Riik on üht keelt kõnelevate kodanike ühendus.
Giuseppe Mazzini (1805–1872), Noor-Itaalia juht
Viini kongressi järgne Euroopa
Pärast Napoleoni purustamist sai Prantsusmaa troonile taas Louis XVIII. Absoluutset kuningavõimu aga taastada ei õnnestunud: monarhi kõrvale loodi kahekojaline Seadusandlik Korpus, üldjoontes jäid kehtima Napoleoni-aegse tsiviilkoodeksi sätted jmt. 1824. aastal sai kuningaks Charles X, Louis’ vend. Uue kuninga valitsemisstiil oli jäik. 1830. aastal puhkes Pariisis Bourbonide-vastane juulirevolutsioon, mille käigus Charles X kukutati. Ajutine Valitsus kuulutas kuningaks liberaalsema Louis-Philippe’i. Uus põhiseadus laiendas valimisõigust ning taastas trüki- ja koosolekuvabaduse.
Saksamaal katkes tsensuuri jms tõttu paarikümneks aastaks vaba poliitiline mõttevahetus. 1830. aastate algul elavnes poliitiline võitlus taas ning kasvas rahvuslik eneseteadvus, milles oli oluline roll kirjanduslikul rühmitusel Noor-Saksamaa.
Itaalias juhtisid Bourbonide- ja Habsburgide-vastast rahvuslikku vabastusliikumist karbonaaride salaühingud, mille eesmärgiks oli Itaalia ühendamine ehk risorgimento. 1830. aastail kujunes Itaalia vabastusliikumises kaks suunda. Giuseppe Mazzini juhtimisel asutatud salaühing Noor-Itaalia, millega ühines ka enamik karbonaare, oli valmis relvastatud võitluseks. Mõõdukamat suunda juhtinud Camillo di Cavour pooldas ühinemist rahulikul teel.
Karbonaaride salaühing
Aastatel 1815–1848 leidus salaühinguid kõikjal Euroopas. Prantsusmaal ja Itaalias domineeris 1820. aastatel karbonaaride liikumine. Kivisüsi (it carbone) sümboliseeris palavat indu, millega üksteist „kalliteks kaimudeks kutsuvad karbonaarid olid otsustanud õhutada vabaduse tuld. Oma hierarhilise ülesehituse olid nad laenanud vabamüürlastelt. Karbonaarid tundsid üksteist ära ja suhtlesid omavahel märgisüsteemi abil, mis tõstis nende eneseteadvust. Pärast monarhia taastamist Mõlema Sitsiilia kuningriigis algatasid karbonaarid vabastusliikumise, mille eesmärk oli välja kihutada pärilusmonarhiat alalhoidvad austerlased ning kehtestada põhiseaduslik kord. 1820. aastal vallandasid nad revolutsiooni, mis levis kiiresti üle kogu kuningriigi. Kuningas Fernando oli sunnitud nõustuma põhiseadusega ja ülestõusnud sõdurid hõivasid Napoli. Revolutsionääride võit ei kestnud siiski kaua. Austria otsustas pärast esialgset kõhklust kuninga nõusolekul oma väed maale tuua. Revolutsioon suruti maha. Mitmed vandenõulased hukati või vangistati ning paljud pidid pagendusse minema.
François Furet (koost). Romantismiaja inimene. Tallinn, 2003.- Prantsusmaal ja Itaalias olid 1820. aastatel populaarsed karbonaaride liikumised.
- Itaalia karbonaaride eesmärk oli Itaalia ühendamine.
- Juulirevolutsioon puhkes, sest Prantsuse rahvas polnud rahul jäiga valitsemisstiiliga.
- Nii Saksamaal kui ka Prantsusmaal oli 19. sajandi algul kehtestatud tsensuur.
- Noor-Saksamaa oli salaühing.
- Noor-Itaalia oli salaühing, mille asutas Giuseppe Mazzini.
1848. aasta revolutsioonid
1848. aastal puhkenud revolutsioonide põhjuseks oli liberalismile tuginevate seisukohtade, st eeskätt põhiseadusliku riigikorra ja demokraatlike vabaduste kehtestamise nõue. Revolutsioonide saabumist kiirendasid rahvuslikud vastuolud, Euroopat tabanud majanduskriis (1847) ja sellele eelnenud ikaldusaastad.
