Ajastu suuri küsimusi ei otsustata kõnede ega häälteenamusega, vaid raua ja verega.
Otto von Bismarck (1815–1898)
Rahvusluse tõus
1848. aasta revolutsiooni järel tugevnesid Saksamaal taas tagurlikud poliitilised jõud. Kuid ka rahvusliku ühtsuse idee ei kadunud, vaid hakkas 1850. aastate lõpus Preisimaal uuesti esiplaanile tõusma. 1858. aastal määrati psüühiliselt haige kuninga Friedrich Wilhelm IV kaasvalitsejaks (regendiks) tema vend Wilhem, kes hakkas läbi viima liberaalseid ümberkorraldusi. Loodi ülesaksamaaline partei Saksa Rahvusliit, mille eesmärk oli Saksamaa ühendamine Preisimaa juhtimisel ja ilma Austriata. Kõikjal Saksamaal asutati rahvuslikke ühinguid ja seltse, mis aitasid kaasa sakslaste rahvusliku eneseteadvuse kasvule. Suure pidulikkusega tähistati 1859. aastal Friedrich Schilleri 100. sünniaastapäeva. Rahvuslikke meeleolusid süvendas ka Austria lüüasaamine Itaalias.
Hoffmann von Fallersleben kirjutas „Sakslaste laulu“ 1841. aastal. Esmakordselt laulsid seda Jospeh Haydni viisil võimlemisliikumises osalejad. Laulu esimene rida „Saksamaa on üle kõige ...“ viitab Saksamaa ühtsusele ja seab selle kõrgemale Saksa Liidu riikide sõltumatusest. 1922. aastal kuulutati laul riigihümniks, siis juba „Saksamaa laulu“ nime all.
Bismarck. Saksamaa ühendamise algus
1861. aastal suri vaimuhaige kuningas ja regent Wilhelmist sai kuningas Wilhelm I, kes mõistis ümberkorralduste vajadust. Ta kutsus 1862. aastal Preisimaa minister-presidendiks (valitsusjuhiks) tugeva käe poliitikuna tuntud Otto von Bismarcki, kes oma eesmärkide elluviimiseks eriti vahendeid ei valinud. Ühes kõnes ütles ta: „Ajastu suuri küsimusi ei otsustata kõnede ega häälteenamusega, vaid raua ja verega.“ „Raua ja verega“ ongi saanud Bismarcki poliitika iseloomustamisel peamisteks märksõnadeks.
Tugeva armee loomine võimaldas hakata ellu viima ka Bismarcki ühte peamist eesmärki – ühendada Saksamaa. Koos Austriaga purustati 1864. aastal Taani ja võideti tagasi Schleswig, Holstein ja Lauenburg. Kuid nende alade jagamisel läksid Austria ja Preisi huvid lahku. Bismarck kasutas neid vastuolusid teadlikult ära ja provotseeris 1866. aastal Austria-Preisi sõja, kus Austria sai hävitavalt lüüa. Austria kaotas oma ülemvõimu Põhja-Itaalias ja Saksa aladel ning seejärel oli selge, et päevakorrale on tõusnud Saksa alade lõplik ühendamine Preisimaa juhtimisel.
Austria-Preisi sõja ajal kaotati Viini kongressil loodud Saksa Liit, mille asemele rajati 1867. aastal 22 riigist Põhja-Saksa Liit, milles poliitiliselt, sõjaliselt ja majanduslikult domineeris Preisimaa.
Miks sai just Preisimaast Saksamaa ühendamise eestvedaja?
Kas see oleks võinud olla ka Austria? Miks?
Otto von Bismarck
Otto von Bismarck (1815–1898) sündis Magdeburgi lähedal maa-aadliku perekonnas. Ta õppis ema pealekäimisel Göttingeni ja Berliini ülikoolis õigusteadust. Ehkki loomult andekas Bismarck ei olnud kuigi usin üliõpilane ning tegeles meelsamini õpinguväliste asjadega, omandas ta väga hea humanitaarhariduse. Pärast ülikooli lõpetamist üritas ta leida rakendust diplomaadina, ent oli sunnitud leppima ametnikukohaga. Lahkhelide tõttu ülemustega läks Bismarck paari aasta pärast erru, teenis aasta sõjaväes ja majandas seejärel moodsaid põllumajandusvõtteid rakendades edukalt isa mõisa.
