athena tempel Parthenon; 4 – Erechteioni tempel; 5 – Athena pronkskuju
Liturgia
Üks tähtsamaid varatuid ja „isandaid” liitvaid faktoreid oli liturgia – rikaste rohkem või vähem vabatahtlik panus ühiskonna hüvanguks. Selle rahaga varustati laevu, rahastati pidustusi ning riiklikku teatrit. Antiikaja rahvavõim ei tundnud sundvõõrandamist, sellega karistati vaid teatud liiki kuritegusid. Nii võisid rikkad säilitada oma rikkuse, kuid pidid see-eest kandma suuri ühiskondlikke kohustusi.
Luciano Canfora. Kodanik. – Jean-Pierre Vernant (koost). Vana-Kreeka inimene. Tallinn, 2001.Ateena demokraatia süsteem
Kodanikkond Ateena kodanikkonna moodustasid kõik täiskasvanud meessoost Atika põliselanikud, sõltumata rikkusest või tegevusalast. Ateenlaste orjastamine oli seadusega keelatud. Nagu teisteski polistes, moodustasid kodanikkonna põhiosa talupojad, kuid palju oli ka käsitöölisi ja meremehi. Periklese ajal oli Ateenas kodanikke arvatavasti ligi 50 000. | Mittekodanikud Nagu teisteski Kreeka polistes, ei kuulunud Ateenas kodanike hulka naised ja orjad. Kodanikuõigusi ei saanud ka Ateenasse elama asunud arvukad võõramaalased ehk metoigid. Kuna neil puudus õigus osta Atikas maad, elasid nad enamasti linnas ning tegelesid käsitöö ja kaubandusega. Siiski pidid metoigid riigile regulaarselt makse maksma ja teenima sõjaväes. Nii orje kui ka metoike oli Ateenas palju, demokraatia hiilgeaegadel arvatavasti kodanikest rohkem. Kuigi kodanike osakaal oli Ateenas võrratult suurem kui Spartas, moodustasid nad siiski üksnes eesõigustega vähemuse. | |
Rahvakoosolek Riigi kõrgeim võimuorgan oli rahvakoosolek, kus võisid osaleda kõik kodanikud. Rahvakoosolek kogunes regulaarselt iga kümne päeva tagant (vajaduse korral sagedamini) ja otsustas kõik tähtsamad riigiasjad. Igaühel oli õigus esitada oma ettepanekuid. | ||
Koosolekute vahel korraldasid riigiasju 500-liikmeline nõukogu ja hulk riigiametnikke, kes pidid alluma rahvakoosoleku otsustele. Nõukogu liikmed valiti ametisse liisu teel eelnevalt Atika eri piirkondadest valitud kandidaatide seast. | Tähtsamad ametnikud olid 10 strateegi (väejuhti), kelle valis rahvakoosolek. | |
Igal aastal seati ametisse ka 6000 kohtunikku, kelle seast määrati omakorda paarisajaliikmelised kohtud erinevate kohtuprotsesside jaoks. Kohtunikud valiti liisku heites. | ||
Riigiametnikele, kohtunikele ja nõukogu liikmetele maksti väikest palka, mis oli oluline vaesematele kodanikele, kel muidu poleks olnud võimalik oma põhitööd kõrvale jättes riigiasjadele pühenduda. Liisuheitmine ja tasumaksmine võimaldas ka vaestel ja silmapaistmatutel kodanikel riigi juhtimisest osa võtta. Ateenas kehtis seega otsene demokraatia: erinevalt tänapäeva demokraatlikest riikidest ei valinud rahvas riiki juhtima oma esindajaid, vaid tegi seda suurel määral ise. | ||
Pärsia sõjad, Peloponneose liit ja Ateena mereliit
6. sajandil eKr tõusis Aasias esile Pärsia impeerium, mis hõlmas maid Iraanist Egeuse mereni. Ka Kreeka linnriigid Väike-Aasia rannikul langesid Pärsia võimu alla. 5. sajandi algul eKr püüdsid pärslased vallutada kogu Kreekat. Suur osa Kreeka poliseid moodustas spartalaste juhtimisel liidu ja lõid mitmes lahingus Pärsia armee puruks.
Otsustavat rolli neis võitlustes etendasid spartalased ja ateenlased. Juba 6. sajandil eKr oli kujunenud Peloponnesose liit, mis ühendas spartalaste juhtimise alla enamuse Lõuna-Kreeka polistest. Sparta faalanksina võitlev jalavägi oli tugevaim kogu Kreekas.
Kreeklaste laevastiku tuumiku moodustasid Ateena laevad. Võitluseks Pärsia vastu tekkis Ateena mereliit. See oli algul vabatahtlik ühendus, kuid peagi allutasid ateenlased liitlased oma võimu alla.
Algsete liitlaste vahel puhkes aastatel 431–404 eKr tervet Kreekat haaranud Peloponnesose sõda, kus ateenlased said spartalastelt hävitavalt lüüa. Ateena mereliit saadeti laiali ja Sparta sai lühikeseks ajaks ülemvõimu kogu Kreekas. Spartalased hakkasid sekkuma teiste linnriikide siseasjadesse. See tõi kaasa rahulolematust teiste poliste kodanike seas ja viis Sparta ülemvõimu kukutamisele.
Ateena trieer mehitati 170 sõudja, 10–20 madruse ja umbes 10 sõjamehega (hopliidid ning kergerelvastuses odaviskajad ja vibukütid). Sõudjate koostöö pidi olema laitmatu ning eeldas pikaajalist kogemust ja harjutamist. Sellest sõltus taraaniga rammimise edukus, millel põhines kogu merelahingute taktika. Hopliitide kohustuseks oli vaid rünnak lõpule viia. Seetõttu ei kasutatud Ateena laevadel sõudjatena võõramaalasi või galeeriorje, vaid see oli vaesema kodanikekihi sõjaline kohustus.
Küsimused
- Millised tunnused iseloomustasid Kreeka poliseid?
- Millised olid poliste sisevastuolud? Mis võis viia türannia kehtestamiseni?
- Miks türannide võim ei püsinud?