1848. aasta jaanuaris Itaalias Palermos alanud ülestõus, millega Sitsiilias kukutati Bourbonid, laienes veebruaris-märtsis mujale Itaaliasse. Pariisis kukutati 1848. aasta veebruarirevolutsiooniga Louis-Philippe, Prantsusmaa kuulutati vabariigiks (II vabariik).
Saksamaal algasid rahutused veebruaris ning kulmineerusid 18. märtsil Preisimaa pealinnas Berliinis, aprillis tuli kokku Preisi Asutav Kogu. Austria pealinnas Viinis puhkes revolutsioon 13. märtsil, võimult kukutati riigikantsler Metternich.
Enamikus riikides olid võimulolijad sunnitud järeleandmisi tegema. Mitmel pool kehtestati põhiseadus või hakati seda välja töötama, valitsemisse kaasati liberaalse kodanluse esindajad, kutsuti kokku rahva esinduskogu ning sätestati kodanike ülddemokraatlikud õigused ja vabadused.
Revolutsioonide edu varjus õnnestus tagurlusel alustada endiste positsioonide tagasivõitmist. Prantsusmaal võeti novembris vastu uus põhiseadus, mis nägi ette presidentaalset riigikorda. Presidendivalimised võitis ülekaalukalt keiser Napoleoni vennapoeg Charles Louis Napoléon Bonaparte, kes sõjaväelise riigipöörde (1851) järel laskis end järgmisel aastal Napoleon III nime all keisriks kuulutada.
Austria valitsusväed surusid revolutsiooni maha Prahas, Viinis jm. Preisimaal lasti Friedrich Wilhelm IV eestvõttel Asutaval Kogul vastu võtta piiratud poliitilisi vabadusi võimaldanud põhiseadus. Preisimaa valitsemisvorm muudeti formaalselt konstitutsiooniliseks monarhiaks, samas jäi kuningale seaduste suhtes vetoõigus ning ta võis kuulutada sõda ja käsutada piiramatult sõjaväge.
Vabadussõda Ungaris
Austria keskvalitsus püüdis ära kasutada rahvuslike vastuolude teravnemist Ungaris, kus võimulolev liberaalne valitsus ei tahtnud tunnistada väikerahvaste poliitilisi õigusi ega Horvaatia autonoomiat. 1848. aasta septembris tungisid Austria teenistuses oleva Horvaatia valitseja (bán) ja sõjavägede ülemjuhataja Josip Jelačići väed Ungarisse, et taastada seal Viini keisrikojale meelepärane võim.
Võõrvägede sissetungiga algas Ungaris vabadussõda iseseisvuse eest. Kogu võim läks Kaitsekomiteele, mille eesotsas oli Lajos Kossuth. Ungarlased saavutasid esialgu sõjalist edu, kuid 1849. aasta jaanuaris langes Budapest. Valitsusasutused kolisid Debreceni ja 1849. aasta aprillis kuulutati seal välja Ungari täielik iseseisvus. Alustati ka uut pealetungi ning vabastati peaaegu kogu Ungari territoorium. Austria pöördus seepeale abi saamiseks Venemaa poole. Keiser Nikolai I saatis Ungarisse 150 000-mehelise sõjaväe. Ungari armee oli varsti sunnitud relvad maha panema. Sellele järgnes massiline arveteõiendamine.
Rahvusluse tugevnemine Euroopas
Rahvuslusest sai 19. sajandi üks kesksemaid ühiskondlikke tõukejõude. Pärast Prantsuse revolutsiooni hakkas rahvuslik idee arenema peaaegu kõikjal ning hakati rääkima rahvusühtlusest ja rahva tahtest. Eriti jõuliselt levis rahvusliku enesemääramise põhimõte pärast 1848. aasta revolutsioone ja seda ei saanud eirata enam ükski poliitiline jõud.