1847. aastal valiti ta Preisi ühendatud maapäeva saadikuks ning teenis juutide emantsipatsiooni ja liberaalide vastu suunatud kõ- nedega tagurliku konservatiivi maine. 1848. aastal nõudis Bismarck revolutsiooni vastu relvade kasutamist. Preisi kuningas märkis tema kohta: „Äge reaktsionäär, lõhnab vere järele, kasutada hiljem“. Aastail 1851–1859 oli ta Preisi saadik Saksa Liidupäeval, 1859–1862 saadik Venemaal ja seejärel lühikest aega Prantsusmaal.
1862. aastal kutsus Preisi kuningas Bismarcki Preisi peaministriks (minister-presidendiks) ja välisministriks. Bismarck tegi koostöös kuningaga sõjaväereformi ja juhtis riiki tihti maapäevast mööda minnes. 1871. aastal sai Bismarckist Saksa keisririigi esimene riigikantsler, pälvides oma karmikäelise tegevuse eest hüüdnime Raudne Kantsler. Samas hakkas tema juhitud valitsus 1880. aastal ellu viima sotsiaalreforme, mis said eeskujuks pea kogu Euroopale. Välispoliitikas oli tema peamine eesmärk Venemaa ja Prantsusmaa lähenemise takistamine. Pärast uue keisri Wilhelm II-ga tekkinud erimeelsusi tööseadusandluse ja välispoliitilistes küsimustes läks Bismarck 1890. aastal erru.
- Preisi peaminister
- konservatiiv
- liberaal
- kuningavõimu pooldaja
- parlamentarismi pooldaja
- Raudne Kantsler
- Preisi hegemoonia kindlustaja
- Saksamaa ühendaja
Saksa-Prantsuse sõda ja keisririigi loomine
Saksamaa lõplikku ühendamist püüdis takistada Prantsusmaa. See viis 1870. aastal Bismarcki provotseeritud Saksa-Prantsuse sõjani. Sõjaks hästi ettevalmistatud Preisimaa purustas koos teiste Saksa riikidega Prantsusmaa. 1870. aasta septembris langes Sedani all vangi Prantsuse keiser Napoleon III. Saksa väed piirasid sisse ka Pariisi. 28. jaanuaril 1871 sõlmiti vaherahu. Saksa keisririik kuulutati pidulikult välja veel enne Saksa-Prantsuse sõja lõppu 18. jaanuaril 1871 Prantsusmaal Versailles’ lossis. Preisi kuningas Wilhelm I sai Saksa keisriks. See kuupäev ei olnud juhuslikult valitud. Samal päeval 170 aastat tagasi (1701) oli Brandenburgi kuurvürst Friedrich III kuulutanud end Preisi kuningaks Friedrich I-ks.
Kui Saksamaa ühendati, tekkis Euroopas uus suurriik – Saksa keisririik, kus elas ligi 41 miljonit inimest. Rahvusriigi loomine oli sakslaste jaoks ajalooline murrang, mis avas uued võimalused majanduslikuks, kultuuriliseks ja poliitiliseks arenguks. Selle tulemusel sai Saksa keisririigist lühikese ajaga üks maailma võimsamaid riike.
Austria satiiriajakirjas Kikeriki 1870. aastal ilmunud karikatuur Saksamaa ühendamise kohta
Uus rahvusriik Euroopa keskmes
1871. aastal Prantsusmaa lahinguväljadel sündinud Saksa Riik (Deutsches Reich) kujutas endast Saksa vürstide liitu, mille toeks olid Preisi relvad ning mille legitiimsust tõendas rahvuslikult meelestatud Saksa kodanluse vaimustatud heakskiit. See oli kodanlus, kes 1848. aastal oli edutult üritanud luua rahva suveräänsusel ja inimõigustel põhinevat Saksa rahvusriiki ning kes nüüd nägi, et unistus kõiki sakslasi ühendavast riigist oli Bismarcki jõupoliitika tulemusena teostunud.
... Tegelikult polnud Wilhelm I-l riigiõiguslikult küll vähimatki seost Franz II Habsburgiga, kes 1806. aastal olid loobunud Rooma keisri troonist. Samuti polnud Saksa Riigil ... midagi ühist kunagise Saksa Natsiooni Püha Rooma Riigi kui rahvusülese moodustisega. Ent Saksa rahvusidee pooldajate, peamiselt liberaalse kodanluse teadvust oli läbi mitme põlvkonna kujundanud romantiline, minevikku pööratud unelm: taastada keskaegse Saksa keisrivõimu kujuteldav hiilgus. See mõtestav müüt oli nii tugev, et end sellega seostamata poleks Saksa rahvusriik ühelgi juhul eluõigust saanud.
Hagen Schulze. Saksa ajalugu. Tallinn, 2005.