Rahvusliku idee pooldajad samastasid oma rahvust ühise ajaloo, kultuuri, keele ja rassi põhjal ning leidsid, et enamikul juhtudel ei lange need kokku kehtivate riigipiiridega. Ühtlasi muutus oluliseks poliitiline eneseteostus ehk oma riigi loomine. Nii said paljud rahvused endale rahvusriigi, kusjuures see toimus eelkõige kolmel moel. Mitu suurt riiki, nt Inglismaa ja Prantsusmaa, olid kujunenud rahvusriigiks koos riigirahvuse formeerumisega juba varem. Teiseks loodi rahvusriigid killustatud rahvaste ühinemispüüdlustest, nagu see toimus Itaalias ja Saksamaal. Kolmandaks teeks oli vabadusliikumine, mis haaras eelkõige suurte impeeriumide – Austria-Ungari, Tsaari-Venemaa ja Türgi – rahvusvähemusi (sh ka eestlasi, lätlasi jt Venemaa rahvaid).
Rahvuslik idee hakkas kõigutama traditsioonilisi põhimõtteid: lojaalsus valitsejale ja dünastiale asendus lojaalsusega rahvusele. Rahvuse ideega oli aga omakorda tihedalt seotud idee rahva suveräänsusest ning demokraatiast. Need ideed kujutasid suurt ohtu monarhiatele, eriti isevalitsusele Venemaal ja Habsburgide monarhiale. Rahvuslikud protsessid said ka poliitilise varjundi, mis omakorda on aluseks etnilistele konfliktidele.
Rahvuslus ja kolonialism
Rahvusriikide sünd ergutas kolonialismi. Pärast Napoleoni purustamist 1815. aastal oli Inglismaa saanud vabad käed oma koloniaalimpeeriumi laiendamiseks. 19. sajandi teisel poolel – rahvusriikide loomise ja kindlustamise järel – hakkasid ka teised Euroopa riigid kolooniaid rajama. Industrialiseerimine andis Prantsusmaale, Belgiale, Saksamaale ja Itaaliale sõjalise võimekuse ülemeremaade hõivamiseks. Koloniaalekspansioonile õhutas riike ka üldine arusaam, et eurooplased ongi loodud maailma valitsema, mistõttu pole vaja häbi tunda uute territooriumide vallutamise pärast.
Euroopa riikide pilk pöördus esmalt Aafrikasse, mille rannikule oli viimase paarisaja aasta jooksul rajatud asundusi, kuid sisemaale tungimisest oli hoidutud. Kuid 19. sajandi teisel poolel olukord muutus. Saksamaa, Prantsusmaa jt riigid hakkasid Aafrikas rohkem kanda kinnitama.
Itaalia ühendamine
Pärast 1848. aasta revolutsiooni jäi Itaalia endiselt killustatuks ja osaliselt võõrvõimudele allutatuks. Iseseisev oli vaid Sardiinia kuningriik (Piemonte), mis sõlmis 1858. aastal Prantsusmaaga Austria-vastase liidu. Järgmisel aastal puhkes Austria ja Sardiinia vahel sõda Lombardia pärast. Mais alanud Sardiinia-Prantsusmaa ühispealetung lõppes austerlaste lüüasaamise ja Lombardia hõivamisega. Järgnesid relvastatud ülestõusud mitmel pool Itaalias. Olulist edu saavutas Giuseppe Garibaldi juhitud üksus, mis tungis sügavale vaenlase tagalasse. Enne austerlaste täielikku lüüasaamist sõlmis aga Prantsusmaa 1859. aasta suvel Austriaga rahu. Rahulepingu järgi ühendati Sardiiniaga ainult Lombardia, mujal taastati Habsburgide võim. Samal ajal laienes kogu Itaalias poliitiline võitlus ning rajati rahvuskogusid, mis otsustasid liituda Sardiiniaga. Mõlema Sitsiilia kuningriik ühendati Sardiiniaga eduka rahvaülestõusu ja Garibaldi salga eduka tegutsemise tulemusel. 1861. aasta veebruaris kuulutati välja Itaalia kuningriik, mille konstitutsiooniliseks monarhiks sai Sardiinia valitseja Vittorio Emanuele II ja peaministriks Camillo di Cavour. Apenniini poolsaarel jäid Itaaliaga ühendamata vaid Veneetsia ja Kirikuriigi valdused. Veneetsia liideti Itaaliaga pärast Austria lüüasaamist sõjas Preisimaaga (1866). Kirikuriigi valdused, sh Rooma, liideti siis, kui paavsti toetaja Prantsusmaa oli seotud Preisimaa jt Saksa riikide vastu seotud sõjaga (1870). Paavsti ilmalik võim jäi kehtima üksnes Vatikani territooriumil.
Giuseppe Mazzini Itaalia rahva taotlustest (1845)
Me oleme 21–22-miljoniline rahvas, kes juba muistsest ajast on kandnud sama, itaalia rahva nime, keda ümbritsevad ühed selgemad looduslikud piirid, mida Jumal on kunagi tõmmanud – meri ja Euroopa kõrgeimad mäed –, kes räägib sama keelt, omab samu uskumusi, samu kombeid, samu harjumusi ja tunneb uhkust kõige hiilgavama poliitilise, teadusliku ja kunstilise mineviku üle, mida Euroopa ajaloos üldse on leida. Meil ei ole lippu, pole poliitilist nimetust, pole pealinna, pole põhiseadust, pole ühisturgu. Meid on jagatud kaheksaks üksteisest sõltumatuks riigiks. Pole trükivabadust, sõnavabadust, ühisavalduste vabadust, vabadust koonduda või saada haridust: mitte midagi. Üks neist riikidest, mis katab neljandiku poolsaare pindalast, kuulub Austriale. Ülejäänud on pimedalt viimase mõju all.
Giuseppe Garibaldi
Itaalia rahvuskangelane Giuseppe Garibaldi (1807–1882) oli nooruses isa eeskujul meremees, ent vaimustus peagi vabadusvõitluse aadetest ning temast sai Noor-Itaalia salaühingu liige. 1834. aastal osales ta ülestõusus Sardiinia kuningriigis. Väljaastumine nurjus ja Garibaldi mõisteti tagaselja surma. Ta põgenes Prantsusmaale ning siirdus 1836. aastal Lõuna-Ameerikasse, kus võitles Brasiilias ja Uruguays koos gautšodega valitsusvägede vastu. Montevideos formeeris ta Itaalia leegioni (nn punasärklased).
1848. aasta kevadel naasis Garibaldi kodumaale, teadmata, et Euroopas on vallandunud ulatuslik revolutsiooniliikumine. Ta osales revolutsioonisündmustes Milanos ja Kirikuriigis ning oli sunnitud pärast revolutsioonide lämmatamist lahkuma USA-sse, kus leidis teenistust kaubalaeva kaptenina. Mõne aasta pärast ostis ta Sardiinia põhjaranniku lähedal asuval Caprera saarel väikese maatüki ja asus sinna elama.
1859. aastal võitles ta Sardiinia väes Austria vastu ning järgmisel aastal organiseeris oma tuhatkonnaga retke (nn Tuhande retk) Napoli kuningriiki Sitsiilia ülestõusu toetamiseks. Garibaldi punasärklastega ühinesid kohalikud elanikud ning peagi oli kogu Lõuna-Itaalia tema kontrolli all. Ehkki alates 1861. aastast valiti ta mitu korda Itaalia parlamenti, jätkas ta tegutsemist väejuhina.
1862. ja 1867. aastal üritas Garibaldi vallutada paavsti valduses olevat Roomat seda kaitsva Prantsuse väe käest, 1866. aastal sõdis ta taas austerlastega.
Oma viimase sõjaretkega hämmastas Garibaldi veel kord kogu maailma. Põhimõttelise vabadusvõitlejana surus ta maha isikliku vaenu prantslaste suhtes ja tõttas neile 1870. aastal appi sõjas Preisimaa jt Saksa riikidega. Ta moodustas nn Vogeeside armee, kuhu kuulus üle 8000 erinevast rahvusest vabatahtliku. Pärast seda naasis ta Caprerale, kus veetis viimased eluaastad.
Küsimused
- Milline tähtsus oli 1848. aasta revolutsioonidel järgnenud ajalooperioodile?
- Mis takistas ja mis soodustas Itaalia ühendamist?
- Mida sai Itaalia ühendamisideoloogia võtta eeskujuks vana- ja keskajast?
